Franz Liszt — ungari helilooja ja virtuoospianist (1811–1886)

Liszti isa oli ametnik, kes töötas vürst Nikolaus Esterházyle, samale aadlisuguvõsale, kes palkas helilooja Joseph Haydni. Kui ta oli seitsmeaastane, hakkas isa teda klaverimängu õpetama. Ta oli imelaps ja juba kahe aasta pärast mängis ta kontsertidel. Ta oli nii paljulubav, et mõned rikkad ungarlased ütlesid, et nad maksavad tema muusikahariduse eest.

Veebilehel 1821 kolis tema pere Viini. Ta sai klaveritunde Czernylt ja kompositsioonitunde Salierilt. Ta sai peagi kuulsaks, kuigi oli veel noor poiss, ja kohtus kuulsate muusikutega nagu Beethoven ja Schubert. Beethoven olevat teda otsaette suudelnud.

Veebilehel 1823 tema pere kolis taas, seekord Pariisi. Ta tahtis minna konservatooriumi muusikat õppima, kuid Luigi Cherubini ei lasknud teda sisse, sest ta oli välismaalane (st mitte prantslane). Nii õppis ta eraviisiliselt muusikateooriat Reicha juures ja kompositsiooni Paeri juures. Peagi paluti teda kõikjal Pariisis klaverit mängida. Ta reisis Londonisse. Oma teisel visiidil sinna aastal 1825 mängis ta kuningas George IV-le Windsoris.

Liszt jätkas reisimist teistesse riikidesse. Pärast isa surma sai temast klaveriõpetaja Pariisis. Ta armus ühte oma õpilasesse. See oli esimene paljudest armulugudest, mis tal erinevate naistega olid. Ta luges palju raamatuid, et püüda end korralikult harida. Ta kohtus Berlioziga ja Berliozi muusika meeldis talle väga. Veebilehel 1831 kohtas ta viiuldaja Niccolò Paganini ja tema virtuoosne mäng hämmastas teda. Liszt pidi tegema klaveri jaoks seda, mida Paganini oli teinud viiuli jaoks. Karikaturistid joonistasid mõlemaid mehi kui kuradi tegelasi. Mõlemad mehed kirjutasid muusikat, mis oli nende pillide jaoks uskumatult raske.

Peagi kohtus Liszt krahvinna Marie d'Agoult'ga. Ta hakkas temaga suhet pidama. Krahvinna jättis oma mehe ja läks elama Liszti juurde Genfi. Nad elasid koos mitu aastat ja neil sündis kolm last. Kui Liszt andis suure osa oma rahast ära, et aidata tasuda Beethoveni monumendi ehitamise eest Bonnis, pidi ta taas raha teenima ringreisidega, mistõttu krahvinna lahkus temast. Ta nägi teda ja lapsi veel paar aastat igal suvel, kuid lõpuks läksid nad täielikult lahku.

Liszt veetis Roomas kaheksa aastat. Ta kirjutas palju religioosset muusikat ja võttis vastu katoliku kiriku ordu. Tema tütar Cosima, kes oli abiellunud kuulsa dirigendi Hans von Bülowiga, jättis oma abikaasa ja elas koos Wagneriga. Neil oli kaks ühist last. Liszt ja Wagner tülitsesid selle üle aastaid.

Suurema osa oma viimastest aastatest veetis Liszt reisides kolme linna vahel: Rooma, Weimar ja Budapest. Ta nimetas seda oma "vie trifurquée" (kolmeharuline elu). Ta suri Bayreuthis 31. juulil 1886. aastal.

Liszt oli väga tugev isiksus, mis mõjutas kõiki, kellega ta kohtus. Kui ta kontsertidel klaverit mängis, oli ta suur showmees. Inimesed joonistasid temast karikatuurid, kus ta mängis klaverit oma metsiku juuksepahmakasega. Ta võis olla väga viisakas ja oskas aristokraatiaga hästi läbi saada. Ta võis olla väga helde, andes teistele muusikutele nii raha kui ka aega ning jagades kiitust, kui see oli teenitud. Ta oli võimas, ainulaadne tegelane ja üks oma aja tähtsamaid romantilisi heliloojaid. Ta on kõige paremini tuntud oma pimestavate virtuooslike klaverinäidete poolest.

Enamik Liszti kompositsioonidest on kirjutatud klaverile. Ta kirjutas ühe klaverisonaadi. See on h-moll. Selle vorm erineb väga palju selliste heliloojate nagu Beethoven sonaatidest. See on väga romantiline teos, kuid see ei jutusta lugu nagu paljud romantilised teosed. Enamasti on tema klaveriteosed lühemad ja vormilt üsna vabad. Ta võttis sageli teema ja muundab seda (muudab seda järk-järgult). Ta kirjutas õpinguid, mis on palju rohkem kui lihtsalt tükid oma klaveritehnika parandamiseks. Üks kogumik kannab pealkirja "Transcendental Studies". Šveitsis kirjutas ta Années de pèlerinage (Rändamise aastad), mis on kogumik, millele ta andis hiljem pealkirjad. Liszt uuris kõiki võimalikke helisid, mida klaver võib teha (see oli veel üsna uus instrument). Mõnikord pani ta selle kõlama nagu orkester. Mõned tema viimased klaveriteosed on palju lihtsamini mängitavad, kuigi akordid oleksid tema aja kohta kõlanud väga moodsalt. Need on nagu Debussy impressionistlik muusika.

Mitte kõik Liszti klaveripalad ei olnud originaalkompositsioonid: ta tegi ka arranžeeringuid või transkriptsioone. Praegu tundub meile kummaline mõte võtta kellegi teise sümfoonia ja seda klaverile arranžeerida. Just seda tegi Liszt sageli. Ta võttis Beethoveni sümfooniaid või Schuberti laule ja muutis neid nii, et neid oleks võimalik klaveril mängida. Paljudel inimestel ei olnud võimalust kontserte väga tihti kuulata ja kindlasti ei olnud neil raadioid ega CD-sid, nii et Liszt tegi need teosed kuulsamaks, aidates neil jõuda laiema publikuni. Ta tegi sageli keerulisi transkriptsioone, mis tähendas, et ta muutis teoseid ja lisas ornamentaalseid noote, tehes vanast teosest uue.

Liszti orkestrimuusika on samuti väga oluline. Ta kirjutas sümfoonilisi luuletusi: teoseid, mis jutustavad lugu või kirjeldavad midagi. Kõige tuntum neist on "Les préludes". Ta kirjutas ka kaks klaverikontserti.

Ta kirjutas palju kirikumuusikat. Kirikumuusika oli tol ajal sageli üsna sentimentaalne, kuid Liszt püüdis oma teoste abil panna inimesi tundma usulist pühendumist.

Liszt oli mitmes mõttes tüüpiline romantiline kunstnik. Ta otsis alati elu vaimset tähendust. Ta kandis jalutuskeppi, millel olid Assisi Püha Franciscuse ning Goethe "Fausti" tegelaste Gretcheni ja Mefistofelese pead. Ta oli 19. sajandi muusik, kuid oma mõtlemise ja muusika kaudu vaatas ta 20. sajandisse.