Henry Purcell

Tema elu

Varasemad aastad

Me ei tea Purcelli lapsepõlvest kuigi palju. Aastal 1664 suri tema isa ja Henry läks elama oma onu Thomas Purcelli juurde, kes oli tema suhtes väga lahke. Thomas Purcell oli Chapel Royal'i härrasmees, mis tähendas, et ta laulis kuninga kooris. Peagi hakkas Henry laulma Chapel Royalis. See oli parim muusikakoolitus, mida poiss Inglismaal saada võis. Tema õpetajateks olid kapten Henry Cooke ja seejärel Pelham Humfrey. Henry laulis kooris, kuni tema hääl 1673. aastal purunes. Seejärel anti talle ülesanne hoolitseda kuninga muusikainstrumentide eest.

Purcell võis komponeerida juba üheksa-aastaselt. Me teame, et ta kirjutas 1670. aastal oodi kuninga sünnipäevaks. Kui Humfrey suri, õppis Purcell kuulsa helilooja John Blow'i juures. Ta käis Westminsteri koolis. Aastal 1676 sai ta Westminsteri kloostri organistiks. Ta hakkas kirjutama muusikat teatrile. Ta kirjutas ka kirikumuusikat, sealhulgas hümni lauljale nimega John Gostling, kellel oli väga hea ja sügav bassihääl. Purcell kirjutas talle elu jooksul mitu hümni. Üks neist kannab pealkirja "Nad, kes laevadega merele lähevad". See läheb madalale D-le.

Hilisem karjäär ja surm

1680. aastal astus Blow, kes oli 1669. aastal saanud Westminsteri kloostri organistiks, tagasi, et 22-aastane Purcell saaks oma töökoha. Purcell veetis seejärel järgmised kuus aastat ainult püha (religioosse) muusika kirjutamisega. Hiljem pöördus ta tagasi teatrimuusika kirjutamise juurde, sealhulgas esimese inglise ooperi "Dido ja Aeneas" juurde.

1682. aastal sai Purcellist Chapel Royal'i organist. Ta tegi seda tööd lisaks Westminsteri kloostri organistina. Tema esimene trükitud teos "Kaksteist sonaati" ilmus 1683. aastal. Muusika trükkimine oli tol ajal kallis, mistõttu oli ebatavaline, et midagi trükiti. Ta jätkas muusika kirjutamist, sealhulgas oode kuningale ja kuninglikule perekonnale. 1685. aastal kirjutas ta kaks oma parimat hümni, "I was glad" ja "My heart is inditing", kuningas James II kroonimise jaoks.

1687. aastal kirjutas ta veel teatrimuusikat. Mõnikord oli see muusika maskettidele (omamoodi ballett, kus ka lauldi), mõnikord oli see muusika tragöödiatele, nt Drydeni näidenditele. 1691. aastal kirjutas ta "Kuningas Arturi", samuti Drydeni teose. 1692. aastal kirjutas ta laule ja muusikat "The Fairy-Queen" (Shakespeare'i "Jaanipäevaöö unenäo" adaptsioon) jaoks. Purcelli muusika selle jaoks oli aastaid kadunud, kuid avastati uuesti ja avaldati 1901. aastal. Nendes teostes ei laula näidendite tegelased, vaid räägivad oma repliike.

Purcelli Te Deum ja Jubilate on kirjutatud 1693. aasta Püha Cecilia päevaks ja on esimene orkestri saatel loodud ingliskeelne Te Deum. Ta komponeeris hümni ja kaks eleegiat kuninganna Mary II matustele.

Surm

Ta oli väga kuulus, kui ta 1695. aastal suri, tõenäoliselt tuberkuloosi tõttu. Tema abikaasa ja kaks tema kuuest lapsest jäid ellu.

Purcell on maetud Westminsteri kloostris oreli kõrvale. Tema epitaafis on kirjas: "Siin lamab Henry Purcell Esq., kes lahkus siit elust ja on läinud sinna õnnistatud paika, kus ainult tema harmooniat saab ületada."

Veel üks Henry Purcelli portree

Tema muusika

Purcell kirjutas palju muusikat teatrile. Ta sündis aasta enne aega, mida Inglismaal tuntakse "restauratsioonina". Enne restauratsiooni oli Oliver Cromwell valitsenud Inglismaad peaaegu 20 aastat. Enamik muusikat oli keelatud. Seetõttu olid inimesed väga rõõmsad, et nad said taas muusikat teha, ja nad soovisid oma näidenditesse palju laule ja instrumentaalmuusikat. Ooperit aga ei tahetud. Euroopas oli ooper väga populaarne sellistes riikides nagu Itaalia, Saksamaa ja Prantsusmaa, kuid Inglismaal sai see populaarseks alles siis, kui Händel tuli 1709. aastal Inglismaale ja tutvustas Itaalia ooperit.

Dido ja Aeneas on erand, sest see on tõeline ooper: kõik on lauldud ja sõnad on inglise keeles. See on kirjutatud tütarlastekoolis toimuvaks etenduseks. See on üsna lühike, kestes vaid ühe tunni. See sisaldab kuulsat laulu "When I am laid in earth", mida laulab Dido.

Purcell kirjutas väga palju muusikat kiriku jaoks. Siia kuuluvad hümnid ja jumalateenistuste seaded. Kuigi ta oli organist, kirjutas ta väga vähe orelile. Ta kirjutas kammermuusikat, sealhulgas mõned väga ilusad fantaasiad viooladele.

Influence

Kuigi Purcell oli omal ajal tunnustatud kui suur helilooja, ei avaldanud ta pärast oma surma suurt mõju teistele heliloojatele. Ta oli viimane 16. ja 17. sajandi suurtest inglise muusikutest. Pärast tema surma ei olnud inglise muusika enam nii tähtis kui varem. 18. sajandil oli Inglismaal kuuldud muusika suures osas importmuusika mandrilt, nt Itaalia ooper.

Palju hiljem, 20. sajandil, said inglise heliloojad sageli inspiratsiooni Purcelli muusikast. Benjamin Britten kirjutas teose "The Young Person's Guide to the Orchestra", mis põhineb Purcelli "Abdelazari" meloodial. Aaria "I know a bank" Britteni ooperist "Jaanipäevaöö unenägu" on inspireeritud Purcelli aariast "Sweeter than Roses". Sir Michael Tippett armastas Purcelli harmooniaid ja rütme ning need mõjutasid teda tema kompositsioonides.