Flööt on muusikainstrument, mis on üks flöödi liik. See on torukujuline, mille üks ots on suurem kui teine ots. Flöödimängija paneb suurema otsa suhu ja puhub sinna sisse.

Euroopas hakati plokkflööti mängima juba keskajal. Muusikud kasutasid plokkflööti sageli selleks, et kõlada nagu linnulaulud. Purcell, Bach, Telemann ja Vivaldi kirjutasid kõik muusikat plokkflöödile. 1900. aastateks mängisid väga vähesed inimesed plokkflööti. Neile meeldisid flööt ja teised pillid rohkem kui plokkflööt. Need pillid on valjemad kui plokkflööt ja sobivad paremini raske muusika esitamiseks.

1900. aastatel hakkasid üha rohkem inimesi uuesti plokkflööti õppima. Üks põhjus oli see, et inimesed tahtsid mängida vanu muusikapalu vanadel pillidel. Teine põhjus oli see, et plokkflööt on lastele hea instrument muusika tundmaõppimiseks.

Ajalugu lühemalt

Plokkflööt on tuntud juba keskajast ja sai eriti populaarseks renessanss- ja barokkajastul. Barokkajal kirjutati sellele pillile palju soolosuitse ja kammermuusikat. Pärast klassikalise perioodi algust jäi plokkflööt mõneks ajaks tahaplaanile, kuni 20. sajandi algusest alates toimus ajaloolaste ja muusikahuviliste seas instrumentide taassünd — nii hakati uuesti huvi tundma varajase muusika interpretatsiooni ja ajalooliste pillide vastu.

Ehitus ja tüübid

  • Ehitus: plokkflööt on nn suulohk- või juhtrõhkflööt (fipple flute), kus õhk juhitakse läbi kuju ja plokiga (seestpoolt olev "block"), mistõttu tekib heli. Suulohk (mouthpiece) sisaldab ühetüübilist kanalit ja väikest avause ning heli tekitab õhuvool, mis liigub üle serva.
  • Materjalid: traditsiooniliselt tehakse plokkflööte puidust (näiteks vaher, pähkel, sõstart), kuid levinud on ka plastist instrumentid (sobilik algajatele ja lastele) ning mõnikord ka metallist või segmaterialidest pillid.
  • Tüübid ja suurused: tavalised on sopran (descant), alt (treble), tenor ja bass; esineb ka sopranino ning suuremaid kontra- ja Großbass-versioone. Iga suuruse häälestus ja hääl on erinev — kõrgemad on kirkamad, madalamad soojemad.
  • Sõrmestus ja süsteemid: on olemas erinevad sõrmestussüsteemid (nt barokk- ehk üldselt tuntud "Baroque" ja saksa/inglise variandid). Õppija peaks teadma, millise süsteemiga tema pill on häälestatud, sest sõrmestus ja tämber võivad erineda.

Mängimise põhitõed

  • Hingamine ja poos: lõõgastunud rinna- ja kõhulihased, sügav aga kontrollitud hingamine. Istudes või seistes hoidke selg sirge ning käed lõdvestunud.
  • Suuasend (embouchure): plokkflöödil ei ole nõtket suunajat nagu sulgedega flöötil; õhk juhitakse fipple'i kaudu, seetõttu on oluline õhu suuna ja tugevuse kontroll — liigne õhk tekitab vigast heli, liiga vähe ei too välja kõla ega kõiki registreid.
  • Artikulatsioon: keele kasutamine (t- või d-hääliku kerge puudutus) aitab artikuleerida noodid. Harjutage lühikesi ja pikemaid legato-laineid, erinevat tongimist.
  • Registrivahetus: plokkflöödil on tavaliselt umbes kaks oktavi; kõrgemale registreerimine nõuab õhuvoolu ja suunamise muutmist (peen töö koos sõrmede fingeringu ja avaosade katmisega).
  • Intonatsioon: plokkflööt võib tundlikult reageerida hingamisele ja õhutugevusele; regulaarsed skaalad, intervalliharjutused ja kõlapõhised noodid aitavad paremini paika saada kaemperdused.

Õppimise ja õpetamise näpunäited

  • Plokkflööt on levinud algõppeinstrument lastele, sest see on suhteliselt odav ja lihtsasti häälestatav. Alustamiseks on plastist sopran-flööt hea valik.
  • Alustage lihtsatest meloodiatest ja põhilisest sõrmestusest, rõhutage rütmi- ja kõlusuhet. Lapsed õpivad hästi mängides: kasutage laule, mängulisi harjutusi ja rütmimänge.
  • Töötage regulaarselt väikeste harjutusperioodidega (10–20 minutit mitu korda päevas algajale), järk-järgult pikenedes.

Hooldus ja säilitamine

  • Puidust pill: vältida äkilist niiskuse ja temperatuuri muutust; pärast mängimist puhastage toru kuivatusribaga või puhastusvardaga, aeg-ajalt määrige sisemisi õmblusi (kui tootja soovitab) või kasutage puitule sobivaid õlisid.
  • Plastist pill: lihtsam hooldada — võib pesta leige vee ja õrnatoimelise seebiga, kuivatada põhjalikult.
  • Ärge vajutage otsikut liiga tugevalt vastu huuli ega painutage pilli; hoidke instrumenti ümbrisest või karbist, kui seda ei kasutata.

Repertuaar ja kasutus

Plokkflöödile on kirjutatud nii varajast renessanss- ja barokimuusikat kui ka tänapäevaseid teoseid. Barokkkomponistid nagu Bach ja Telemann on jätnud olulisi palaid, mida tihti interpreteeritakse ajaloolistel pillidel. Tänapäeva heliloojad kirjutavad samuti plokkflöödile uusi teoseid, laiendades selle kõla- ja tehnilisi võimalusi.

Kokkuvõte

Plokkflööt on mitmekülgne ja ajaloohõnguline instrument, mis sobib nii algajatele kui ka edasijõudnutele ajaloolise interpretatsiooni ja kaasaegse muusika esitamiseks. Põhiteadmised ehitusest, sõrmestusest, õhutehnikast ja hooldusest aitavad saavutada puhast ning ilmekat kõla.