Seldžukid (tuntud ka kui seldžuk või seldžukid, mõnikord nimetatakse ka seldžukitürkideks) olid keskaja ajal oluline moslemidünastia ja türgi rahvaste liikumine. Nad valitsesid 11.-14. sajandil suuri alasid nii Kesk-Aasiast kui ka Lähis-Idast. Nende riikide ja valdustega tähistatud laialdast poliitilist tervikut nimetatakse tavaliselt Suur Seldžuki impeeriumiks, mis oma tipul ulatus Anatooliast kuni Pakistanini. Seldžukid osalesid ka kokkupõrgetes ristiusuliste tugevustega, sealhulgas esimesel ristisõjal, mis muutis oluliselt Lähis-Ida poliitilist maastikku.

Päritolu ja varajane ajalugu

Seldžukite algupära on seotud läänetürklastega; nad olid üks Oghuși (Oghuz) türgi hõimkonna harudest. Eriti on nimetatud nende suguvõsana Kinik haru. Algselt elas nende eelkäijaid 9. sajandil Kaspia ja Araali merest põhja pool, olles osa Oghuzi konfederatsioonist ja selle Yabghu kaganaadist. Nende nomadlikud juured määrasid olulise osa sõjalistest oskustest (ratsavägi, jooksev kaarega laskevõte) ja poliitilisest organisatsioonist.

Impeeriumi tekkimine ja laienemine

10.–11. sajandil asusid seldžukite juhid liikuma lõuna- ja lääne suunas. Pärast mitmeid võitlusi ja liitlaskokkuleppeid tõusid nad võimule Lähis-Idas ja Iraani aladel. Tuntumad juhid, nagu Tughril Beg, Alp Arslan ja Malik Šah, professionaliseerisid riigivalitsemist, kujundasid administratsiooni ning lõid suhteid Abbaaside kalifaadiga, kus seldžukid astusid sageli kalifaadi kaitsjate ja de facto valitsejate rolli.

Olulised sündmused ja võitlused

  • 1040. a Dandanaqani lahing – seldžukid alistasid Gaznaviidid, mis avas tee Kesk- ja Lõuna-Iraanile.
  • 1071. a Manzikerti lahing – Alp Arslani võit Bütsantsi üle oli pöördelise tähtsusega: see kiirendas türgi asustamist Anatoolias ning lõi eeldused hilisemaks Sultanate of Rum'i tekkeks.
  • Ristiretketega kokkupuuted – 11. sajandi lõpul ja 12. sajandil sattusid seldžukid otse esimesse ja järgnevatesse ristiretketesse, mille tulemusena muutusid Lähis-Ida poliitilised olud kestvalt.

Poliitika, administratsioon ja kultuur

Seldžukid olid pärit nomadliku kultuuritaustaga, kuid nende valitsemine võttis äraja kultuuriliselt tugeva pärsia-laadne iseloomu: ametlikult ja halduslikult hakati palju kasutama pärsia keelt, mida tõsteti kirjakeele ja kõrghariduse keeleks. Seldžukite administratsioon kasutas visiidreid, kohalikke emireid ja iqtā-süsteemi maa jaotamisel. Oluline tegelane oli visir Nizam al-Mulk, kelle rajatud Nizamiyya tüüpi madrasad ja haldusreformid tugevdasid riigi toimimist.

Usuline tähendus

Seldžukid olid ennekõike sunniitlikud moslemid ja nende poliitika tugevdas sunnismi positsiooni piirkonnas. Nad toetasid usulist õpilas- ja õpetustööd, rajasid koole ja toetati moslemi intellektuaalset elu. Samuti mõjutasid nad piirkondlikke sufismi- ja teisi islami traditsioone.

Kultuuriline pärand ja mõju

Seldžukid jätsid püsiva jälje arhitektuuri, kunsti ja linnaplaneerimise alale: nad rajasid suurtes keskustes nagu Isfahan, Nişapur ja Rayy administratiivseid ja kultuurilisi komplekse, karavanseraid, sildasid ning mošeesid, mille stilistika mõjutas hilisemat islami arhitektuuri. Samuti andsid nad impulsi pärsia kultuurilise keele levikule valitsemisklassis, mis mõjutas kogu regiooni identiteeti.

Lagunemine ja järglased

Pärast tähtsate valitsejate nagu Malik Šahi surma 1092. aastal tekkisid sisevõitlused ja riik hakkas lagunema paljudeks iseseisvateks tiibrajatisteks. Anatoolias kujunes välja Sultanate of Rum, mis sai kestma kuni 13. sajandini. 13. sajandi Mongolite vallutused ja hilisemad regionaalsed muutused (nt Khwarezmidide tõus, Timur) hävitasid ja assimileerisid suure osa seldžuki võimust ning paljud seldžuki järeltulijad sulandusid uutesse riikidesse või rahvastesse.

Kokkuvõte

Seldžukid olid oma ajastul üks tähtsamaid türklasiirdeid, kes muutsid poliitiliselt ja kultuuriliselt Kesk-Aasia ja Lähis-Ida nägu. Nende impeerium aitas levitada türgi rahvaste mõju Anatoolias ja Lähis-Idas, populariseeris pärsia administratiivkultuuri ning kujundas islami ja piirkondliku poliitika arengut 11.–14. sajandil. Nende pärand on tuntav nii keeltes, arhitektuuris kui ka piirkondlikus etnilises ja kultuurilises koosseisus: seldžukid on üks länetürklaste, tänaste Aserbaidžaani, Türgi ja Türkmenistani elanike kaugetest esivanematest.