Eleanor Kastiilia (1241 – 28. november 1290) oli Inglismaa kuninganna, abiellus Edward Iga 1254. aastal. Ta oli ka Ponthieu krahvinna alates 1279. aastast kuni oma surmani 1290. aastal. Eleanor sündis Kastiilias kuningliku perekonna liikmena, tema isa oli Kastiilia kuningas Ferdinand III ja ema Jeanne (Joan) de Dammartin, kelle kaudu ta päris Ponthieu krahvkonna õigused.
Abiellumine ja elu Inglismaal
Edward ja Eleanor abiellusid 1. novembril 1254 Burgose Las Huelgase kloostris. Pruudipartiist ja tema lähedastest sugulastest sai peagi osa Inglismaa kuninglikust õukonnast — kuningas Henry III kulutas nende toetamiseks märkimisväärselt raha, mis tekitas rahva ja mõnede parunite seas pahameelt. See tundmatu väljaminekute jagamine aitas kaasa poliitiliste pingete kasvule kuningavõimu ja parteide vahel.
Poliitilised konfliktid ja teine parunite sõda
1260. aastatel puhkes nn teine parunite sõda Henry III ja tema üha rahulolematumate parunite vahel. Konflikt lõhestas riigi ning viis ka Edwardi ajutise vangistamiseni Lewesis (Lewes, 1264). Edward viibis pärast Lewesi lahingut vangistuses; Eleanor seevastu jäi Inglismaale ja teda hoiti auväärselt Westminsteripalees, kus ta püüdis säilitada kuningliku majapidamise korda ja toetada abikaasat poliitiliselt ja moraalselt.
Ristisõit, tagasitulek ja kroonimine
1270. aastal läksid Edward ja Eleanor ristisõtta, liitudes oma onu Louis IX Prantsusmaaga Euroopa kristlike vägede kampaaniaga. Louis suri Karthagos 1270. aastal. Pere veetis selle järel talve Sitsiilias ning seejärel suunduti Akkoni ja Palestiinasse. Pärast ristisõja ebaolulisemaid tulemusi lahkusid nad Palestiinast 1272. aasta septembris; detsembris said nad Sitsiilias teada Henry III surmast. Edward ja Eleanor naasid Inglismaale ning krooniti koos 19. augustil 1274.
Ponthieu krahvinnaks
1279. aastal päris Eleanor oma ema kaudu Ponthieu krahvkonna ning kandis sellest ajast alates tiitlit Ponthieu krahvinna. See maakond asus Põhja-Prantsusmaal (Picardy piirkonnas) ja selle pärimine kinnitas Eleanorile poliitilist ja territoriaalset tähtsust nii Inglismaa kui ka mandri-Euroopa suhetes.
Perekond ja isiklik elu
Eleanor ja Edwardil oli mitu last. Kõige kuulsam nende järeltulijatest oli poeg Edward, kes sündis 25. aprillil 1284 ning sai hiljem tuntuks kui Edward II. Eleanor osales kuningliku majapidamise juhtimises, abikaasa kõrval valitsemises ning aitas säilitada suhteid nii Inglismaa kui ka mandri-Euroopa liitlastega.
Surm ja pärand
Eleanor suri 28. novembril 1290. Tema surm andis Edwardile sügava isikliku kaotuse: ta korraldas suurejoonelise mälestusprotsessiooni ja lasi püstitada mitmeid nii-öelda "Eleanor'i riste" kohtadesse, kus tema kirsti teekond Inglismaale peatati. Need mälestusmärgid jätsid püsiva jälje Inglismaa kunstilukku ja muistendusse. Eleanor maeti lõpuks Westminsteri (Westminster Abbey'sse), kus ta püsib märkimisväärse kuningliku matuse ja ajaloolise pärandi osana.
Eleanori elu ja roll kuningannana peegeldavad keskaegse monarhia keerukaid perekondlikke, poliitilisi ja territoriaalseid sidemeid — ta oli mitte ainult abikaasa ja kuninganna, vaid ka pärija, kelle kaudu Inglismaa kuninglik perekond sai ühenduse mandri-Euroopa maadega.