Edward I (17. juuni 1239 – 7. juuli 1307), tuntud ka kui Longshanks (tõlkes "pikad jalad") ja hiljem ka Šotimaa vasar, oli Inglismaa Plantagenet-kuningas. Ta trooniti peale oma isa surma 21. novembril 1272 ja valitses kuni 1307. aastani; kroonimine toimus aga alles 19. augustil 1274. Tema ema oli Provence'i kuninganna Eleanor ja isa oli Inglismaa kuningas Henry III.
Noore mehena osales Edward aktiivselt isa poolel baronikriisis ja mängis otsustavat rolli Simon de Montfort'i vastases võitluses, mis kulmineerus de Montforti kaotusega 1265. aastal (Eveshami lahing). Hiljem läks ta osa võtma ristisõjast (tuntud kui üheksas ristisõda, 1271–1272), sealt naastes sai ta teada isa surmast ja nõustus trooniga.
Kuningana oli Edward I märgilise tähtsusega riigimees ja sõjakäskija. Ta läbi viinud mitmeid olulisi seaduslikke ja administratiivseid reforme: koostati ja kinnitati mitu seadust (nt Statute of Westminster ja muud määrused), parendati õigussüsteemi ning tugevdati valitsuse keskset juhtimist. Tema aja üks tähtsamaid saavutusi oli parlamendi korrapärasemaks muutmine — 1295. aasta nn. Model Parliament mängis suurt rolli Inglismaa poliitilise elu kujunemisel.
Edwardi välispoliitika oli keskendunud võimule Ühendkuningriigi naaberriikides. Ta vallutas ja annekteeris järk-järgult Walesi, alistades waleslaste juhtkonna 1282–1283 (Llywelyn ap Gruffuddi surm 1282). Walesis rajati ulatuslik kindlustus- ja linnapargi programm (tunnetud näiteks linnused Caernarfon, Conwy ja Harlech), rajati uus halduskorra ja paljud waleslastele karmid meetmed — seetõttu mainitakse sageli, et ta alistas waleslased jõhkra poliitika abil. Edward I pakkus ka tiitlit "Prince of Wales" oma pojale ja korraldas 1301. aastal vastava investituuri Caernarfoni lossi juures.
Šotimaal püüdis Edward kehtestada Inglismaa ülemaavaldust marionettkuningate ja vahepealsete vasallide kaudu. 1296. aastal tungis ta Šotimaale, deposeeris kuningas John Ballioli ja üritas piirata Šotimaa iseseisvust. Šoti vastupanu, mida juhtisid muuhulgas William Wallace ja hiljem Robert the Bruce, tegi selle võitluse keeruliseks: kuigi Edward saavutas mõned võidud (nt. Falkirk 1298), jäi Šotimaa pikaks vastupanuajaks ja Edwardi kontroll oli ebakindel.
Edward oli ka osav rahastaja-sõjaväeline korraldaja: ta kasutas maksustamist (sh scutage) ja laialdasi rekvisitsioone, et rahastada armeed ja suurejoonelisi ehitusprojekte. Samuti viidi läbi rahapoliitilisi reforme ja kohtusüsteemi tugevdamist.
Kuningas andis 1290. aastal välja mõjuka määruse, millega juudid expulsiooniti Inglismaalt — see keeld püsis kuni 17. sajandi keskmikuni. See samm on osa tema pärandist, mida ajaloolased hindavad nii poliitilise kui ka eetilise mõõtme kaudu.
Isiklikus elus oli Edward abielus esmalt Eleanor of Castile'iga (surnud 1290), kellega tal oli mitu last, sh järeltulija Edward II (sündinud 1284). Pärast Eleanor'i surma abiellus ta 1299 Prantsuse printsessiga Marguerite'iga.
Edward I suri 7. juulil 1307 töös ja sõjaliste ettevalmistuste käigus, olles selleks ajaks juba kõrges east; ta suri Burgh-by-Sandsi lähedal Lõuna-Šotimaa piiri piirkonnas, ning tema keha toimetati hiljem Westminsteri kloostrisse. Tema valitsemisaeg jätnud märkimisväärse jälje — keskaja Inglismaa riigistruktuuri, õiguskorra ja maareformide alused ning tugevad sõjalised rajatised, eriti Walesis, on osa tema pärandist. Samas on tema meetodid ja poliitikad tekitanud ka palju kriitikat, eriti rahvuslike vähemuste kohtlemise ja autoritaarse juhtimisstiili tõttu.
