Edward I Inglismaa

Young Edward

Edward sündis Westminsteris 1239. aasta juunis ja sai nime varasema kuninga, Edward Tunnistaja järgi. Tal oli hea haridus. Tema ema, prantsuse printsess, armastas kunsti ja tema isa, kuningas, huvitus ajaloost. Edwardile õpetati ladina ja prantsuse keelt.

1254. aastal ajendas Inglise hirm Kastiilia sissetungi ees Inglise provintsi Gascogne'ile Edwardi isa korraldama abielu oma neljateistkümneaastase poja ja Kastiilia kuninga Alfonso X poolõe Eleanori vahel.

Eleanor ja Edward abiellusid 1. novembril 1254 Kastiilias. Abielulepingu osana sai noor prints 15 000 marga väärtuses maad aastas. Kuigi kuningas Henriku tehtud annetused olid suured, pakkusid need Edwardile vähe iseseisvust. Ta oli juba 1249. aastal saanud Gascogne, kuid Simon de Montfort, Leicesteri kuues krahv, kui kuninglik leitnant, tõmbas sissetulekuid. Tegelikkuses ei saanud Edward sellest provintsist ei võimu ega tulusid. Tema 1254. aastal saadud annetus hõlmas enamikku Iirimaast ning palju maad Walesis ja Inglismaal, sealhulgas Chesteri krahvkonda, kuid kuningas säilitas kontrolli maade üle, eriti Iirimaal, nii et Edwardi võim oli ka seal piiratud ja kuningas sai suurema osa nende maade tuludest.

Kodusõda

Aastatel 1264-1267 toimus konflikt, mida tuntakse teise parunite sõjana ja milles Simon de Montfort'i juhitud parunite väed võitlesid kuningale lojaalsete isikute vastu. Esimene lahingupaik oli Gloucesteri linn, mille Edwardil õnnestus vaenlaselt tagasi vallutada. Kui Derby krahv Robert de Ferrers tuli mässajatele appi, pidas Edward krahviga läbirääkimisi vaherahu üle, mille tingimusi ta hiljem rikkus. Seejärel vallutas Edward Northamptoni de Montfort'i pojalt, samuti Simonilt. Parunite ja rojalistide väed kohtusid lõpuks 14. mail 1264 Lewesi lahingus. Paremat tiiba juhtinud Edward esines hästi ja võitis peagi de Montfort'i vägede Londoni kontingenti. Ebaviisakalt järgnes ta aga hajutatud vaenlase jälitamisele ja leidis tagasipöördumisel ülejäänud kuningliku armee lööduna. Lewesi kokkuleppega, mida tuntakse Lewesi mise nime all, anti Edward ja tema nõbu Henry of Almain vangi de Montfort'ile.

Edward jäi vangi kuni märtsini ja isegi pärast vabanemist hoiti teda range järelevalve all. Vahepeal kasutas de Montfort oma võitu selleks, et luua de facto valitsus. Ta kutsus isegi kokku 1265. aasta parlamendi, mida tuntakse de Montfort'i parlamendi nime all.

Siis, 28. mail 1265, õnnestus Edwardil põgeneda oma eestkostjate eest ja ühineda Gloucesteri krahviga, kes oli hiljuti kuninga poolele üle läinud. Montfort'i toetus oli nüüd kahanemas ning Edward vallutas Worcester ja Gloucester suhteliselt vähese vaevaga tagasi. Vahepeal oli Montfort sõlminud liidu Llywelyniga ja asus ida poole liikuma, et ühendada jõud tema poja Simoniga.

Edwardil õnnestus teha üllatusrünnak Kenilworthi lossis, enne kui ta läks edasi, et lõigata Leicesteri krahv ära.

Seejärel kohtusid need kaks jõudu 4. augustil 1265. aastal parunite sõja teises suures kokkupõrkes - Eveshami lahingus. Montfortil oli vähe võimalusi ülekaalukate kuninglike vägede vastu ning pärast kaotust tapeti ja sandistati ta lahinguväljal.

Montforti surmaga sõda ei lõppenud ja Edward jätkas kampaaniat. Jõulude ajal leppis ta noorema Simon de Montfortiga ja tema kaaslastega Lincolnshire'i Axholme'i saarel kokku. Märtsis juhtis ta edukat rünnakut Cinque Ports'ile. Mässuliste kontingent pidas vastu peaaegu vallutamatus Kenilworthi lossis ja ei andnud end enne Kenilworthi lepitusdikti koostamist alla. Aprillis näis, et Gloucester võtab reformiliikumise üles ja kodusõda jätkub, kuid pärast Kenilworthi diktumi tingimuste uuesti läbiarutamist jõudsid pooled kokkuleppele. Edward osales aga sõdadele järgnenud kokkuleppemenetlustes vähe; sel hetkel oli tema peamine tähelepanu suunatud oma eelseisva ristisõja planeerimisele.

Ristisõda ja ühinemine

Edward võttis 24. juunil 1268. aastal koos oma venna Edmundi ja nõbu Henry of Almainiga ristisõduri risti keerulise tseremoonia käigus. Teiste hulgas, kes pühendusid üheksandale ristisõjale, olid ka mõned Edwardi endised vastased. Ekspeditsiooniks oli suuri raskusi rahaliste vahendite kogumisega.

Algselt kavatsesid ristisõdijad vabastada rüüstatud kristlaste linnus Akko, kuid enne seda juhtusid prantslastega mitmed katastroofid. Prantsuse vägesid tabas epideemia, mis 25. augustil võttis kuningas Louis'i enda elu. Selleks ajaks, kui Edward Tuneesiasse jõudis, oli Karl juba emiiriga lepingu sõlminud ja tal ei jäänud muud üle, kui naasta Sitsiiliasse. Ristisõda lükati edasi järgmisele kevadele, kuid laastav torm Sitsiilia ranniku lähedal hoidis Anjou Kaarli ja Louis' järeltulija Philipp III ära igasuguse edasise sõjaretke.

Edward otsustas üksi edasi minna ja 9. mail 1271 maabus ta lõpuks Akkos. Selleks ajaks oli olukord Pühal maal juba ebakindel. Jeruusalemm oli 1244. aastal langenud ja Akko oli nüüd kristliku ala keskus. Moslemiriigid olid Baibarsi mamlukide juhtimisel pealetungil ja ähvardasid nüüd Akkki ennast. Saatkond mongolite juurde aitas kaasa rünnaku Aleppole põhjas, mis aitas Baibari vägesid kõrvale juhtida.

Novembris juhtis Edward rünnakut Qaquni vastu, mis oleks võinud olla sillapeaks Jeruusalemma, kuid nii mongolite sissetung kui ka rünnak Qaquni vastu ebaõnnestusid. Asjad tundusid nüüd üha meeleheitlikumad. Lõpuks sundis moslemi mõrvari rünnak juunis teda loobuma edasistest kampaaniatest. Kuigi tal õnnestus mõrvar tappa, tabas teda tikk, mida kardeti olevat mürgitatud, kätt ja ta nõrgenes järgnevate kuude jooksul tugevalt.

Alles 24. septembril lahkus Edward Akkist. Saabudes Sitsiiliasse, sai ta teada, et tema isa oli 16. novembril surnud. Edward oli sellest uudisest sügavalt kurb, kuid selle asemel, et kohe koju kiirustada, tegi ta rahulikku teekonda põhja poole. Poliitiline olukord Inglismaal oli pärast sajandi keskpaiga murranguid stabiilne ja Edward kuulutati kuningaks oma isa surma puhul, mitte tema enda kroonimisel, nagu seni oli tavaks olnud. Edwardi äraolekul valitses riiki kuninglik nõukogu, mida juhtis Robert Burnell. Uus kuningas asus maareisile läbi Itaalia ja Prantsusmaa, kus ta muu hulgas külastas paavsti Roomas ja surus maha mässu Gascogne'is. Alles 2. augustil 1274 naasis ta Inglismaale ja 19. augustil krooniti ta.

Keskaegne käsikiri, millel on kujutatud Simon de Montfort'i sandistatud keha Eveshami põllul.


Operatsioonid Edward I ristisõja ajal

Kuningas Edward

Edwardi valitsemisajal oli kaks peamist etappi. Esimene etapp oli nüüdseks rahumeelse riigi haldamine. Teine etapp oli sõjapidamine Walesi ja Šotimaa vastu.

Administratsioon

Tema esimene mure oli taastada kord ja taastada kuninglik võim pärast tema isa katastroofilist valitsemist. Selleks vahetas ta välja administraatorid. Ta määras kantsleriks Robert Burnelli, kes pidas seda ametit kuni oma surmani 1292. aastal. Seejärel vahetas Edward välja enamiku kohalikest ametnikest, näiteks šerifid. Seda tehti selleks, et valmistada ette uurimist, mis kuulaks kaebusi võimu kuritarvitamise kohta kuninglike ametnike poolt. Tehti seadusi, et määratleda õigused maa omandiõiguse, võlgade sissenõudmise, kaubanduse ja kohaliku rahuvalve kohta.

Parlament

Edward reformis Inglismaa parlamenti ja muutis selle tuluallikaks. Edward pidas oma valitsemisajal regulaarselt parlamenti. Aastal 1295 toimus oluline muutus. Sellele parlamendile kutsuti lisaks lordidele kokku kaks rüütlit igast krahvkonnast ja kaks esindajat igast linnaosast. Varem oli oodatud, et komtuurid lihtsalt nõustuksid (ütleksid "jah") valitsejate poolt juba tehtud otsustega. Nüüd pidid nad kogunema oma kogukondade täieliku volitusega (plena potestas), et anda nõusolek parlamendis tehtud otsustele. Kuningal oli nüüd täielik toetus "ilmalike toetuste" kogumiseks kogu elanikkonnalt. Laiade subsiidiumid olid maksud, mida koguti teatava osa ulatuses kõigi ilmikute vallasvarast. Ajaloolased on seda nimetanud "mudelparlamendiks".

Sõda Walesis

Llywelyn ap Gruffudd oli Walesi peamine juht. Ta keeldus Edwardile austamast ja abiellus Simon de Montfort'i tütre Eleanoriga. Novembris 1276 kuulutati välja sõda. Esimesed operatsioonid algatati Mortimeri, Edmund Crouchbacki (Edwardi vend) ja Warwicki krahvi juhtimisel. Llywelyni toetus oli tema enda kaasmaalaste seas nõrk.

1277. aasta juulis tungis Edward sisse 15 500-mehelise väega, millest 9000 oli waleslased. Kampaania ei jõudnud kunagi suuremate lahinguteni ja Llywelyn mõistis peagi, et tal ei ole muud valikut kui alistuda. Aberconwy lepinguga novembris 1277 jäeti talle alles vaid Gwyneddi maa, kuigi tal lubati säilitada Walesi printsi tiitel.

Kui 1282. aastal puhkes taas sõda, oli olukord hoopis teistsugune. Walesi jaoks oli see sõda rahvusliku identiteedi pärast. Sellel oli laialdane toetus, eriti pärast katseid kehtestada Inglise õigus Walesi alamatele. Edwardi jaoks sai sellest vallutussõda. Sõda algas Dafyddi (Llywelyni noorema venna) mässuga, kes oli rahulolematu Edwardilt 1277. aastal saadud preemiaga. Llywelyn ja teised Walesi pealikud ühinesid peagi ja esialgu kogesid Walesi sõjalist edu. Walesi edusammud lõppesid siiski 11. detsembril, kui Llywelyn meelitati lõksu ja tapeti Orewini silla lahingus. Vallutus lõppes Dafyddi vangistamisega 1283. aasta juunis, kes viidi Shrewsbury'sse ja hukati järgmisel sügisel reeturina.

Edasised mässud toimusid 1287-8 ja 1294. aastal. Mõlemal juhul löödi mässud maha. 1284. aasta Rhuddlani statuudiga liideti Wales Inglismaaga ja talle anti inglismaa sarnane haldussüsteem, kus maakondi haldasid šerifid.

Kriminaalasjades võeti kasutusele inglise õigus, kuigi waleslastel lubati säilitada oma seadused mõnes omandivaidluses. Pärast 1277. aastat ja üha enam pärast 1283. aastat alustas Edward Walesis täiemahulist ingliskeelset asustamisprojekti. Ta lõi uusi linnu, nagu Flint, Aberystwyth ja Rhuddlan.

Edward alustas suurt losside ehitamise programmi, et hoida walesi kontrolli all. Tema lossides hakati kogu Euroopas laialdaselt kasutama noolelõikeid lossimüürides, tuginedes idamaistele mõjudele. Ristisõdade tulemusel võeti kasutusele ka kontsentriline linnus, ja neli kaheksast Edwardi poolt Walesis rajatud lossist järgisid seda kujundust.

1284. aastal sündis Caernarfoni lossis kuningas Edwardi poeg Edward, hilisem Edward II. Aastal 1301 sai noorest Edwardist Lincolnis esimene Inglise prints, kellele anti Walesi printsi tiitel.

Sõjad Šotimaaga

Šotimaa ja Inglismaa olid 1280. aastatel rahus. Šotimaa Aleksander III ja Edward sõlmisid kokkuleppe, mille kohaselt Aleksandrile kuulusid Inglismaal asuvad maad. See andis talle ettekäände tunnistada Edwardit oma isandaks ja jättis ebaselgeks, kas see kehtis ka Šotimaa suhtes või mitte.

Troonipärija oli tema lapselaps Margaret. Kahjuks suri Aleksander 1286. aastal, millele järgnes noor Margaret 1290. aastal. See jättis Šotimaa ilma kuningata, millest algasid kõik probleemid.

Võitlus Šotimaa krooni eest

Kandidaate oli neliteist; John Balliol ja Robert de Brus (kuulsa Robert Bruce'i vanaisa) olid parimad. Võistlejad nõustusid, et kuningriik antakse Edwardile üle, kuni otsus on langetatud. John Balliol valiti 1292. aastal.

Edward jätkas Šotimaa ülemvõimu nõudmist. Ta sekkus mõnda Šotimaa õigusküsimusse ja nõudis, et šotlased osutaksid sõjaväeteenistust tema armees. See sundis šotlasi sõlmima liidu Prantsusmaaga. Seejärel ründasid nad Carlisle'i.

Edward reageeris sellele, tungides 1296. aastal Šotimaale ja vallutades Berwicki linna eriti verise rünnaku käigus. Dunbari lahingus purustati šoti vastupanu tõhusalt. Edward konfiskeeris saatuse kivi - Šoti kroonimiskivi - ja viis selle Westminsterisse, tagandas Ballioli ja paigutas ta Londoni Towerisse ning pani inglased riiki valitsema. Kampaania oli olnud väga edukas, kuid inglaste võidukäik jäi vaid ajutiseks.

William Wallace

Kuigi Šoti konflikt näis olevat lahendatud 1296. aastal, alustas seda uuesti William Wallace, kes pärines ühest tähelepanuväärsest perekonnast. Wallace oli pigem sõjapealik kui poliitik ja alustas peagi mässu. Ta võitis 1297. aastal Stirlingi sillal suure inglise väe, kui Edward oli Flandrias. Aastal 1298 alistas Edward Wallace'i Falkirki lahingus. Pärast seda vältisid šotlased avalikku lahingut, eelistades väikeste rühmadega Inglismaal rüüsteretki teha.

Edwardi järgmine samm oli poliitiline: 1303. aastal sõlmiti Inglismaa ja Prantsusmaa vahel rahuleping, millega purustati Prantsuse-Šoti liit. Robert de Brus ja enamik teisi aadlikke tõotasid truudust Edwardile. Wallace reedeti ja anti inglastele kätte. Ta hukati avalikult.

Olukord muutus uuesti 1306. aastal, kui de Brus mõrvas oma rivaali John Comyn'i ja lasi end Buchani krahvi õe Isobeli poolt Šotimaa kuningaks kroonida. Haigestunud Edward saatis armeed põhja teiste väejuhtide alluvuses. Brus sai juunis 1306 Methveni lahingus lüüa. Pärast seda lahingut surus Edward de Bruse liitlased jõhkralt maha. Vastuseks õhutas see veel rohkem mässusid. See konflikt oli veel käimas, kui Edward 1307. aastal suri.

Edward I kroat (4 penni)

Väljaanne

Kastiilia Eleanor suri 28. novembril 1290. Selliste abielude puhul ebatavaliselt armastas paar teineteist. Edward oli tema surmast sügavalt puudutatud. Ta püstitas kaksteist Eleanori risti, ühe igasse kohta, kus tema matuserongkäik (rongkäik) ööseks peatus. Inglismaa ja Prantsusmaa vahelise rahulepingu raames lepiti 1294. aastal kokku, et Edward abiellub Prantsuse printsessiga Margaretiga. Abielu toimus 1299. aastal.

Edwardil ja Eleanoril oli vähemalt neliteist, võib-olla isegi kuusteist last. Neist viis tütart jäid täiskasvanuks, kuid ainult üks poiss elas Edwardist kauem - tulevane kuningas Edward II.

Edward oli mures, et tema poeg ei vastanud ootustele, ja ühel hetkel pagendas ta printsi lemmiku Piers Gavestoni. Edward võis küll teada, et tema poeg on biseksuaalne, kuid ta ei visanud Gavestonit lossi müüride vahelt alla, nagu näidatakse filmis "Braveheart".

Edward I Inglismaa


Eleanor Kastiilia