Anton Rubinstein
Anton Rubinstein (sündinud Vihvatinetsis 28. novembril 1829; surnud Petershofis 20. novembril 1894) oli vene pianist ja helilooja. Rubinsteini ja Franz Liszti peeti 19. sajandi suurimateks pianistideks. Ta oli väga oluline pedagoog ja mõjutas paljusid vene muusikuid. Ta komponeeris palju muusikat, kuigi tänapäeval vaevalt, et sellest midagi kuulda on. Heliloojana mäletatakse teda tänapäeval kõige paremini väikese klaverimuusikapala nimega "Meloodia F-toonis".
Rubinsteini portree, autor Ilja Repin.
Ajalugu
Esimene kontsert
Rubinstein andis oma esimese klaverikontserdi, kui ta oli kümneaastane. Aastatel 1840-1843 viis teda klaveriõpetaja pikkadele kontserdireisidele Euroopasse. Ta kohtus Chopini ja Liszti ning teda võttis Londonis vastu kuninganna Victoria. Aastatel 1844-1846 elas perekond Berliinis. Tema sõprade hulka kuulusid Mendelssohn ja Meyerbeer.
Õppetöö
1846. aastal suri tema isa ja Anton läks Viini, kus ta andis klaveritunde, et püüda raha teenida. Kui ta 1848. aastal Venemaale tagasi tuli, lubas tsaari õemees tal oma palees elada. Ta mängis paljudel pidudel. Sageli tuli ka tsaar.
Ekskursioonid
1854. aastal rändas ta taas Euroopas. Seejärel pöördus ta tagasi Venemaale. Ta soovis parandada muusikaharidust Venemaal, mistõttu ta asutas Vene Muusikaühingu ja seejärel Peterburi konservatooriumi. Oma pika karjääri jooksul oli ta mitu aastat konservatooriumi direktor, samuti juhatas ta kontserte.
Koosseisud
Ta kirjutas palju muusikat, kuid kuigi tema kompositsioonid algasid sageli heade ideedega, muutusid need sageli üsna igavaks. Tema ooper "Tom the fool" ei olnud edukas. Ta oli pahane ja kirjutas ühes muusikaajakirjas artikli, et vene lugusid kasutades ei ole võimalik oopereid kirjutada. Ta kritiseeris mitmeid heliloojaid, kes kirjutasid muusikat, milles kasutati vene rahvaviise. Nende hulka kuulus ka helilooja Mili Balakirev ja tema sõbrad, keda kutsuti "Võimas käputäieks". Ta ütles, et nad ei olnud õppinud, kuidas korralikult komponeerida.
Rubinstein tahtis väga kuulsaks saada nii heliloojana kui ka õpetajana, kuid see muutis ta väga kitsarinnaliseks. Oluline oli ta aga pianistina ja dirigendina. Ta aitas õpetamise ja esinemisega ning Peterburi konservatooriumi asutamisega parandada muusikategemise taset Venemaal.
