Jakob Ludwig Felix Mendelssohn Bartholdy (sündinud Hamburgis 3. veebruaril 1809; surnud Leipzigis 4. novembril 1847) oli saksa helilooja, dirigent, klaveri- ja orelimängija ning muusikapedagoog. Tema looming ja tegevus on üksikute žanrite piires jätnud püsiva jälje romantismiajastu muusikasse.

Tema vanaisa oli saksa-juudi filosoof Moses Mendelssohn. Felix Mendelssohn on tavapäraselt paigutatud romantilise ajastu suurkujudeks, kuid tema muusika kannab tugevaid sidemeid barokk- ja klassitsistlike traditsioonidega: ta armastas varasemate heliloojate, nagu Bach, Händel ja Mozart, muusikat ning tugines nende loodud traditsioonidele. Mendelssohn oli juba lapsena tuntud imelapsteismelisena oli ta kirjutanud mitmeid tähelepanuväärseid teoseid ja tema tehniline meisterlikkus ning meloodiline üritus eristas teda paljudest eakaaslastest.

Tegevusvaldkonnad ja tähtsamad teosed

Tema ulatuslik looming hõlmab nii sümfoonilist ja orkestrimuusikat, orkestrile kirjutatut, solokontserte (nt kuulus viiulikontsert e-moll), klaverile, orelile, kammermuusikat kui ka laiaulatuslikku vokaalteostust ja koorimuusikat — muusikat laulmiseks.

  • Viiulikontsert e-moll, op. 64 – üks populaarsemaid ja enim mängitud viiulikontserte kogu repertuaaris.
  • Oktett (op. 20) – kirjutatud noore mehena, see kammerteos näitab tema meloodilist annet ja vormitunnetust.
  • Sümfooniad – tuntumad on nn «Itaalia» ja «Šoti» sümfoonia, milles on selgelt tajutav maaliline kujutlusvõime.
  • «A Midsummer Night's Dream» (unenäoline muusika) – sisaldab tuntud pulmamarsi, mida mängitakse sageli pulmade lõpus.
  • «Hebriidid» (Fingal's Cave)» – puhkpillidele ja orkestrile kirjutatud ouverture/kujutav muusika, mis maalib skandinaavialikku rannikut.
  • Oratoorium «Elijah» – üks suuremaid vokaalteoseid, mis näitab tema oskust kirjutada ingliskeelset religioosset suurvormi.
  • Hümni-meloodia, mis seostub lauluga «Hark the Herald Angels Sing» – tema 1840. aastate muusikast pärit meloodia on saanud laialt tuntuks selle jõululaulu meloodiavormina.

Juhtimine, pedagoogia ja Bach'i taasavastamine

Mendelssohn töötas edukalt dirigendina: ta oli pikaajaline juht Leipzigi Gewandhausi orkestris ja 1843. aastal asutas ta Leipzigi muusikakooli (konservatooriumi), mis hakkas koolitama järgnevaid põlvkondi muusikuid. Tema 1829. aasta lavastus Johann Sebastian Bachi «Matteuse passioonist» oli tähtis sündmus, mis aitas algatada Bach'i muusika renessansi ja tõsta barokkmeistri teosed XIX sajandi muusikahuviliste huviorbiiti.

Isiklik elu ja pärand

Felix Mendelssohn oli ka perekondlikult aktiivne muusikaringkonnas; tema õde Fanny Mendelssohn oli samuti andekas helilooja ja pianist, kellega Felix pidas tihedat kunstilist ja isiklikku suhtlust. Mendelssohn abiellus 1837. aastal Cécile Jeanrenaud'ga ja pereelu kuulus tema elutegevuse olulisemate külgede hulka.

Teda iseloomustatakse sageli kui heliloojat, kes ühendas romantilise väljenduse klassikalise vormitunnetusega: tema muusika on selge, meloodiline ja tihti helge, kuid samas meisterlikult struktureeritud. Kuigi tema stiil ei olnud nii avangardne kui mõnel kaaslasel, on tema teoste tehniline täpsus ja laululisus andnud neile püsiva koha muusikapublikute südames.

Mendelssohni mõju ulatub nii kontserdirepertuaari (tema viiulikontsert, sümfooniate ja kammermuusika sagedane esitamine) kui ka kultuurilukku — tema töö orkestri- ja koolijuhtidena ning Bach'i taasavastaja roll on muusikaloos jätkuvalt tähtis. Tema loomingust on saanud paljude inimeste jaoks püsiv osa nii kontsertlavadel kui ka pidulikel sündmustel (nt pulmamars ja jõuluhümnid).

Surm: Mendelssohn suri 4. novembril 1847 Leipzigis; surmapõhjus oli seotud ägeda tervisekriisiga (insult). Tema pärand elab edasi nii salvestustes kui ka pidevas kontserditegevuses.