Karjane on inimene, kes hoolitseb loomakarja eest – kõige sagedamini lammaste – viies need karjamaadele ja juhatades neid sööma. Samamoodi nimetatakse lehmade eest hoolitsevat inimest lehmakarjaks. Seakarjane hoolitseb sigade eest ja kitsekarjane kitsede eest. Karja on loomade rühm. Karjatamine tähendab nii loomade karjatamist kui ka karja ühest kohast teise viimist. Karjase ametit võivad pidada nii mehed kui naised; naisele võidakse samuti öelda karjane.
Ajalugu ja tähtsus
Karjatamine on väga vana tegevus: juba tuhandeid aastaid tagasi olid inimesed paljudes maailmajagudes karjakasvatajad. Eriti oluline oli lammaste pidamine villa, liha ja piima pärast. Enamikku kogukondi maailmas mõjutas karjandus tugevalt — nii majanduslikult kui ka kultuuriliselt. Eestis oli karjapidamine kaua üks talupojaelu keskseid tegevusi.
Karjase ülesanded
Karjase põhivastutus on tagada loomade heaolu ja turvalisus. Peamised ülesanded on:
- karja väljas ja karjamaadel juhtimine, et loomad saaksid rohtu süüa;
- järelevalve ja kaitse metsloomade (nt hundid) ning varguste eest;
- loomade tervise jälgimine: haiguste ja parasiitide avastamine ning vajadusel veterinaararsti kutsumine;
- sündide ja lammaste lambalõikuste (villalõikus) korraldamine; lambade märgistamine või märgistusnumbrite kasutamine;
- piima- ja lihatoodangu planeerimine, karja aretuse korraldamine;
- aedade, traattõkete ja varjualuste hooldamine ning vee tagamine karjale;
- karja liigutamine kaugetele karjamaadele (rändamine või transhumantne karjatamine), kui see on vajalik.
Karjatamise liigid
- Püsikarjatamine – karjad elavad ja karjatatakse enamasti samadel aladel aastaringselt.
- Rändkarjandus – karja viiakse talve- ja suveperioodide vahel erinevatesse piirkondadesse vastavalt ilmastikule ja karjamaade kättesaadavusele.
- Transhumantne karjatamine – hooajaline karjade viimine mägedesse või kõrgemale maastikule suveks ja tagasi alamatele aladele talveks.
- Kaasaegne intensiivkarjandus – suurtel farmidel on karjad suures osas aedadega piiratud ja karja hooldus on mitmel puhul mehhaniseeritud.
Töövahendid ja abimehed
Traditsiooniliselt kasutas karjane keppe, suitsukehut ja muid lihtsaid tööriistu. Tänapäeval on lisandunud traktoreid, elektrikarja piirdeid ning veterinaarvahendeid. Karjase kõige tuntum abiline on koer: karjakoerad aitavad karja koondada, juhatada ja kaitsta. Mõned piirkonnad kasutavad ka valvavaid karjaemme-koeri ehk protektoreid, kes hoiavad eemal kiskjaid.
Karjase roll tänapäeval
Tänases maailmas on karjatamine mitmekesine: väikesed lambafarmid, hobi- või mahekarjakasvatus ja suured kaasaegsed tootmine üksused. Mõnes riigis on taas tõusmas huvi traditsioonilise rändkarjatamise ja mahepõllumajanduse vastu, sest need võivad säilitada looduse mitmekesisust ja kultuuripärandit. Samal ajal on karjase töö jätkuvalt füüsiliselt nõudlik ja oskusi nõudev amet – see hõlmab nii loomade hooldamist kui ka looduse tunnetust ja praktilisi käutemärke.
Kultuuriline tähendus
Karjaste elu ja laulud on osa paljude rahvatraditsioonide pärandist. Eestis ja mujal on karjased esindatud rahvaluules, lauludes ja legendides – karjane oli sageli ühiskonnas oluline tegelane, kellel olid oma kombed ja lauluviisid, millega karja rahustada.
Kokkuvõttes: karjane ei ole ainult karjade juhtija, vaid ka kaitsja, tervishoiutöötaja, logist ja sageli kogukonna väärtuslik teadmiste kandja karjatamise osas. Karjatamise vormid ja töövahendid on ajas muutunud, ent põhiülesanne – loomade heaolu ja toidu tagamine – jääb samaks.
