Simon de Montfort, Leicesteri kuues krahv (umbes 1208 – 4. august 1265) oli prantsuse-inglise aadlimees, kes tõusis 13. sajandi keskel Inglismaal poliitilise võimu keskmesse. Ta päris Leicesteri krahvkonna tiitli ning laiaulatuslikud vallad Inglismaal ja sai kuulsaks kui mässu juht kuninga Henry III vastu 1263–1264 (teine parunite sõda) ning lühiajaliseks de facto valitsejaks.

Taust ja saabumine Inglismaale

Simon de Montfort sündis umbes 1208 Prantsusmaal Montfort-l'Amaury krahvkonnas oleva aadlisuguvõsa liikmena. Tema prantsuse päritolu ja suhted Euroopa aadliga aitasid tal saavutada positsiooni nii mandril kui ka Inglismaal. 1238 abiellus ta kuningliku verega: tema naine oli kuningas Henry III õde Eleanor, mille kaudu Montfort sai õiguse Inglismaa krahvikonna tiitlile ja laiemale poliitilisele mõjule.

Parunite mäss ja valitsemine

Montforti vastasseis kuningale süvenes 1250. ja 1260. aastatel, kui paljud parunid nõudsid mõjuvõimu ja rahalist kontrolli kuninga otsuste üle. 1258 sõlmitud Oxfordi kokkulepped ja sellega seotud reformid — nn Provisions of Oxford — piirasid kuninga isiklikku võimu ning kehtestasid parunite kontrolli kuninga administratsiooni üle.

Konflikt eskaleerus 1263–1264 kuni relvastatud kokkupõrgeteni. Montfort võitis oluliselt 14. mail 1264 toimunud Lewesi lahingus, kus ta saavutas kuningale ja tema võitluskaaslastele ränga kaotuse ning haaras vangi nii kuninga kui ka tema pojapoja, prints Edwardi. See andis Montfortile võimaluse tegutseda Inglismaa riigi tegeliku juhina.

Ajal, mil Montfort oli valitseja, kutsus ta kokku kaks märkimisväärset parlamenti. Esimene oluline sündmus oli juba 1258. aasta Oxfordi kokkulepe; teine juuresolev parlament peeti 1265. aastal — selle esimene koosolek toimus Westminsteri palees. 1265. aasta parlamenti kutsuti suurem hulk osalejaid kui varem, sh linnade esindajaid (burgessid). Selle sammuga peetakse Montforti üheks kaasaegse parlamentaarse demokraatia varajaseks loojaiks, sest ta laiendas otsustusõigust väljapoole varem kitsalt mõistetud aadli ringi.

Poliitika juutide suhtes

Leicesteri krahvina oli Montfort seotud ka ranged käitumisviisidega juudi kogukondade suhtes: ta ajas juudid oma valdustest välja ja kasutas juutide varasid ja laenulepinguid poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Kui ta sai riigi juhtivaks tegelaseks, konfiskeeriti juutide arhiive ja laenulepinguid ning juutidele võlgnetavad summad tühistati või nendega manipuleeriti, mis tekitas rahulolematust laiemas ühiskonnas.

Sellest poliitikast ning sõjalisest ja sotsiaalsest ebastabiilsusest tulenevalt toimusid mitmes Inglismaa linnas rünnakud juudi kogukondade vastu; ajaloolased toovad esile rängemaid vägivaldseid juhtumeid Londonis ja Worcesteris, kus juutide majad, kogukonnad ja vara kannatasid. Need sündmused on saanud Montforti pärandi mustaks leheküljeks ning neid käsitletakse ajaloolistes hinnangutes kriitiliselt.

Langus ja surm

Montforti võimukatsed olid lühiajalised. Tema vastased, sh vangistusest pääsenud prints Edward, organiseerisid vasturünnaku. 4. augustil 1265 langes Montfort traagiliselt võitluses Eveshami lahingus, kus kuningale lojaalsed väed purustasid tema väed. Montfort tapeti lahingus; tema surm tähistas parunite mässu lõppu ja kuningliku vägivalla taastumist. Tema keha külvati ajaloolise perioodi tavade kohaselt osalt laiali ning tema surm ja kehaga seotud juhuslikud näited jäid pikaks ajaks meelde kui hoiatavad näited kodusõjast ja selle tagajärgedest.

Pärand ja hinnangud

  • Poliitiline pärand: Montforti kokkukutsutud 1265. aasta parlamenti loetakse ettekujutuslikuks eeldajaks hilisemale alamkoja (House of Commons) arengule, kuna sellel osalesid tavakodanikud ja linnade esindajad — samm, mis laiendas poliitilist esindatust aadlist väljapoole.
  • Sotsiaalne pärand: tema valitsemine ja meetmed tekitasid nii toetus- kui ka tugevat vastuseisu; tema meetodid, eriti seonduvalt juutidega, jätsid püsiva ja vastuolulise jälje.
  • Ajalooline hinnang: ajaloolased vaatlevad Montforti nii reformijana, kes püüdis piirata kuninga võimu ja arendada esinduslikku poliitilist süsteemi, kui ka autoritaarsena, kelle tegevus ja vägivald põhjustasid suurt inimlikku kannatust. Tema kuulsus kui „parlamenti loova“ isikuna on säilinud, kuid see on osa keerulisest ja vastuolulisest pärandist.

Kokkuvõttes oli Simon de Montfort 13. sajandi üks mõjukaimaid ja vastuolulisemaid isikuid Inglismaal: ta oligi nii muutuste vedur kui ka kodusõja ja represseerivate meetmete sümbol. Tema tegevus kiirendas kuningavõimu ja parunite suhte ümberhindamist ning tema äride tulemid — eriti 1265. aasta parlament — jätsid pikajalise jälje Inglismaa poliitilisse arengusse.