Felix Mendelssohn

Life

Mendelssohni perekonnal oli palju raha. Samuti olid nad väga huvitatud muusikast, kirjandusest, maalikunstist jne. Tema vanaisa Moses Mendelssohn oli kuulus saksa rahvuskirjanduses. Tema isa oli pankur ja ema pärines perekonnast, kellele kuulus palju tehaseid Berliinis. Noor Felix sai oma vanemate poolt kodus haridust. Kuigi perekond oli juudi, lasid vanemad Felixi ristida ja tema isa astus paar aastat hiljem kristlaseks. Mendelssohni perekond lisas sel ajal oma nimele Bartholdy nime.

Peagi õpetasid Felixit eraõpetajad, sealhulgas Ludwig Berger, kes õpetas talle klaveriõpetust. Ta õppis ka muusikateooriat ja kompositsiooni. Üheksa-aastaselt mängis ta kontserdil klaverit ja hakkas kirjutama väikeseid muusikalisi näidendeid (saksa keeles Singspiel). 1821. aastal viidi ta Weimari kuulsa kirjaniku Goethe juurde. See pidi olema esimene mitmest külaskäigust ning Goethe mõtteviis ja tema saksa kirjanduse teosed avaldasid noorele Mendelssohnile suurt mõju. Ta kirjutas sel ajal mitmeid teoseid, sealhulgas Singspieli, sümfooniaid ja kammermuusikat. Ta reisis koos oma isaga ja kohtus paljude kuulsate muusikutega.

1825. aastal kolis perekond Berliini. Nende suures majas toimusid pühapäevahommikuti regulaarselt kontserdid. Paljud rikkad ja kuulsad inimesed olid kutsutud nende erakontsertidele. Oktoobris 1825 kirjutas ta keelpillikokteti (teos kaheksale keelpillile), mis on üks tema parimaid teoseid. Ta õppis Johann Sebastian Bachi (1685-1750) muusikat, mille inimesed olid peaaegu unustanud. Ta leidis Bachi Matteuse passiooni muusika ja dirigeeris 1829. aastal selle esituse. See oli kuulus esitus muusikaajaloos, sest inimesed mõistsid äkki, kui suur Bach oli. Bachi muusikat ei ole sellest ajast alates enam kunagi unustatud.

Aastatel 1829-1835 reisis Mendelssohn mööda Euroopat. Ta külastas mitu korda Londonit ja esitas seal ka Beethoveni keisrikontserdi. Ta reisis Šotimaale, kus ta sõitis Fingali koopasse Sise-Hebriididel. See inspireeris teda kirjutama avamängu "Hebriidid". Tagasi tulles juhtus postiautoga õnnetus ja ta vigastas põlve. Ta viibis mõnda aega helilooja Thomas Attwoodi juures, enne kui sai tagasi Berliini minna. Seejärel sõitis ta Itaaliasse, kus kirjutas "Itaalia sümfoonia". Itaalias kohtus ta Hector Berlioziga ja tagasiteel kohtus ta Chopiniga.

Ta viibis mõnda aega Düsseldorfis, kus ta esitas mitmeid Händeli oratooriume ja ka oma muusikat. Frankfurt am Mainis elas ta ühe perekonna juures, kellel oli kaks tütart. Ühega neist, Cécile Charlotte Sophia Jeanrenaud'ga, abiellus ta 1837. aastal. Neil oli õnnelik abielu ja neil sündis viis last.

Felix ja tema noor naine läksid elama Leipzigi, kus temast sai kuulsa Leipzigi Gewandhausiorkestri dirigent. See oli üks kõrgemaid muusikalisi ametikohti Saksamaal. Ta dirigeeris palju unustatud 18. sajandi heliloojate muusikat. Ta andis ka Schuberti C-duur-sümfoonia esiettekande, mille Robert Schumann oli avastanud üheksa aastat pärast Schuberti surma. Mendelssohn tõi mõned kuulsad muusikud Leipzigi ja lasi neil koos orkestriga esineda: Clara Schumann, Franz Liszt, Anton Rubinstein, noor viiuldaja Joseph Joachim ja rootsi sopran Jenny Lind. Mendelssohn parandas orkestri mängimist, muutes nad üheks maailma parimaks orkestriks. Ta hoolitses ka selle eest, et mängijatele makstaks hästi.

1840. aastate alguses viibis Mendelssohn mõnda aega Berliinis. Uus kuningas Friedrich Wilhelm IV, Preisimaa kuningas, oli väga huvitatud muusikast ja tal oli palju ideid uute kontserdiplaanide kohta. Ta soovis, et Mendelssohn oleks selle eest vastutav. Kuningas soovis näha kreeka näidendite esitamist ja Mendelssohn pidi kirjutama kõrvalmuusikat Antigone'i etenduste jaoks.

1842. aasta juunis võttis Mendelssohn kuninganna Victoria oma Londoni palees kaks korda vastu. Mendelssohn tänas kuningannat, pühendades talle oma Šoti sümfoonia. Ta jätkas dirigeerimist Leipzigis ja aitas Berliozi muusikat Saksamaal kuulsaks teha. Temast sai Leipzigi uue konservatooriumi direktor. Berliinis palus kuningas tal esitada muusikat Shakespeare'i näidendile "Jaanipäevaöö unenägu". Osa sellest muusikast oli ta kirjutanud juba 17 aastat varem, kuid nüüd lõpetas ta selle ja esitas selle 1843. aastal.

Oma viimastel aastatel kannatas Mendelssohn halva tervise tõttu. Ta jätkas tööd ja reisis nii palju kui võimalik, kuid pärast 1849. aastal saadud insulti suri ta 38-aastaselt Leipzigis. Tema surnukeha viidi erirongiga Berliini, kus ta maeti oma õe Fanny haua lähedale.

Muusika

Mendelssohni kuulsaimad teosed on tema 5 sümfooniat (eriti Šoti ja Itaalia sümfoonia), tema kontserdid (eriti viiulikontsert), tema overtuurid (eriti "Hebriidid") ja tema Kõrvalmuusika "Suveöö unele", mis sisaldab kuulsat pulmamarssi. Ta kirjutas ka väga head kammermuusikat: keelpillikvartetid ja klaveritriod ning kaks väga kuulsat oratooriumi: Eelija ja Püha Paulus. Tema klaverimuusika sisaldab suurt lühikeste palade kogumikku "Laulud ilma sõnadeta" (saksa keeles "Lieder ohne Worte"), mida paljud pianistid armastavad mängida. Tema orelimuusika näitab tema armastust J. S. Bachi vastu, kõlades sageli pigem barokkmuusika kui romantilise muusikaga. Pärast tema surma muutus Mendelssohni muusika mõnda aega vähem populaarseks. See võis olla tingitud antisemitismi tõusust 19. sajandi keskel, samuti võis see olla tingitud sellest, et mõned muusikud mängisid Mendelssohni muusikat üsna nauditavalt. Kuid paljud suured muusikud nägid tema suurust ja tema muusika on tänapäeval väga armastatud.