Muusikaline transkriptsioon — muusika nootimine ja erinevus arranžeeringust

Muusikaline transkriptsioon selgitatud: mis see on, kuidas erineb arranžeeringust ning kuidas see aitab muusikuid nootide täpsel kirja panemisel ja esitamisel.

Muusikaline transkriptsioon on olemasoleva, varem nootimata jäänud muusikapala nootimine. Muusikud on sageli eriarvamusel, mida tuleks nimetada "transkriptsiooniks" ja mida "arranžeeringuks". Tavaliselt on transkriptsioon otsene nootatsioon allikast, samas kui muusik, kes teeb arranžeeringu, võib muusikasse lisada uusi tõlgendusi (st muuta instrumentatsiooni, reharmoniseerimist või isegi teose uut jaotust, nagu cover-laulude puhul). Transkriptsioon, nagu Klapuri kirjutab, eeldaks, et kõigi helisündmuste helikõrgus, ajastamine ja instrumentatsioon oleks lahendatud; nii raske kui see mõnel juhul ka ei ole, määratletakse see eesmärk tavaliselt ümber nii, et transkriptsioon kujutab endast võimalikult paljude helikomponentide või muusikasignaali mõne hästi määratletud osa (nt domineeriv meloodia või kõige silmapaistvamad trummihelid) märkimist.

Mis on transkriptsiooni eesmärgid?

Transkriptsioonid aitavad esitajal teoseid õppida, võimaldavad muusikaanalüüsi ja aitavad säilitada suulist või aurilist traditsiooni kirjalikus vormis. Neid kasutatakse õppetööks, soolo- ja ansamblivõtte õppimiseks, teadustööks (nt etnomusikoloogia) ning autori- ja esitushuviliste jaoks. Transkriptsioon võib olla ka täpne teaduslik salvestus — eesmärgiga jäädvustada võimalikult palju algallika detaile — või lihtsustatud vorm, mis näitab vaid meloodiat ja akorde (nt lead sheet või akordigraafik).

Transkriptsiooni tasemed ja vormid

Transkribeerimisel saab keskenduda erinevatele helikomponentidele sõltuvalt eesmärgist:

• Dominantne meloodia: sageli piisav laulude või improviseeritud soolode puhul;
• Harmoonia ja akordimärgistus: akordid, bassiliinid ja reharmoniseerimine;
• Rütm ja groove: trummimustrid, percussiivsed nüansid ja tajutav ajastus;
• Polüfoonia ja mitu häält: noodistus mitme hääle puhul (nt kammermuusika või ansamblid);
• Instrumentatsioon ja artikulatsioon: häälte paiknemine orkestris, solistlikud täpsustused, dünaamikad;
• Alternatiivsed märgistusvormid: tablatuur (kitarrile, bassile), riffi- või ladu-lehti, transkriptsioonid heli‑/timbri kirjeldustega.

Kuidas transkribeerida — sammud ja meetodid

Üks lihtne tööprotsess transkribeerimiseks võiks olla:

• Kuula pala mitu korda, eralda ja rõhuta olulisi sektsioone (intro, sildid, refrään, soolod).
• Määra pala toonis või võta tööks sobiv helikõrgus; leia tempomeeter ja klikipunkt.
• Alusta meloodiast — tee pauside ja fraaside märgistus ning täpsusta helikõrgused. Kasuta vajadusel sagedusanalüüsi (spektrogramm) või pitch-tracker'it.
• Lisaks transkribeeri bassi ja akordid; kui muusika on polüfooniline, eralda häältest kõige olulisemad.
• Transkribeeri rütm ja trummide põhimustrid — vajaliku täpsuse jaoks kasuta slow-down tarkvara ja tsüklilist loopimist.
• Korrigeeri ja verifitseeri: mängi noote algallikal vastu ja paranda tollest erinevused.
• Lõpeta märkustega (temposignatuurid, dünaamikad, artikulatsioonid) ning vali sobiv vorm (täisnoodistus, lead sheet, tablatuur jne).

Tavalised raskused ja tööriistad

Transkriptsioon võib olla keeruline, eriti kui muusika on tihedalt arranžeeritud või rikkalikult polüfooniline. Raskusi tekitavad:

• mitmete instrumentide samaaegne kõla;
• häälestusest või mikrotoondest tulenevad variatsioonid;
• häälestamata löökpillid ja kompleksne rütmika;
• madala signaali selguse, stuudioprosessi efektide ja kaja tõttu halvasti eristatavad helid.

Kasutatavad tööriistad ja meetodid hõlmavad kõrvasobivuse harjutamist, tempo- ja helikõrguse vähendamise tarkvara, spektrogramme, audio‑to‑MIDI ja pitch-detection tööriistu ning nootimissüsteeme nagu Finale, Sibelius või vaba tarkvara MuseScore. Ka traditsioonilised meetodid — kuulamine, võrdlemine ja eksperthinnang — on endiselt väga olulised.

Transkriptsioon vs arranžeering

Põhiline erinevus seisneb kavatsuses: transkriptsioon püüab tabada allika võimalikult adekvaatselt ja jääda truuks salvestusele, samas kui arranžeering on loominguline ümbertöötlus, kus muusik võib muuta instrumentatsiooni, tempot, harmooniaid või vormi, et luua uus versioon.

Kõik pole siiski must-valge: praktilistes olukordades tehakse sageli kompromisse — näiteks võib transkriptsioon olla eesmärgipäraselt lihtsustatud (mille puhul on see lähemal arranžeeringule) või arranžeering baseeruda väga täpsel originaali transkriptsioonil.

Kasutusalad ja ajalugu

Transkriptsioone saab koostada igasuguse muusika jaoks, et aidata esitajal teoseid õppida. Transkriptsioonid on levinud näiteks jazzmuusikas (mis koosneb tavaliselt improvisatsioonist) ja folkmuusikas, mida traditsiooniliselt õpetatakse ühelt põlvkonnalt teisele kuulamise ja jäljendamise teel. 20. sajandi alguses hakkasid mõned heliloojad huvituma oma maade traditsiooniliste rahvalaulude üleskirjutamisest. Béla Bartók ja Zoltan Kodaly Ungaris ning Cecil Sharpe ja Ralph Vaughan Williams Inglismaal transkribeerisid eelkõige erinevaid rahvalaule, mida nad kuulsid oma riikide külades laulvat.

Lisaks ajaloolisele ja pedagoogilisele väärtusele kasutatakse transkriptsioone kaasaegses muusikatööstuses soolode õppimiseks, repertuaari arhiveerimiseks ning muusikaanalüüsiks. Tasub meeles pidada ka autoriõiguse küsimusi: isiklikuks õppimiseks tehtud transkriptsioon on tavaliselt lubatud, kuid avaldamiseks või kommertseks kasutamiseks võib vaja minna õiguste omanike luba.

Kokkuvõte

Transkriptsioon on väärtuslik tööriist muusika õppimiseks, uurimiseks ja säilitamiseks. Sellel on eri tasemed ja meetodid sõltuvalt sellest, kas eesmärk on võimalikult täpne rekonstrueerimine või pigem kasutajasõbralik õppematerjal. Valides, mida ja kui täpselt transkribeerida, tuleb arvestada nii praktiliste raskuste kui ka lõppeesmärgiga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on muusikaline transkriptsioon?

K: Mille poolest erinevad transkriptsioonid arranžeeringutest?

K: Millised on mõned tavalised muusikatüübid, mille jaoks tehakse transkriptsioone?

K: Kes olid mõned märkimisväärsed isikud, kes transkribeerisid traditsioonilisi rahvalaule 20. sajandi alguses?

Otsing