Plokkflööt: ajalugu, ehitus ja mängimise põhitõed

Flööt on muusikainstrument, mis on üks flöödi liik. See on torukujuline, mille üks ots on suurem kui teine ots. Flöödimängija paneb suurema otsa suhu ja puhub sinna sisse.

Euroopas hakati plokkflööti mängima juba keskajal. Muusikud kasutasid plokkflööti sageli selleks, et kõlada nagu linnulaulud. Purcell, Bach, Telemann ja Vivaldi kirjutasid kõik muusikat plokkflöödile. 1900. aastateks mängisid väga vähesed inimesed plokkflööti. Neile meeldisid flööt ja teised pillid rohkem kui plokkflööt. Need pillid on valjemad kui plokkflööt ja sobivad paremini raske muusika esitamiseks.

1900. aastatel hakkasid üha rohkem inimesi uuesti plokkflööti õppima. Üks põhjus oli see, et inimesed tahtsid mängida vanu muusikapalu vanadel pillidel. Teine põhjus oli see, et plokkflööt on lastele hea instrument muusika tundmaõppimiseks.

Ajalugu lühemalt

Plokkflööt on tuntud juba keskajast ja sai eriti populaarseks renessanss- ja barokkajastul. Barokkajal kirjutati sellele pillile palju soolosuitse ja kammermuusikat. Pärast klassikalise perioodi algust jäi plokkflööt mõneks ajaks tahaplaanile, kuni 20. sajandi algusest alates toimus ajaloolaste ja muusikahuviliste seas instrumentide taassünd — nii hakati uuesti huvi tundma varajase muusika interpretatsiooni ja ajalooliste pillide vastu.

Ehitus ja tüübid

• Ehitus: plokkflööt on nn suulohk- või juhtrõhkflööt (fipple flute), kus õhk juhitakse läbi kuju ja plokiga (seestpoolt olev "block"), mistõttu tekib heli. Suulohk (mouthpiece) sisaldab ühetüübilist kanalit ja väikest avause ning heli tekitab õhuvool, mis liigub üle serva.
• Materjalid: traditsiooniliselt tehakse plokkflööte puidust (näiteks vaher, pähkel, sõstart), kuid levinud on ka plastist instrumentid (sobilik algajatele ja lastele) ning mõnikord ka metallist või segmaterialidest pillid.
• Tüübid ja suurused: tavalised on sopran (descant), alt (treble), tenor ja bass; esineb ka sopranino ning suuremaid kontra- ja Großbass-versioone. Iga suuruse häälestus ja hääl on erinev — kõrgemad on kirkamad, madalamad soojemad.
• Sõrmestus ja süsteemid: on olemas erinevad sõrmestussüsteemid (nt barokk- ehk üldselt tuntud "Baroque" ja saksa/inglise variandid). Õppija peaks teadma, millise süsteemiga tema pill on häälestatud, sest sõrmestus ja tämber võivad erineda.

Mängimise põhitõed

• Hingamine ja poos: lõõgastunud rinna- ja kõhulihased, sügav aga kontrollitud hingamine. Istudes või seistes hoidke selg sirge ning käed lõdvestunud.
• Suuasend (embouchure): plokkflöödil ei ole nõtket suunajat nagu sulgedega flöötil; õhk juhitakse fipple'i kaudu, seetõttu on oluline õhu suuna ja tugevuse kontroll — liigne õhk tekitab vigast heli, liiga vähe ei too välja kõla ega kõiki registreid.
• Artikulatsioon: keele kasutamine (t- või d-hääliku kerge puudutus) aitab artikuleerida noodid. Harjutage lühikesi ja pikemaid legato-laineid, erinevat tongimist.
• Registrivahetus: plokkflöödil on tavaliselt umbes kaks oktavi; kõrgemale registreerimine nõuab õhuvoolu ja suunamise muutmist (peen töö koos sõrmede fingeringu ja avaosade katmisega).
• Intonatsioon: plokkflööt võib tundlikult reageerida hingamisele ja õhutugevusele; regulaarsed skaalad, intervalliharjutused ja kõlapõhised noodid aitavad paremini paika saada kaemperdused.

Õppimise ja õpetamise näpunäited

• Plokkflööt on levinud algõppeinstrument lastele, sest see on suhteliselt odav ja lihtsasti häälestatav. Alustamiseks on plastist sopran-flööt hea valik.
• Alustage lihtsatest meloodiatest ja põhilisest sõrmestusest, rõhutage rütmi- ja kõlusuhet. Lapsed õpivad hästi mängides: kasutage laule, mängulisi harjutusi ja rütmimänge.
• Töötage regulaarselt väikeste harjutusperioodidega (10–20 minutit mitu korda päevas algajale), järk-järgult pikenedes.

Hooldus ja säilitamine

• Puidust pill: vältida äkilist niiskuse ja temperatuuri muutust; pärast mängimist puhastage toru kuivatusribaga või puhastusvardaga, aeg-ajalt määrige sisemisi õmblusi (kui tootja soovitab) või kasutage puitule sobivaid õlisid.
• Plastist pill: lihtsam hooldada — võib pesta leige vee ja õrnatoimelise seebiga, kuivatada põhjalikult.
• Ärge vajutage otsikut liiga tugevalt vastu huuli ega painutage pilli; hoidke instrumenti ümbrisest või karbist, kui seda ei kasutata.

Repertuaar ja kasutus

Plokkflöödile on kirjutatud nii varajast renessanss- ja barokimuusikat kui ka tänapäevaseid teoseid. Barokkkomponistid nagu Bach ja Telemann on jätnud olulisi palaid, mida tihti interpreteeritakse ajaloolistel pillidel. Tänapäeva heliloojad kirjutavad samuti plokkflöödile uusi teoseid, laiendades selle kõla- ja tehnilisi võimalusi.

Kokkuvõte

Plokkflööt on mitmekülgne ja ajaloohõnguline instrument, mis sobib nii algajatele kui ka edasijõudnutele ajaloolise interpretatsiooni ja kaasaegse muusika esitamiseks. Põhiteadmised ehitusest, sõrmestusest, õhutehnikast ja hooldusest aitavad saavutada puhast ning ilmekat kõla.

Ajalugu

Pillid on väga vanad instrumendid. Inimesed on leidnud mõned pillid, mis on valmistatud rauaajal. Flööt on üks pillide liik. Sellel on augud seitsme sõrme ja ühe pöidla jaoks. Samuti on selle üks ots suurem kui teine. Esimesed plokkflöödid valmistati 1500ndatel aastatel. Mõned nende jäänused on leitud Saksamaalt, Madalmaadest ja Kreekast.

1500. ja 1600. aastatel mängisid Euroopas paljud inimesed plokkflööti. Inglismaa kuningal Henry VIII-l oli 76 plokkpillimängijat. William Shakespeare räägib plokkflöödist oma näidendis "Hamlet" ja John Milton oma luuletuses "Kadunud paradiis". Selle aja plokkflööre nimetatakse nüüd renessansiaegseteks plokkflöödideks.

1600ndatel aastatel proovisid inimesed, kes valmistasid plokkflööke, uusi viise, kuidas neid paremini kõlama panna. Samuti tahtsid nad, et need mängiksid raskemat muusikat. Sellest ajast pärinevaid plokkflööre nimetatakse barokkflöödiks. Need olid õhemad kui renessansiaegsed plokkflöödid. Samuti valmistati neid mitmest osast, mis sobitusid kokku. Lehe ülaosas oleval pildil on üks plokkflööt kolmest osast koosnev.

Alates 1700. aastate teisest poolest eelistasid inimesed flöödi ja klarneti asemel flööti mängida. Flöödid sobivad hästi sellise muusika mängimiseks, millel on suur noodivahemik. Flöödid on paremad ka sellise muusika mängimiseks, mis vajab palju kromaatilisi noote.

Kaasaegne periood

1900. aastatel tahtsid inimesed mängida vanu muusikapalu vanade pillide abil. Inglismaal oli Arnold Dolmetsch üks neist, kes oli selle poolest kuulus. Ka teised muusikud hakkasid tõsiste muusikakontsertide puhul plokkflööti mängima. Mõned neist inimestest olid Frans Brüggen, Hans-Martin Linde, Bernard Kranis ja David Munrow. Tänapäeval on inimesed kirjutanud plokkflöödile uut muusikat. Mõned neist inimestest on Paul Hindemith, Luciano Berio, John Tavener, Michael Tippett, Benjamin Britten, Leonard Bernstein, Gordon Jacob ja Edmund Rubbra.

Populaarmuusikas kasutatakse mõnikord plokkflööti. Beatles mängis plokkflööti oma laulus "Fool on the Hill" ja Rolling Stones kasutas plokkflööti laulus "Ruby Tuesday" (laul).

Plastikust salvestid leiutati 20. sajandil. Need on odavad ja sõltuvalt tootjast väga erineva kvaliteediga (mis sageli ei ole seotud hinnaga). Need on lihtsa muusika mängimiseks lihtsad instrumendid. Paljud algkoolid kasutavad plastplokkflööre lastele muusika õpetamiseks.

Salvipillide pealiigendit kasutatakse müra-, rütmi- ja efektipillidena ning lastel mängu-muusikainstrumendina. Kuna plokkflöödipea töötab nagu pill, saab seda kasutada ka sellisena. Natuke harjutades on lihtne mängida igasuguseid rütme. Efektid tehakse, kui puhumise ajal avada ja katta käega pea alumine liiges ja katta see. Paljud mängijad puhuvad kõvemini nagu "tavalise" plokkflöödiga mängides (nagu hernepilliga), et saada väga kriipiv ja valju heli. Professor Agnes Dorwarth Freiburgi muusikakõrgkoolist väidab, et see on atraktiivne viis, et panna lapsi mängima osa pilliga, mis võib muuta kogu pilli mängimise kutsuvamaks.

Plastikust diktofon.

Küsimused ja vastused

K: Mis on salvesti?

K: Kuidas on plokkflöödi kuju?

K: Kuidas mängib flöödimängija seda instrumenti?

K: Millal hakkasid inimesed plokkflöödil mängima?

K: Millised kuulsad heliloojad on kirjutanud muusikat plokkflöödile?

K: Miks vähenes plokkflöödi populaarsus 1900. aastatel?

K: Miks hakkas 1900. aastatel taas rohkem inimesi plokkflööti õppima?

Otsing