Karthago on iidne linnriik praeguses Tuneesias, mis sai alguse foiniiklaste kolooniast. Legendide järgi rajas linna foiniiklaste printsess Elissa ehk Dido ja traditsiooniliselt on selle asutusaastaks nimetatud 814 eKr, kuid arheoloogilised leidud viitavad tõenäoliselt järkjärgulisele arengule 9.–8. sajandil eKr. Karthago kujunes kiiresti tähtsaks sadamalinnaks ja kaubandusliku võrgustiku keskuseks Põhja-Aafrikas.

Oma hiilgeaegadel oli Karthago Vahemere suurim võim, kontrollides osa Hispaaniast, Sitsiiliast, Põhja-Aafrikast, Sardiiniast ja Baleaari saartest. Linna jõukus põhines merelisel kaubandusel, laevandusel, mereröövliks ja koloniseerimisel. Karthago ehitas tugeva mereväe ja arendas finants- ning kaubasüsteeme, mis sidusid Vahemere idakallast ja Lääne-Atlandi rannikuid. Põllumajandusest ja kaubandusest tulenev rikkus võimaldas linnal pidada palgalisi vägesid ja rüüstelaevastikku ning toetada ulatuslikku koloniseerimis- ja sõjalist tegevust.

Karthago poliitiline süsteem oli omapärane: võimul olid rikkad suguvõsad ja kaubandusel põhinev eliit, kes juhtisid linna asju koos nõukogude ja ametnikega. Religioonis oli tähtsal kohal jumalad nagu Baal Hammon ja Tanit; mõningaid rituaalseid praktikaid, sealhulgas lasteohverduste küsimust, kirjeldavad nii antiikallikad kui ka arheoloogilised leide, kuid nende tõlgendused on teadlaste seas vaidlustatud.

Tuntud karthagolased juhid ja sõjapealikud:

  • Hamilkar Barkas — 3. sajandi eKr väejuht, algatas Karthago laienemise Hispaaniasse;
  • Hannibal Barkas — Hamilkari poeg, kuulus teisest Puunia sõjast (218–201 eKr) peetud kampaaniate poolest, ristas Alpid ja alistus Rooma vastu suuremate lahingute kaudu;
  • Hasdrubal — Hannibali vend ja kaasjuht Hispaanias; tapeti enne Hannibali Itaalia kampaaniat.

Rooma Vabariik ja Karthago sattusid vaenulikesse suhetesse, mis eskaleerusid kolme suureks konfliktiks, tuntud kui Puunia sõjad. Esimene Puunia sõda (264–241 eKr) oli peamiselt lahinguid Sitsiilia ja merevalitsemise pärast; teine (218–201 eKr) tõi esile Hannibali kuulsad võitlused Itaalias; kolmas (149–146 eKr) lõppes Karthago täieliku hävitamisega 146. aastal eKr. Võit Rooma poolt tähendas Karthago lõplikku poliitilist ja majanduslikku allakäiku ning roomlased asutasid hiljem samale alale koloonia, millest sai oluline Aafrika provintsi linn.

Rooma võimu järgnesid hilisemad vallutused: 5. sajandil pKr vallutasid linna vandaalid ja kasutasid seda oma väe- ja poliitiliste tegevuste baasina, hiljem võttis piirkonna kontrolli Bütsants ning araabia vallutused 7. sajandil muutsid piirkonna veelgi. Tänapäeval asuvad Karthago varemed kaasaegse Tuneesia pealinna Tunis lähedal; ala on tähtis arheoloogiline paik, kust on leitud templeid, sissesõiduteid, amfiteatreid, sadamaehitisi ja elamupiirkondi. Karthago mälestus ja kultuuripärand on olulised nii Vahemere ajaloos kui ka maailmaajaloo mõistes ning linna territoorium kuulub UNESCO maailmapärandi kandidaatide hulka.

Karthago pärand: see linnriik on tähtis näide sellest, kuidas mereline kaubandus, koloniseerimine ja sõjaline võimekus võivad kujundada piirkondlikku ülekaalu. Karthago ja Puunia sõjad muutsid püsivalt Vahemere poliitilist tasakaalu ning aitasid ette valmistada Rooma tõusu impeeriumiks.