Friedrich II (1194–1250) — Püha Rooma keiser ja Sitsiilia kuningas
Friedrich II (1194–1250) — keerukas keskaja valitseja: Püha Rooma keiser ja Sitsiilia kuningas, kultuuri patron, "stupor mundi", paavsti rivaal ja modernse riigi rajaja.
Friedrich II (26. detsember 1194 – 13. detsember 1250) oli üks keskaja mõjukamaid ja vastuolulisemaid valitsejaid, Hohenstaufeni suguvõsa juht ning pikaajaline Püha Rooma keiser. Tema poliitilised ja kultuurilised ambitsioonid, mille keskmes oli Sitsiilia, ulatusid Itaaliasse, Saksamaale ja isegi Lähis‑Idasse. Kuigi paljud tema uuendused ja poliitikad tegid temast kaasaegsete ja hilisemate ajaloolaste silmis ikoonilise valitseja, olid tema suhted paavstiga sagedasti konfliktipõhised ning pärast tema surma nõrgenes Hohenstaufeni võim kiiresti.
Erakordse kultuuri, energia ja võimekusega mees, keda üks kaasaegne kroonik nimetas stupor mundi (maailma imeks), Nietzsche esimeseks eurooplaseks ja paljud ajaloolased esimeseks moodsaks valitsejaks, rajas Sitsiilias ja Lõuna‑Itaalias midagi, mis sarnaneb väga moodsa, tsentraalselt juhitud kuningriigi ja tõhusa bürokraatiaga.
Varane elu ja troonipärimine
Friedrich sündis 1194 Konstanzis (tema ema oli Hauteville'ide järeltulija Sitsiiliast, Constance) ja oli keiser Heinrich VI poeg. Kolmeaastaselt krooniti ta Sitsiilia kuningaks koos oma emaga; Sitsiilia troon pärines tema ema kaudu Normannide‑Hauteville'i liinist. Ta päris laialdased õigused ja väga erilise positsiooni: lisaks Sitsiilia kuningriigile pidas ta end antiikaja Rooma keisrite otseseks järeltulijaks ning alates paavstlikust kroonimisest 1220. aastal kandis ta ka keisri tiitlit. Ta võttis endale saksa kuninga (Romanorum king) ja Burgundia valitseja rollid, olles seeläbi ühelt poolt Sitsiilia kuningas lõunas ja teiselt poolt Püha Rooma riigi mitmete osade ülemus põhjas.
Valitsemine, haldusreformid ja seadused
Friedrich oli tõsiselt huvitatud riigi korraldusest ja administratsioonist. Tema valitsusajal sündisid olulised reformid Sitsiilia halduses:
- Konstitutsioonid ja bürokraatia: ta tugevdas keskset võimu, töötas välja ühtsemaid seadusi ja ametkondlikku korraldust, et vähendada feodaalvõimu killustatust ja parandada riigi efektiivsust.
- Õiguspraktika: Friedrich kritiseeris traditsioonilisi rituaalseid kohtuvõtteid ning tema valitsemisperioodil hakati kohtupraktikas eelistama tõenditel ja protseduuridel põhinevat menetlust. Ta oli üks esimesi valitsejaid, kes selgesõnaliselt piiras või keelas teatud irratsionaalseid kohtumenetlusi (nt kohtudiilid ja ordu‑laadne praktika) oma õigusruumis.
- Akadeemia ja haridus: ta rajas 1224 Neapoli ülikooli eesmärgiga koolitada administratiivtöötajaid ja juriste, mis aitas tema keskset haldusaparaati.
Kultuuri ja teaduse patroon
Friedrich rääkis mitut keelt—tema käest on mainitud kuni kuute keelt (ladina, sitsiilia, saksa, prantsuse, kreeka ja araabia). Tema Palermosse koondunud õukond oli mitmekultuuriline: sealsed õpetlased ja kunstnikud olid ladina, kreeka, araabia ja juudi taustaga. Nende hulgas toimus tekstide tõlkimine ning teadmiste vahetus lääne ja ida vahel.
Tema õukond aitas üles kasvatada nii‑öelda sitsiilia koolkonda luules. Palermos tekkis 13. sajandi esimesel veerandil viljakas kirjanduslik keskkond, millest said alguse varased itaalia keele vormid; seda on väärtustatud kui ühe olulise eelpõhja kaasaegsele itaalia keele kujunemisele. Luuletajatest on tuntud näiteks Giacomo da Lentini, keda vahel peetakse soneti algatajana. Hilisemad autorid, nagu Dante, hindasid ja tundsid seda traditsiooni.
Suhteid paavstiga ja sõjad Itaalias
Friedrichi ja paavsti suhted olid pidevalt pinges. Tema poliitika‑eesmärkide ja paavstide geostrateegiliste huvide kokkupõrked viisid mitme konflikti ja ekskommunikatsioonini: ta ekskommunikeeriti neli korda ning tolleaegsetes ja hilisemates paavstimeelsetes kroonikates kujutati teda sageli vastandina apostliku võimu‑keskusele. Paavst Gregorius IX kandis tema kohta lausa väga rasket retoorikat ja nimetas teda antikristuseks, mis näitab konflikti teravust.
Italialased linnriigid ja vaenulikud feodaalid põhjas ning Friedrichi Sitsiilia valdustega lõunas tekitasid pingeid, mida tema administratiivne teravus ega diplomaatia alati ei lahendanud. Põhja‑Itaalia kopraadid ja paavstlikud väed moodustasid sageli vastupanu tema tsentraliseerimisettevõtmistele.
Kuuenda ristisõda ja Jeruusalemma tiitel
Friedrichi osalus ristisõdades ja Lähis‑Ida poliitikas oli omapärane: ta kattis ristisõjalisi eesmärke nii vägede liigutamise kui ka diplomaatia kaudu. Kuni tuntum on tema roll Kuuendal ristisõjal (1228–1229), mille käigus ta ei kasutunud ainult sõjaväest, vaid sõlmis kokkuleppe sultani al‑Kamiliga. Selle tulemusena saavutas ta ajutise kontrolli mõnede pühade kohtade ja territooriumite üle ning ta krooniti 1229 endale kuuluva õiguse alusel ka Jeruusalemma kuningaks. Tema meetodid — pigem läbirääkimised kui suur sõjaline kampaania — olid paljudele üllatuseks ja tekitasid kriitikat nii paavstilt kui ka sõjaväe‑fraktsioonidelt.
Perekond, järglus ja surm
Friedrichi pärijad ja tema perekondlikud pinged mõjutasid hilisemat poliitilist ja sõjalist olukorda. Tema poegadest sai üks — Heinrich (tuntud kui Heinrich VII) — varasemalt kuningaks Saksamaal, kuid seejärel puhkesid tülid ja mässud, mis nõrgendasid Hohenstaufenide positsiooni. Pärast Friedrichi surma 13. detsembril 1250 Lõuna‑Itaalias (ta suri südameprobleemide ja haiguste tagajärjel, ümbritsetuna kuulujuttudest ja legendidest) järgnes Hohenstaufenite järkjärguline langus: dünastia võimukeskused ja pärand murenesid konkurentide võimu all, ning 13. sajandi lõpus olid Hohenstaufenid Lõuna‑Itaalias asendatud.
Friedrich II maeti hiljem Palermo piiskoplikku katedraali, kus on tema ja teiste normannide‑saksapäraste kuningate suguvõra memoriaal.
Pärand ja hinnangud
Friedrichi pärand on mitmetahuline. Tema kaasaegsed ja järgnevad kroonikaautorid on teda kirjeldanud nii geniaalse reformija ja kultuuriuurijana kui ka jumalavastase ja paavstivastase vallutajana. Kaasaegsed ajaloolased on rõhutanud tema rolli riigivalitsemise moderniseerimisel, haldusliku tsentraliseerimise ja hariduslike algatuste edendamisel. Samas jäid tema ja paavsti vahelised konfliktid alaliselt tema kuulsuse varjule ja aitasid kaasa tema kuvandi polariseerumisele.
Friedrich II on jäänud ajalukku kui erakordne ja vastuoluline valitseja: tema osavõtt teadusest, keeleteadusest, õigusloost ja bürokraatiast ning tema poliitiline ambitsioon on jätnud püsiva jälje Euroopa keskaja arengusse — kuigi tema poliitika tagajärjed tõid ka lühiajalist poliitilist ebastabiilsust ja lõpuks tema dünastia kadu.
Küsimused ja vastused
K: Kes oli Frederick II?
V: Friedrich II oli keskaja võimas Püha Rooma keiser ja Hohenstaufeni suguvõsa pea. Tal olid ambitsioonikad poliitilised ja kultuurilised ambitsioonid, mis ulatusid Sitsiiliast Saksamaale ja isegi Jeruusalemma.
K: Mida ütles professor Donald Detwiler tema kohta?
V: Professor Donald Detwiler kirjeldas Friedrich II-d kui erakordse kultuuri, energia ja võimekusega meest, kes rajas Sitsiilias ja Lõuna-Itaalias midagi, mis sarnaneb väga palju moodsa, tsentraalselt juhitud kuningriigi ja tõhusa bürokraatiaga.
K: Mitu keelt rääkis Friedrich?
V: Friedrich rääkis kuut keelt - ladina, sitsiilia, saksa, prantsuse, kreeka ja araabia keelt.
K: Millist mõju avaldas tema õukond kirjandusele?
V: Tema Palermo õukonnast lähtuv luule avaldas olulist mõju kirjandusele ja sellele, millest kujunes tänapäeva itaalia keel. See eelnes vähemalt sajandi võrra Toscana idioomi kasutamisele Itaalia kirjanduse eliitkeelena.
K: Milline tiitel oli tal Jeruusalemma suhtes?
V: Friedrich kandis Jeruusalemma kuninga tiitlit tänu abielule ja oma seotusele kuuenda ristisõjaga.
K: Kui sageli oli ta paavst Gregorius IX poolt ekskommunitseeritud?
V: Paavst Gregorius IX ekskommunikeeris teda neli korda.
Otsige