Araali meri — Kesk-Aasia kahanenud järv: ajalugu, kahanemine ja taastamine
Araali meri (kasahhi: Арал Теңізі (Aral Tengizi), usbeki: Orol dengizi, vene: Аральскοе мοре) on järv Kesk-Aasias. See asub põhjas Kasahstani ja lõunas Usbekistani autonoomse piirkonna Karakalpakstani vahel. Araali meri oli kunagi maailma neljas suurim sisejärv, mille pindala ja veemaht olid oluliselt suuremad kui tänapäeval.
Ajalugu ja kahanemise põhjused
Alates 1960. aastatest on Araali meri järsult kahanenud ja selle veekogus vähenes drastiliselt. Suurim põhjus oli inimtegevus: Nõukogude Liidu plaanid arendada kastmissüsteeme ja kasvatada morevilt (eelkõige puuvilla) viisid jõeveekogude, peamiselt Amu Darja ja Syr Darja, suunamiseni ulatuslikesse niisutuskanalitesse. Järjestikused kanalid ja kõrge veeaurustumine kõrbes tingisid, et voolav vesi ei jõudnud enam Araali merre.
Tulemusena kahanes Araali mere pindala ja vesimaht — tänu vete äravoolule ja kõrgele aurumistempmale on ligikaudu 90% algsest veest kadunud ning meri on jagunenud lõuna- ja põhjaosaks, millel on väga erinevad seisundid.
Keskkonna- ja sotsiaalsed mõjud
- Saliniseerumine ja reostus: allesjäänud aladel tõusis soolsus, mis tappis kalad ja hävitas elupaiku. Merre jõudnud pestitsiidid, väetiste järelejäänud jäätmed ja tööstusreostus kontsentreerusid ning muutusid ohtlikuks keskkonnasaasteks.
- Elustiku kadu: paljud kohalikud kalaliigid ja muutunud veetingimused põhjustasid kalanduse kokkuvarisemise. See mõjutas otseselt sadade külad elluviimist ja töökohti.
- Tervisemõjud: põllumajanduse ja tööstuse kemikaalide ning soolase tolmu levik (tuultel ja äikesetel) tõi kaasa hingamisteede haigusi, aneemiat, närvisüsteemi kahjustusi ja muid kroonilisi terviseprobleeme piirkonna elanike seas.
- Sotsiaal-majanduslikud tagajärjed: linnad nagu Muynak (Usbekistan) jäid kaugele rannikutelt — laevad seisid liivas nagu muistised. Kalandus- ja tööstussektorid kokkuvarisesid, paljud inimesed pidid rändama mujale töö otsima.
- Ilmastiku- ja kohaliku kliima muutused: järsult vähenenud veepind tekitas kohaliku kliima ekstreemsemaid tingimusi — suved said soojemaks ja talved külmemaks, mis mõjutas põllumajandust ja elutingimusi.
Saastunud saared ja sõjalised katsetused
Üks eriti murettekitav juhtum oli Taassünni saar (vene k: Vozrozhdeniya), mida kuni 1993. aastani kasutati bioloogiliste relvade katsetusväljana. Selle saare piirkonnad on saastunud ohtlike patogeenidega — raportid mainivad mulla ja jäätmete saastumist siberi katku, katku ja tularemiaga. Alates 2001. aastast, kui meri oli oluliselt kahanenud, pole Taassünni enam eraldiseisev saar, vaid see on muutunud poolsaaraks, mis suurendab riske patogeenide laialikandumiseks maismaale. Rahvusvahelised operatsioonid on hiljem eemaldanud mõned ohutud objektid ja matmispaigad, kuid saaste jääb jätkuvalt probleemiks.
Taastamis- ja leevendusprojektid
Pärast Araali mere dramatilist kahanemist käivitati mitmeid algatusi – nii riiklikke kui rahvusvahelisi –, et leevendada tagajärgi ja taastada vähemalt osaliselt vee- ja looduskeskkonda. 1990. aastal mainiti projektide hulgas tammide rajamist ja veejuhtide korrastamist, et pidurdada vee äravoolu. Üks tuntumaid saavutusi on Kok-Arali tamm (Kokaral), mille esialgse versiooni ehitati 1990. aastatel, kuid see purunes. 2005. aastal ehitati see uuesti üles rahvusvahelise rahastamise ja Maailmapanga toetusega ning selle tulemusel hakkas Põhja-Araali mere veetase tõusma ja soolsus mõnevõrra vähenema. Sellel on olnud positiivne mõju kohalikele kalavarudele ja majandusele: mõnes piirkonnas on kalandus taastunud.
Tähtsad rahvusvahelised algatused ja institutsioonid hõlmavad ka 1990ndatel loodud koostööd ning rahastamist: rahvusvahelised fondid, Maailmapank ja riikidevahelised programmid proovisid toetada nii veevarude haldamist kui ka kohalikke ühiskondi. Tegevused hõlmavad kanalisüsteemide moderniseerimist, säästlikumaid niisutustehnikaid, soolatõrjeistutusi ja terviseprogrammide loomist.
Tänane olukord ja tuleviku väljavaated
Tänapäeval on Araali mere olukord veel endiselt keeruline ja ebaühtlane. Põhja-Araali (Kasahstani osa) seis on pärast Kok-Arali tammi mõnevõrra paranenud: vee tase on tõusnud, kalavarud on osaliselt taastunud ja kalandusettevõtted on hakanud tagasi tulema. Lõuna-Araali (Usbekistani osa) on endiselt tugevalt kahanenud, lagunenud soolajärved ja kõrbed tekitavad jätkuvalt tolmupilvi ja keskkonnaprobleeme.
Peamised väljakutsed tulevikuks on:
- Veevarude regionaalne ja rahvusvaheline koostöö: Amu Darja ja Syr Darja veekasutuse reguleerimine eeldab riikidevahelist kokkulepet ja modernseid niisutusmeetodeid.
- Irrigatsiooni tõhususe parandamine: vanade kanalite rekonstrueerimine, drip-niisutuse ja teiste veesäästlike tehnoloogiate laiema kasutuselevõtt.
- Keskkonna- ja tervishoiuprojektid: tolmutõrje, tervisekontrollid ja pikaajalised uuringud reostuse mõjude kohta kohalikele elanikele.
- Majandusliku ümberstruktureerimise soodustamine: kohalike kogukondade toetamine uute majandusallikate — nt soolakindlate kultuuride, põllumajandusreformide ja vastupidavama kalanduse — väljaarendamisel.
Lühike kronoloogia
- 1960ndad: ulatuslik niisutusprojektide algus Nõukogude Liidu ajal; Amu Darja ja Syr Darja suunatakse osaliselt kanalitesse.
- 1980–1990: Araali mere pindala ja maht hakkavad kiiresti kahanema; kalandus- ja kohalik tööstus kokkuvarisemise äärel.
- 1990: esimesed püüded veejuhtimise korrastamiseks; tekib rahvusvaheline mure ja algavad taastamisalgatused.
- 1993 ja 2001: Taassünni saare bioloogilise relvakontrolli ning selle muutumine poolsaaraks.
- 2005: Kok-Arali tammi rekonstrueerimine rahvusvahelise finantseerimise toel; Põhja-Araali veetase hakkab taastuma.
- 2000ndad–täna: jätkuv taastamine Põhja-Araali osas, Lõuna-Araali jääb endiselt probleemseks; rahvusvaheline koostöö ja kohalike projektide laiendamine jätkuvad.
·
2004. aasta foto Araali merest (mustad jooned näitavad, kus see oli 1850. aastal).
·
Taassünni saar (saar Araali meres) liitub mandriga (2000/2001)
·
Põhja-Araali meri, võrdlus aprill 2005/2006 (näitab, et meri on kasvanud)
·
Arali mere kahanemine 1960-2008
Araali mere lugu on hoiatus sellest, kuidas suurte veeressursside ebaõige juhtimine võib põhjustada pikaajalisi keskkonna- ja sotsiaalseid katastroofe. Samas näitab see ka, et sihipäraste taastamis- ja koostöömeetmetega võib osa kahjudest vähendada ning taastada elutingimusi ja majanduselu mõnes piirkonnas.
Küsimused ja vastused
K: Mis on Arali meri?
V: Araali meri oli Kesk-Aasias Kasahstani ja Usbekistani autonoomse piirkonna Karakalpakstani vahel asuv järv.
K: Mis põhjustas Arali mere kahanemise alates 1960. aastatest?
V: Nõukogude Liit kasutas seda toitvaid jõgesid (Amu Darja ja Syr Darja) puuvillatootmise niisutamiseks, mis põhjustas selle kahanemise.
K: Kas see, mis Arali merest on alles jäänud, on tugevalt reostunud?
V: Jah, see, mis Arali merest on alles jäänud, on tugevalt reostunud, peamiselt relvakatsetuste, tööstusprojektide ja väetiste äravoolu tõttu enne ja pärast Nõukogude Liidu lagunemist.
K: Kas on olemas projekt, et päästa vähemalt osa Araali merest?
V: Jah, on olemas projekt, mille eesmärk on päästa vähemalt osa Arali mere põhjaosast. Selleks ehitati 1990. aastal tamm, et peatada vee äravool.
K: Kas Rebirthi saar oli kuni 1993. aastani bioloogiliste relvadega saastunud?
V: Jah, kuni 1993. aastani kasutati Rebirthi saart bioloogiliste relvade katsetamiseks ja see oli saastunud siberi katku, katku ja tuareemiaga.
K: Millal ühendati Rebirth Island mandriga?
V: 2000/2001 ühendati Rebirthi saar mandriga ja ühendati mandriga.
K: Mis juhtus 2005. aastal seoses rahvusvahelise rahastamisega põhjamere osa päästmiseks ? V: 2005. aastal purunes tamm, mis taastati rahvusvahelise rahastamise abil.