Ristisõjad — Püha Maa sõjad: põhjused, kulg ja ajalugu (1096–1291)
Ristisõjad (1096–1291): põhjalik ülevaade Püha Maa sõdade põhjustest, kulust ja mõjust — ajalugu, võtmesündmused ja religioossed vastasseisud.
Ristisõjad olid pikad ja keerulised sõjalised ning religioossed konfliktid, mis hõlmasid lääne kiriku juhitud vägesid ja erinevaid idapoolseid võime. Alguse sai peamiselt 11. sajandi lõpul, kui paavst ja Euroopa aadlikud kutsusid kristlasi sõdalusse Pühaks maaks peetavate alade kaitseks ja vabastamiseks. Sama piirkond oli tähtis ka moslemitele ja juutidele, sest sellel on palju pühasid paiku seoses Jeesuse, Muhamedi ja teiste prohvetitega. See ala on tänapäeval Ida‑Vahemere piirkond, mille osad kuuluvad tänapäevasesse Iisraelisse ja Palestiinasse. Jeruusalemm, Naatsaret, Petlemma ja teised paigad olid ja on endiselt religioosselt väga olulised; need langesid juba varasemalt, näiteks Omar'i kalifaadi ajal moslemite kontrolli alla.
Põhjused
Ristisõdade tagamaad olid mitmekihilised. Peamised põhjused olid:
- Religioosne motivatsioon: paavsti ja kiriku õpetus, et võitlus pühapaikade heaks on vaimse tähendusega ning ristisõdalastele lubati sageli indulgentse ehk pattude andestuse lubadus.
- Poliitilised ja sõjalised põhjused: Ida‑Rooma (Bizantii) keisrid palusid abi ründavate sultanite ja türklaste vastu; Euroopa vürstid nägid võimalust saada maismaavarasid ja au.
- Majanduslikud ja kaubanduslikud huvid: Itaalia mereriiulite linnad (nt Veneetsia, Genoa) soovisid laieneda Vahemere idakalale ja kaubateid kontrollida.
- Sotsiaalsed põhjused: feodaalse süsteemi ülejäägid, osalejate otsingks sõjakäigule ja varanduslikule edule; noorema aadli liikumine ja rõhk au ning võitluse ideele.
- Religioosse vastasmõju: araabia‑islamimaailmas oli olemas termin "džihaad" (pingutus või võitlus), mis tähistas teiste religioossete ja poliitiliste jõupingutuste konteksti — nii moslemid, kristlased kui ka juudid olid väga pühendunud oma usule ja nägid selles põhjendust tegudeks.
Peamised ristisõjad ja kulg
Ajaloolased ei ole ühel meelel täpse numbrilise nimekirja osas — mõnikord loetletakse kaheksat, mõnikord üheksat või rohkem suurt ristisõda. Alljärgnevalt on lühike ülevaade peamistest suurtest sõjakäikudest ja olulisematest sündmustest 11.–13. sajandil:
- Esimene ristisõda (1096–1099): paavst Urban II üleskutse 1095. aastal ja Euroopa vägede ränk teekond, mis lõppes 1099. aastal Jeruusalemma vallutamisega ja ristisõdijate poolt asutatud ristisõduri riikide — eriti Jerusalemi kuningriigi — loomisega.
- Teine ristisõda (1147–1149): reageeris Edessa krahvkonna langemisele (1144); sõda lõppes ebajärjekindlusega ja oli provokatsiooniks uutele konfliktidele.
- Kolmas ristisõda (1189–1192): käivitus pärast Saladin'i (Salah ad‑Din) 1187. aasta võitu ja Jeruusalemma vallutamist; tuntud liidrite hulka kuulusid Richard I Inglismaal („Südamekuningas”), Friedrich Barbarossa ja Philip II Frankriik; tulemuseks oli peamiselt mereväravate ja piiride lepitamine ning palveränduritele teatud korraldused, kuid Jeruusalemm jäi moslemite kontrolli.
- Neljas ristisõda (1202–1204): kiskus end teelt eemale ja ristisõdalased ründasid kristlikku Konstantinoopolit, vallutades linna 1204. aastal — see lõi pikas perspektiivis suuri lõhesid Lääne ja Ida kristluse vahel.
- Vähemalt viis kuni kaheksa edasist ristisõda (13. sajand): kaasnesid katkendlikud sõjalised ettevõtmised, pingutused Egiptuse vastu, diplomaatilised katsed ja mitmed väiksemad ekspeditsioonid. Tuntuimad juhtumid on Fredrik II lepitav kampaania (1228–1229) ja Prantsuse kuninga Louis IX juhtimisel toimunud sõjad (1248–1254 ja 1270).
- Viimane suur episood ja ristisõdade lõpp (1291): 1291. aastal langes viimane suur kristlik stronghold Acre (Akko) muslimite kätte, mis tähistas Lähis‑Idas pikaajaliste ristisõdude praktilist lõppu.
Nummerdamine ja täpne jaotus võivad ajaloolastes erineda — mõne allika järgi loetakse mõnda ülalnimetatut mitmeks eraldi kampaaniaks. Kuid üldine joon oli see, et 11.–13. sajandi suured sõjakäigud ei saavutanud püsivat kristlikku kontrolli kogu Pühal maal.
Osalised ja organisatsioonid
Ristisõdades osalesid:
- Euroopa rüütlid ja aadlikud eri maadest, samuti paljud vabadkanne ja palverändurid;
- Lääne‑Aasia ja Pärsia piirkondade moslemi valitsejad ja sõjaväed — mitmed dünastiad ja liidud, sealhulgas Zengid ja Ayyubid (Saladin kuulub viimaste hulka);
- Bizantii (Ida‑Rooma) impeerium, kes esmalt kutsus läänt appi, kuid kelle jahtumine lääne ristisõdijate suhtes süvenes, eriti pärast 1204. aasta sündmusi;
- Religioossed sõjaväeordud nagu Templierid (Ordo Pauperum Commilitonum Christi Templi Salomonis), Hospitalierid (Johanniterid) ja hiljem Teutooni ordu — need ordud andsid militaarset, meditsiinilist ja administratiivset tuge ristisõdijatele.
Tagajärjed ja mõju
- Poliitilised ja territoriaalsed muutused: ristisõjad lõid ajutised ristisõduri riigid, kuid need olid pideva sõjalise surve all ja lõpuks langesid; samas räsiti Bizantii ja selle suhe Läänega halvenes.
- Majanduslik mõju: kaubandus Vahemere ida‑osas kasvas; Itaalia merelinnad tugevdasid oma positsiooni, mis aitas alustada varauusaegset kaubandusliku ja finantssüsteemi arengut Euroopas.
- Kultuuriline ja tehnoloogiline vahetus: kontakt islamimaailmaga tõi Euroopasse teaduslikku ja tehnilist teadmist (nt meditsiin, astronoomia, filosoofia) ning teatud idamaiseid kaupu ja tehnikaid.
- Sotsiaalsed ja religioossed tagajärjed: ristisõjad jätsid jälje kristlaste, moslemite ja juutide suhetele — eriti Euroopa juutide vastu suunatud vägivalla ja veretööde tõttu rännati palju vääritimõistmist ja tagakiusamist; samas tekkisid tugevamad sõjaväeordud ja piiskopkondade rollid.
- Pikaajalised geopoliitilised mõjud: Lääne ja Ida kristluse vahelised suhted halvenesid, mis lõpuks mõjutas ka hilisemat poliitilist maastikku (v.a. Osmanite tõus hiljem keskaegsel perioodil).
Kokkuvõte
Ristisõjad olid kombineeritud religioossete, poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete olenditega sündmuste jada, mis mõjutasid Euroopa ja Lähis‑Ida arengut sajandite vältel. Kuigi esialgne eesmärk oli sageli võrreldavalt piiratud — tagada ligipääs pühadele paikadele ja aidata Bizantii vastu türklastele — laienes ja pluraliseerus ristisõdade eesmärk ning tulemused olid segased: lühiajalised vallutused ja püsivad kultuurilised mõjud, kuid ka vaen ja poliitiline lõhe, mis kestsid sajandeid.
Esimesed ristisõjad
Alexius I oli Bütsantsi impeeriumi valitseja. Kui Alexius kutsus 1095. aastal abi oma impeeriumi kaitsmiseks seldžukkide türklaste vastu, palus paavst Urban II kõiki kristlasi ühineda sõjaga türklaste vastu. Paavst ütles kristlastele, et sõjas osalemine tasub Jumalale nende pattude eest ja et kui nad ristisõjas surevad, pääsevad nad otse taevasse. Kristlikke sõdureid kutsuti "ristisõduriteks". Kristlaste väed marssisid Jeruusalemma, rünnates teel mitmeid linnu. Aastal 1099 võitsid nad lahingu Jeruusalemma eest. Esimese ristisõja tulemusena loodi neli ristisõduri riiki. Need olid Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond ja Jeruusalemma kuningriik.
Esimesed ristisõjad
Alexius I oli Bütsantsi impeeriumi valitseja. Kui Alexius kutsus 1095. aastal abi oma impeeriumi kaitsmiseks seldžukkide türklaste vastu, palus paavst Urban II kõiki kristlasi ühineda sõjaga türklaste vastu. Paavst ütles kristlastele, et sõjas osalemine tasub Jumalale nende pattude eest ja et kui nad ristisõjas surevad, pääsevad nad otse taevasse. Kristlikke sõdureid kutsuti "ristisõduriteks". Kristlaste väed marssisid Jeruusalemma, rünnates teel mitmeid linnu. Aastal 1099 võitsid nad lahingu Jeruusalemma eest. Esimese ristisõja tulemusena loodi neli ristisõduri riiki. Need olid Edessa krahvkond, Antiookia vürstiriik, Tripoli krahvkond ja Jeruusalemma kuningriik.
Teine ristisõda
Pärast mõningaid rahuaastaid kutsus Clairvaux' Bernard uut ristisõda välja, kui türklased ründasid Edessa linna. Prantsuse ja Saksa väed marssisid 1147. aastal Pühale maale, kuid said lüüa. Teel aitasid ristisõdijad portugallastel vallutada Lissaboni Al-Andaluusist osana rekonkistast.
Teine ristisõda
Pärast mõningaid rahuaastaid kutsus Clairvaux' Bernard uut ristisõda välja, kui türklased ründasid Edessa linna. Prantsuse ja Saksa väed marssisid 1147. aastal Pühale maale, kuid said lüüa. Teel aitasid ristisõdijad portugallastel vallutada Lissaboni Al-Andaluusist osana rekonkistast.
Kolmas ristisõda
1187. aastal vallutas Saladin Jeruusalemma tagasi. Paavst Gregorius VIII kutsus välja uue ristisõja, mida juhtisid mitmed Euroopa kuningad: Prantsusmaa Filip II, Inglismaa Richard I ja Püha-Rooma keiser Friedrich I. Friedrich hukkus 1190. aastal Kilikeias. Ristisõdijad taastasid Jeruusalemma kuningriigi Akkos. Richard alistas Saladini Arsufis ja Jaffas, kuid tal puudusid mehed, et üritada Jeruusalemma tagasi vallutada. Richard ja Saladin sõlmisid vaherahu, mis võimaldas kristlastel ohutult läbi Jeruusalemma reisida. Seejärel lahkus Richard 1192. aastal. Rikardi koduteel hukkus tema laev, mis viis ta Austriasse. Austrias võttis tema vaenlane hertsog Leopold ta vangi ja Richard võeti lunaraha välja.
Kolmas ristisõda
1187. aastal vallutas Saladin Jeruusalemma tagasi. Paavst Gregorius VIII kutsus välja uue ristisõja, mida juhtisid mitmed Euroopa kuningad: Prantsusmaa Filip II, Inglismaa Richard I ja Püha-Rooma keiser Friedrich I. Friedrich hukkus 1190. aastal Kilikeias. Ristisõdijad taastasid Jeruusalemma kuningriigi Akkos. Richard alistas Saladini Arsufis ja Jaffas, kuid tal puudusid mehed, et üritada Jeruusalemma tagasi vallutada. Richard ja Saladin sõlmisid vaherahu, mis võimaldas kristlastel ohutult läbi Jeruusalemma reisida. Seejärel lahkus Richard 1192. aastal. Rikardi koduteel hukkus tema laev, mis viis ta Austriasse. Austrias võttis tema vaenlane hertsog Leopold ta vangi ja Richard võeti lunaraha välja.
Neljas ristisõda
Neljanda ristisõja alustas paavst Innocentius III 1202. aastal, kavatsusega rünnata Püha maad Egiptuse kaudu. Venelased muutsid seda ristisõda ja suundusid kristlikku Konstantinoopolisse, kus nad püüdsid troonile tõsta Bütsantsi pagendajat. Pärast mitmeid arusaamatusi ja vägivallapuhanguid rüüstati linn 1204. aastal.
Albigenesia ristisõda
Albigenesia ristisõda algas 1209. aastal, et hävitada kataarid Lõuna-Prantsusmaal.
Laste ristisõda
Laste ristisõda on 1212. aasta ristisõda. Vana rahva entusiasmi puhang viis laste kogunemise Prantsusmaal ja Saksamaal. Üks poiss, kas Prantsusmaalt või Saksamaalt, ütles, et Jeesus oli teda külastanud ja käskis tal rahumeelselt moslemid ristiusku pöörata. Selle nägemuse järel moodustasid paljud lapsed ansamblid ja marssisid Itaaliasse. Seal pandi nad laevadele, mis kas tormi tagajärjel uppusid või läksid Marokosse. Enamik lapsi suri kas nälga või müüdi orjaks.
Uuemad uuringud
Esimeses osas juhtis Saksamaalt pärit karjane Nikolai 1212. aasta varakevadel rühma üle Alpide ja Itaaliasse. Umbes 7000 saabus Genovasse augusti lõpus. Nende plaanid ei kandnud siiski vilja, kui veed ei läinud lahku, nagu lubatud, ja rühm lagunes. Mõned lahkusid koju, teised võisid minna Rooma, teised aga Rhône'i jõge mööda Marseille'sse, kus nad tõenäoliselt müüdi orjaks. Vähesed pöördusid koju tagasi ja ükski neist ei jõudnud Pühale maale.
Teise liikumise juhiks oli Châteaudun küla lähedal asuv "karjapoiss" Stephen de Cloyes. Sama aasta juunis ütles poiss, et tal on Prantsusmaa kuningale kiri Jeesuselt. Ta suutis koondada üle 30 000 inimese ja läks Saint-Denis'sse. Seal nähti teda imet tegemas. Filip II käsul saadeti Pariisi ülikooli soovitusel rahvahulk koju ja enamik neist läks. Ükski kaasaegne allikas ei maini rahvahulga plaane minna Jeruusalemma.
Hilisemad kroonikud arendasid neid sündmusi edasi. Hiljutised uuringud näitavad, et osalejad ei olnud lapsed, vähemalt mitte väga noored. 1200. aastate alguses hakkasid kogu Euroopas tekkima rändavate vaeste rühmad. Need olid inimesed, kes olid ümberasustatud tollaste majanduslike muutuste tõttu, mis sundisid paljusid vaeseid talupoegi Põhja-Prantsusmaal ja Saksamaal oma maad müüma. Neid rühmitusi nimetati halvustavalt pueri (ladina keeles "poisid"), umbes samamoodi nagu Ameerika Ühendriikide maapiirkondade inimesi kutsutakse "maapoisteks".
1212. aastal hakkasid üks noor prantsuse puberteedi nimega Stephen ja üks saksa puberteedi nimega Nicholas eraldi väitma, et neil mõlemal on olnud sarnaseid nägemusi Jeesusest. Selle tulemusel ühendati need rändavate vaeste rühmad usuliseks protestiliikumiseks, mis muutis selle sunnitud rändamise religioosseks teekonnaks. Puerid marssisid, järgides risti. Nad seostasid end Jeesuse piibelliku teekonnaga. See ei olnud aga püha sõja eelmäng.
Sel ajal pidas kroonikaid peamiselt katoliku kirik. Need olid kirjutatud ladina keeles.
Kolmkümmend aastat hiljem lugesid kroonikud nende rongkäikude kirjeldusi ja tõlkisid pueri kui "lapsed", ilma et nad oleksid aru saanud, kuidas seda kasutati. Nii sündis laste ristisõda. Sellest tulenev lugu näitab, kui juurdunud oli ristisõja kontseptsioon tolleaegsetes inimestes - kroonikud eeldasid, et pueri pidid olema ristisõdijad. Oma süütuses pöördusid nad tagasi ristisõja aluste juurde, mis olid iseloomulikud Peeter Eremitile, ja tabasid samasugune traagiline saatus.
Matthew Paris'i sõnul sai ühest laste ristisõja juhist 1251. aastal "Le Maître de Hongrie", karjaste ristisõja juht.
Laste ristisõda , autor Gustave Doré
Neljas ristisõda
Neljanda ristisõja alustas paavst Innocentius III 1202. aastal, kavatsusega rünnata Püha maad Egiptuse kaudu. Venelased muutsid seda ristisõda ja suundusid kristlikku Konstantinoopolisse, kus nad püüdsid troonile tõsta Bütsantsi pagendajat. Pärast mitmeid arusaamatusi ja vägivallapuhanguid rüüstati linn 1204. aastal.
Albigenesia ristisõda
Albigenesia ristisõda algas 1209. aastal, et hävitada kataarid Lõuna-Prantsusmaal.
Laste ristisõda
Laste ristisõda on 1212. aasta ristisõda. Vana rahva entusiasmi puhang viis laste kogunemise Prantsusmaal ja Saksamaal. Üks poiss, kas Prantsusmaalt või Saksamaalt, ütles, et Jeesus oli teda külastanud ja käskis tal rahumeelselt moslemid ristiusku pöörata. Selle nägemuse järel moodustasid paljud lapsed ansamblid ja marssisid Itaaliasse. Seal pandi nad laevadele, mis kas tormi tagajärjel uppusid või läksid Marokosse. Enamik lapsi suri kas nälga või müüdi orjaks.
Uuemad uuringud
Esimeses osas juhtis Saksamaalt pärit karjane Nikolai 1212. aasta varakevadel rühma üle Alpide ja Itaaliasse. Umbes 7000 saabus Genovasse augusti lõpus. Nende plaanid ei kandnud siiski vilja, kui veed ei läinud lahku, nagu lubatud, ja rühm lagunes. Mõned lahkusid koju, teised võisid minna Rooma, teised aga Rhône'i jõge mööda Marseille'sse, kus nad tõenäoliselt müüdi orjaks. Vähesed pöördusid koju tagasi ja ükski neist ei jõudnud Pühale maale.
Teise liikumise juhiks oli Châteaudun küla lähedal asuv "karjapoiss" Stephen de Cloyes. Sama aasta juunis ütles poiss, et tal on Prantsusmaa kuningale kiri Jeesuselt. Ta suutis koondada üle 30 000 inimese ja läks Saint-Denis'sse. Seal nähti teda imet tegemas. Filip II käsul saadeti Pariisi ülikooli soovitusel rahvahulk koju ja enamik neist läks. Ükski kaasaegne allikas ei maini rahvahulga plaane minna Jeruusalemma.
Hilisemad kroonikud arendasid neid sündmusi edasi. Hiljutised uuringud näitavad, et osalejad ei olnud lapsed, vähemalt mitte väga noored. 1200. aastate alguses hakkasid kogu Euroopas tekkima rändavate vaeste rühmad. Need olid inimesed, kes olid ümberasustatud tollaste majanduslike muutuste tõttu, mis sundisid paljusid vaeseid talupoegi Põhja-Prantsusmaal ja Saksamaal oma maad müüma. Neid rühmitusi nimetati halvustavalt pueri (ladina keeles "poisid"), umbes samamoodi nagu Ameerika Ühendriikide maapiirkondade inimesi kutsutakse "maapoisteks".
1212. aastal hakkasid üks noor prantsuse puberteedi nimega Stephen ja üks saksa puberteedi nimega Nicholas eraldi väitma, et neil mõlemal on olnud sarnaseid nägemusi Jeesusest. Selle tulemusel ühendati need rändavate vaeste rühmad usuliseks protestiliikumiseks, mis muutis selle sunnitud rändamise religioosseks teekonnaks. Puerid marssisid, järgides risti. Nad seostasid end Jeesuse piibelliku teekonnaga. See ei olnud aga püha sõja eelmäng.
Sel ajal pidas kroonikaid peamiselt katoliku kirik. Need olid kirjutatud ladina keeles.
Kolmkümmend aastat hiljem lugesid kroonikud nende rongkäikude kirjeldusi ja tõlkisid pueri kui "lapsed", ilma et nad oleksid aru saanud, kuidas seda kasutati. Nii sündis laste ristisõda. Sellest tulenev lugu näitab, kui juurdunud oli ristisõja kontseptsioon tolleaegsetes inimestes - kroonikud eeldasid, et pueri pidid olema ristisõdijad. Oma süütuses pöördusid nad tagasi ristisõja aluste juurde, mis olid iseloomulikud Peeter Eremitile, ja tabasid samasugune traagiline saatus.
Matthew Paris'i sõnul sai ühest laste ristisõja juhist 1251. aastal "Le Maître de Hongrie", karjaste ristisõja juht.
Laste ristisõda , autor Gustave Doré
Viies ristisõda
1213. aastal sundis paavst Gregorius IX Friedrich II viies ristisõda juhtima. Kirik üritas veel ühte ristisõda, et rünnata Püha maad. Ungari, Austria ja Baieri ristisõdijad vallutasid 1219. aastal Egiptuses asuva Damietta linna. Ristisõdijad pidid alla andma, kuna kaotasid lahingu Kairo eest.
Viies ristisõda
1213. aastal sundis paavst Gregorius IX Friedrich II viies ristisõda juhtima. Kirik üritas veel ühte ristisõda, et rünnata Püha maad. Ungari, Austria ja Baieri ristisõdijad vallutasid 1219. aastal Egiptuses asuva Damietta linna. Ristisõdijad pidid alla andma, kuna kaotasid lahingu Kairo eest.
Kuues ristisõda
1228. aastal purjetas keiser Friedrich II Brindisist Süüriasse. Ta tegi seda pärast seda, kui paavst oli teda ekskommunikeerinud. Türklastega rääkides saavutas ta edu ning Jeruusalemm, Naatsaret ja Petlemma anti ristisõduritele kümneks aastaks võitluseta üle. See oli esimene suurem ristisõda, mida ei algatanud paavstiriik, ja see suundumus pidi jätkuma kogu ülejäänud sajandi jooksul. See ristisõda kestis vaid aasta, 1228-1229.
Kuues ristisõda
1228. aastal purjetas keiser Friedrich II Brindisist Süüriasse. Ta tegi seda pärast seda, kui paavst oli teda ekskommunikeerinud. Türklastega rääkides saavutas ta edu ning Jeruusalemm, Naatsaret ja Petlemma anti ristisõduritele kümneks aastaks võitluseta üle. See oli esimene suurem ristisõda, mida ei algatanud paavstiriik, ja see suundumus pidi jätkuma kogu ülejäänud sajandi jooksul. See ristisõda kestis vaid aasta, 1228-1229.
Seitsmes ristisõda
Templirüütlid vaidlesid 1243. aastal Egiptusega. 1244. aastal ründas Egiptus Jeruusalemma. Prantsuse Louis IX alustas 1248-1254 ristisõda Egiptuse vastu. See oli läbikukkumine ja Louis veetis suure osa ristisõjast Akkos elades. Selle ristisõja keskel toimus 1251. aastal esimene karjaste ristisõda.
Seitsmes ristisõda
Templirüütlid vaidlesid 1243. aastal Egiptusega. 1244. aastal ründas Egiptus Jeruusalemma. Prantsuse Louis IX alustas 1248-1254 ristisõda Egiptuse vastu. See oli läbikukkumine ja Louis veetis suure osa ristisõjast Akkos elades. Selle ristisõja keskel toimus 1251. aastal esimene karjaste ristisõda.
Kaheksas ristisõda
Kaheksanda ristisõja korraldas 1270. aastal Prantsuse kuningas Louis IX, et aidata ristisõdijate riike Süürias. Siiski jõudis ristisõda kuni Tunisesse, kus Louis kuu aega hiljem suri.
Kaheksas ristisõda
Kaheksanda ristisõja korraldas 1270. aastal Prantsuse kuningas Louis IX, et aidata ristisõdijate riike Süürias. Siiski jõudis ristisõda kuni Tunisesse, kus Louis kuu aega hiljem suri.
Üheksas ristisõda
Enne kuningaks saamist alustas Inglismaa kuningas Edward I 1271. aastal ristisõda. Ta lahkus järgmisel aastal pärast vaherahu.
Üheksas ristisõda
Enne kuningaks saamist alustas Inglismaa kuningas Edward I 1271. aastal ristisõda. Ta lahkus järgmisel aastal pärast vaherahu.
Ristisõdade lõpp
Aja jooksul läksid inimesed ristisõdadele muudel eesmärkidel. Ristisõjad lõppesid kaks sajandit pärast nende algust, saavutades vastuolulisi tulemusi. Ristisõjad lõppesid mamlukide Akko langemisega 1291. aastal. (link ei ole veel alanud).
Ristisõdade lõpp
Aja jooksul läksid inimesed ristisõdadele muudel eesmärkidel. Ristisõjad lõppesid kaks sajandit pärast nende algust, saavutades vastuolulisi tulemusi. Ristisõjad lõppesid mamlukide Akko langemisega 1291. aastal. (link ei ole veel alanud).
Küsimused ja vastused
K: Mis olid ristisõjad?
V: Ristisõjad olid kristlaste ja moslemite vahelised ususõjad, mis toimusid aastatel 1096-1291 peamiselt Lähis-Idas.
K: Mis oli ristisõdade eesmärk?
V: Ristisõdade peamine eesmärk oli saavutada kontroll Püha maa üle, mida praegu tuntakse Iisraeli nime all. See maa on oluline kolme suure monoteistliku religiooni - islami, judaismi ja kristluse - jaoks.
K: Mitu suurt ristisõda toimus sel ajavahemikul?
V: 11. sajandist kuni 13. sajandini toimus üheksa suurt ristisõda.
K: Kas oli ka väiksemaid ristisõdasid?
V: Jah, toimus ka palju väiksemaid ristisõdu, mis jätkusid 16. sajandil kuni renessansi ja reformatsioonini. Mõned neist toimusid isegi Euroopas (näiteks Saksamaal, Austrias, Skandinaavias ja Prantsusmaal).
K: Mida tähendab "ristisõda"?
V: Sõna "ristisõda" on seotud sõnaga "rist" ja tähendab kristlikku püha sõda. Moslemid kasutavad mõnikord nende sõdade kirjeldamiseks araabia sõna "džihaad".
K: Millal võtsid moslemite väed Jeruusalemma kontrolli alla?
V: Moslemite väed võtsid Jeruusalemma kontrolli alla Umari kalifaadi ajal 7. sajandil.
K: Millised on mõned olulised religioossed paigad, mis asuvad Pühal maal?
V: Mõned olulised religioossed paigad, mis asuvad Pühal maal, on Kalju kuppel, läänemüür, templimägi, Õlimägi ja paljud teised.
Otsige