Jaanipäevaöö unenägu on William Shakespeare'i näidend. Täpne kuupäev, mil näidend kirjutati, ei ole täpselt teada; üldiselt arvatakse, et see valmis 1595. või 1596. aastal. Näidend trükiti esmakordselt 1600. aastal ning 1623. aastal ilmus see esimeses foolios, mis on Shakespeare'i näidendite kogumik.
Shakespeare kasutas oma loomingus mitmeid antiikseid ja keskaegseid allikaid. Tema allikate hulka kuuluvad Plutarchose, Apuleiuse, Ovidiuse, Geoffrey Chauceri ja Edmund Spenseri teosed. Pucki (haldjapoisi) kirjeldus võis põhineda Reginald Scot'i teosel "The Discoverie of Witchcraft" (1584). On oletatud, et näidend võis olla kirjutatud seoses mõnele aadlipeole või pulmale — näiteks kas lord Burghley tütre Elizabeth Vere 1595. aasta pulmaks või 1596. aasta Sir George Carey tütre Elizabeth Carey pulmapeoks.
Süžee
Näidend kujutab mitme rühma omavahel põimunud lugusid: nelja noore armastaja segadusi, kohmakate töömeeste (nn "mehaanide") proovikatsetusi, Ateena hertsogi Theseuse õukonda ning haldjariiki koos kuningas Oberoni ja kuninganna Titania vastuoluga. Peamine tegevus toimub enamasti öösel Ateena lähedal asuvas metsas, kus loodus ja maagia segunevad ning ilmsus ja unenäoline reaalsus vahetuvad.
Oberon ja tema trikitaja Puck (Robin Goodfellow) sekkuvad inimeste armastuselukku, kasutades armurohtu, mis paneb inimese armuma esimesse nähtuvale olendile. Vale identiteedi, eksituste ja juhuste rägastikus satuvad noored armastajad (Hermia, Lysander, Demetrius ja Helena) üksteise järel segadusse. Samal ajal vastanduvad Oberon ja Titania, mida ühel hetkel lõpetab armurohu abi ja lahendus leiab tee rahuni. Näidendis esineb ka näidend "näidendi sees": tööliste etteaste tragikoomilisest "Püramosest ja Thisbest", mis annab humoorika ja meta-teatrilise kihi.
Peamised karakterid
- Theseus — Ateena hertsog
- Hippolyta — mõrvarite kuninganna, Theseuse kihlatu
- Oberon — haldjas kuningas
- Titania — haldjas kuninganna
- Puck (Robin Goodfellow) — Oberoni trikitaja ja haldjas
- Hermia, Lysander, Demetrius, Helena — noored armastajad
- Mehaanid (nt. Quince, Bottom) — kohmakad töömehed, kes valmistavad pulmanäidendit
Teemad ja stiil
Näidendi keskseid teemasid on armastus (ja selle kummalised kõrvalmõjud), reaalsuse ja illusiooni piir, identiteet, muutumine ning andestus. Shakespeare kombineerib koomikat ja romantikat, kasutab värsse ja proosat ning loob mitmekihilise teksti, kus luuleline keel ja maagilised elemendid toovad esile unenäolise atmosfääri. Näidend kutsub mõtlema, kui vähe või kui palju kontrolli on inimestel oma tunnete ja saatuse üle.
Avaldamine ja etenduste ajalugu
Näidend trükiti esmakordselt 1600. aastal ja avaldati seejärel taas 1623. aastal esimeses foolios. Teos on olnud pidevalt etendatud alates 17. sajandist, seda on kohandatud nii traditsioonilistes kui ka modernsetes lavastustes ning seetõttu ongi Jaanipäevaöö unenägu saanud üheks Shakespeare'i armastatumaiks ja enim lavastatuks komöödiaks.
Adaptsioonid ja mõju muusikale ning tantsule
Näidendist on tehtud palju adaptaatsioone filmis, teatrilaval, ooperis ja ballettis. Mitmed heliloojad ja koreograafid on selle teksti põhjal loonud töid:
- Näidendi ainetel on tehtud mitu filmi; ühes vanemas filmiversioonis mängib haldjat Pucki Mickey Rooney.
- Benjamin Britten kirjutas näidendi põhjal ooperi.
- George Balanchine ja Frederick Ashton on mõlemad lavastanud ballette, mis ammutavad inspiratsiooni näidendist.
- Felix Mendelssohn komponeeris näidendi juurde mitmeid muusikapalasid, sealhulgas kuulsad Overtüür ja Pulmamars, mida sageli seostatakse romantiliste pulmatseremooniatega.
Tähendus ja pärand
"Jaanipäevaöö unenägu" on mõjutanud paljusid kirjanikke, kunstnikke ja muusikuid. Selle humoorikas ja samas poeetiline käsitlus armastusest ja kujutlusvõimest on teinud näidendist klassika, mida tõlgendatakse jätkuvalt uuesti vajalike teemade — vaba tahe, muutumine, unenäolised kogemused — kaudu. Tekstist on jäänud püsima mitmeid tabavaid kujundeid ja tsitaate, ning selle ekologiline, metsane miljöö ja haldjate maailm on andnud värske aluse visuaalsetele, muusikalistele ja koreograafilistele tõlgendustele.
Keeles ja vormis pakub näidend nii iroonilist proosat kui ka rikkalikku luulet — see on põhjus, miks lavastajad ja tõlkijad jätkuvalt otsivad uusi viise, kuidas teos tänapäeva publikule lähemale tuua.
