Vibupüss (arbalest) — ajalugu, ehitus ja kasutamine

Vibupüss (arbalest) — põhjalik ülevaade ajaloost, ehitusest ja kasutamisest: tehnika, poltid, mehhanismid ja roll keskajast tänapäevani.

Vibupüss ehk arbalest on vibulaadne laskeseade — liigi sarnane vibu —, mille peamine osa on lühike, tugev kaar ehk tõuk ja ristipärane keha ehk varuks, mille külge on paigaldatud päästikumehhanism. Vibulaskuri lasketena kasutatakse lühikesi nooli, mida nimetatakse poldideks; need sarnanevad noolega, kuid on tavaliselt lühemad ja jäigemad. Vibulaskuri idee põhineb varraste ja risttükkide kombineerimisel nii, et kokkupandud paindes toot jõud kogutakse ja vabastatakse ühesuunaliselt, võimaldades lüüa suure jõuga ja suhteliselt täpselt.

Ajalugu

Vibupüssi varasemad vormid on teada mitmes kultuuris. Vibulaskurpüssi (liikide) väljatöötamist seostatakse Hiinaga umbes 6. sajandil eKr, samas kui vibu kui laskerelv arendas end iseseisvalt ka Vana-Kreekas 4. sajandil eKr. Roomlased kasutasid sarnast relva nimega arcuballista. Vibulaskurrelv oli keskajal väga populaarne relv: see oli tugev, mis võimaldas läbistada soomust, ja samas suhteliselt täpne eriolukordades. Araabia allikates on vibule antud nimi qaws Ferengi ehk "frankide vibu", sest ristisõdijad kasutasid seda laialdaselt — araablaste hinnangul oli see tihti võimas ja ohtlik relv frankide käsutuses.

Ehitus ja toimimine

Vibupüss koosneb peamiselt järgmistest osadest:

• Tõuk (prod) — kaar, mis võib olla valmistatud puust, komposiidist, luust või metallist;
• Keha/varuks — ristipuu või lai alus (tavaliselt puidust), millele on kinnitatud juhtrajad poldile;
• Päästikumehhanism — mehhanism, mis hoiab stringi pingul (nut või sook) ja lubab lasku etteantud hetkel vabastada;
• Vöörihoidja ja juhtrajad — poldi paiknemise ja vajaliku suuna tagamiseks;
• Laadimisabivahendid — käsivõtmed, väntmehhanismid, windlass või kranss (cranequin), mis aitavad tugevaid vibusid mugavamalt tõmmata.

Pärast stringi tõmbamist koguneb energiat tõukesse; päästiku vabastamisel liigub string kiiresti edasi, edastades energia poldile. Vibulaskuri võimsust hinnatakse tõmbejõu ja salvestatud energia kaudu — mõnel keskaegsel raskel vibul oli tõmbejõud väga kõrge, mis tähendas suurt läbistusvõimet, eriti lähikaugusel.

Eelised ja puudused

• Eelised: vibu jahtis tugevalt ja täpselt lühikestelt kuni keskmistelt kaugustelt; lihtsam õppida eesmärki pidades kui mõnda pikkvibu; võimaldas lahingus kogenematumatel relvajõududel teha ohtlikke tabamisi; eri laadimismehhanismid vähendasid koormust laskuril.
• Puudused: kuna tõuk on lühike ja jäik, võib laadimine võtta kaua aega ilma abivahenditeta; tulistamise soorituskiirus (rohkete lasude arv minutis) on väiksem kui näiteks arendatud jagatud järelvarustusega vibuvõitlejate puhul; vibu ei ole mõnel juhul sama hea kaug- ja püsitäpsusega kui pikk vibu.

Kasutus ja taktika

Keskajal kasutati vibupüsse nii lahingutes kui ka kaitselahingutes: nad olid tõhusad rüüstel, suurtükivastastes olukordades (läbi lukuaugu ja kindluse väravate) ning väikeses vahemaas soomustatud sihtmärkide vastu. Vibud olid sageli eelistatud olukordades, kus vibu treenitud laskja nappis, sest relva kasutamiseks ei olnud nii palju aastatepikkust lihaselist treeningut vaja kui pika vibu täpsuse saavutamiseks. Lisaks kasutati vibupüsse jahti — tugevamad mudelid võisid tekitada surmavaid haavu ka soomustamata sihtmärkidele.

Ohutus, mehhanismid ja areng

Paljudel vöörihvidel on tänapäevaste ja ajalooliste mudelite puhul:

• värtmehhanismid või väntmehhanismid, mis tõmbavad vibu tõmmatud asendisse ja vähendavad kasutaja füüsilist pingutust;
• turvamehhanismid, mis takistavad juhuslikku laskmist (näiteks täiendav kaitselüliti päästiku juures);
• detailsete juhtkaartide abil suunamise ja kettide/poldi juhtimise parandamine.

Kaasaegne kasutus

Tänapäeval on vibulaskmine populaarne nii vaba aja veetmise kui ka võistlusspordi vormina; vibupüssi kasutust reguleeritakse riigiti erinevalt, eriti jahipidamisel ja relvalubade suhtes. Vibulaskmine kui spordiala on arenenud ja sisaldab nii klassikalisi kui ka kaasaegseid tehnikaid ning turvalisuse nõudeid. Kaasaegsed sportlikud ja jahivibud kasutavad sageli metallprode, täpsustatud päästikuid ja kompleksskeeme, et parandada mugavust ja täpsust.

Hooldus ja ohutusnõuanded

• Kontrolli enne igat lasku stringi, prode ja juhtraja seisukorda — katkised või kulunud osad suurendavad rikkeriski.
• Kasuta alati soovitatud polditüüpi ja ära tulista käsitsi valmistatud või sobimatuid projekte.
• Järgige kohalikke seadusi ja ohutusnõudeid — eriti kui kasutad vibupüssi jahil.
• Õpi laadimis- ja päästikumehhanismi tööd kogenud juhendaja käe all.

Kokkuvõttes on vibupüss ajalooliselt ja tänapäeval oluline laskeseade, mille tugevus, mitmekülgsus ja eri arenguetapid on teinud sellest nii sõjalise kui ka tsiviilkasutuse seisukohast huvipakkuva tehnoloogia. Hea alustus vibulaskmise õppimiseks on mõista relva konstruktsiooni, ohutust ja õigeid kasutustavasid.

Küsimused ja vastused

Küsimus: Mis on vöörihma?

K: Millal loodi esmakordselt vibu?

K: Kes veel leiutas vöörihma?

K: Miks oli vöörihvt keskajal nii populaarne?

K: Kui võimas võib olla kvaliteetne vibulaskur?

K: Millised on vöörihma kasutamise eelised ja puudused võrreldes tavalise vibuga?

K: Kas tänapäevastes vibudes on sisseehitatud mingeid turvamehhanisme?

Otsing