Kevadine riitus
Kevadriitus (Le Sacre du Printemps) on kaheosaline ballett. Kogu ballett on Igor Stravinski poolt välja töötatud kontseptsioon. Ta kirjutas muusika. Lavastuse ja kostüümid kujundas Nicholas Roerich. Tantsud, mida Stravinski vihkas, koreografeeris Vaslav Nijinski. Stravinski kurtis, et Nijinsky ei mõistnud muusika algelisusi.
Balletti esinesid esmakordselt Diagilevi Balletid Russes 29. mail 1913 Pariisis Champs-Élysées'i teatris. Esietendusproov leidis kriitikute ja kutsutud külaliste heakskiitu, kuid esietendust tervitati rahutuste ja mässuga, mida ainult Marie Piltz'i esinemine ohvrinaine rollis rahustas. Järgnevad etendused võeti vastu kasvava tunnustusega, kuid balleti suurte raskuste tõttu tuli seda esitada vaid kuus korda.
Ballett taaselustati 1920. aastal Ballets Russes'i poolt, kuid muusikat oli enne selle taaselustamist kontserdil tervikuna esitatud. Nijinski tantsud olid unustatud, nii et Leonide Massine (kes ei olnud näinud algseid etendusi) kavandas tantsud uuesti. Need leidsid Stravinski heakskiidu. 1940. aastal kasutas Walt Disney seda muusikat animafilmi "Fantaasia" ühe osa saateks. See lõik kujutas mürtsuvaid dinosauruseid ja hõõguvaid vulkaane.
Nicolas Roerichi kavandi alusel 1991. aastal Pariisis lavastatud balleti kostüümid.
Stravinski muusika
Muusika kestab umbes 40 minutit ja on jagatud kahte ossa. See kannab alapealkirja "Pildid paganlikust Venemaast". Stravinski idee oli kirjutada muusika, mis räägib vanade aegade maarahvastest Venemaal, kes tantsivad viljakuse riitust. See tähendab: tseremoonia, mis pidi tooma õnne järgmise aasta saagile. Selles iidses vene tantsus valitakse välja üks noor tüdruk, kes tantsib ja tantsib kuni surmani. Ta on ohver. Ta ohverdatakse kevade jumalale.
Kuidas Stravinski kirjutas partituuri
Maalikunstnik Nicholas Roerich rääkis 1910. aastal Stravinskiga selle balleti ideest. Stravinski hakkas muusikalisi ideid üles kirjutama juba siis, kui ta veel töötas oma balleti "Tulilind" kallal. Seejärel töötas ta "Petruška" kallal. Aastal 1912 sai ta keskenduda "Kevadriitusele". Kõik need balletid olid loodud Sergei Diagilevi Ballets Russes'i jaoks. Nad olid väga kuulus vene tantsijatest koosnev rühm, kes töötas Euroopas, peamiselt Pariisis.
Esimene etendus
Kevadriituse esietendus 29. mail 1913. aastal Ballets Russes'i poolt Pariisi Champs-Élysées'i teatris (Théâtre des Champs-Élysées). Dirigent oli Pierre Monteux. Publikut šokeeris primitiivne tants, ebakorrapärased rütmid, kummalised orkestrihelid ja ebatavalised akordid. Nijinski koreograafia erines nii väga klassikalisest balletist. Nijinskyle oli raske töötada Stravinskiga ja raske oli töötada muusikaga.
Carl Van Vechten kirjeldas stseeni järgmiselt:
"Teatud osa publikust oli vaimustuses sellest, mida ta pidas jumalateotuslikuks katseks hävitada muusikat kui kunsti, ja hakkas vihasena väga varsti pärast eesriide tõusu tegema kassikõnesid ja kuuldavaid ettepanekuid, kuidas etendus peaks jätkuma. Orkester mängis kuulmata, välja arvatud aeg-ajalt, kui tekkis väike vaikus. Minu taga loožis istuv noormees tõusis balleti ajal püsti, et ta saaks paremini näha. Tugev erutus, mille all ta vaevles, näitas end peagi, kui ta hakkas rusikatega rütmiliselt mu pea kohal peksma. Minu erutus oli nii suur, et ma ei tundnud mõnda aega lööke".
Marie Rambert kuulis, kuidas keegi galeriis hüüdis: "Un docteur ... un dentiste ... deux docteurs ...". Teine etendus (4. juunil) oli õnneks vähem sündmusterohke ja Maurice Raveli sõnul oli tegelikult kogu teos kuulda.
Keeruline muusika ja vägivaldsed tantsusammud panid mõned bubisema. Nad hakkasid karjuma ja vilistama. Nad vaidlesid ja teised, kellele see meeldis, vaidlesid vastu. Siis hakkasid mõned inimesed kaklema. Lõpuks kutsuti politsei. Stravinksy oli väga ärritunud ja jooksis teatrist välja. Etendus oli skandaal, kuid see tegi inimesi tegelikult uudishimulikuks ja peagi sai ballett väga kuulsaks. Seda mängiti sel hooajal kuus korda ja teiste etenduste ajal ei olnud enam mingeid katkestusi.
Teemad
Kevadine riitus on jagatud kahte ossa, millest kummaski on mitu osa:
- 1. osa: Maa kummardamine
Sissejuhatuses kuuleme kevade tulekut. Fagott alustab iseenesest väga kõrgel noodil. Järk-järgult lisanduvad teised pillid, kuni see kõlab nagu putukate ja muude kevadmürade rägastik.
Teoses "The Auguries of Spring - Dances of the Young Girls" kuuleme kahte akordi koos mängitud, kusjuures kumbki akord on erinevas võtmes. See akord, mis on korraga kahes võtmes, on välja tambitud keelpillide ja kaheksa sarve poolt. Inglise koraalil kõlab rokkiv meloodia.
See viib "The Game of Capture'i" juurde, kus me kuuleme pikolo-trompetit (väike trompetiliik).
Round-dances of Spring on kantrilaul kõrgel ja madalal klarnetil, millele järgneb aeglane tants keelpillidele ja puupuhkpillidele. Siis on suur melu ja siis jälle vaikus.
Games of the Rival Tribes kasutab timpani, madalaid puhkpille ja sarvi, et kirjeldada raevukaid hõime.
Targa rongkäik on targa mehe (targa) sisenemine. See areneb suureks kulminatsiooniks.
Adoration of the Earth-The Sage on lühike natuke väga vaikne muusika, mis viib üle
Dance of the Earth, mis viib esimese osa metsiku lõpuni.
- 2. osa: Ohverdus
Sissejuhatus kirjeldab seda ööd. Palju akorde mitmes võtmes korraga viib meloodia keelpillide sisse.
Noorte tüdrukute salapärased ringid. See on koht, kus üks tüdruk on valitud surema. Kuus soolovioolat mängivad, kõlab altflööt. Trompetid ja sarved koos summutitega katkestavad ringmängu. Seejärel viivad üksteist rasket lööki keelpillide ja trummide...
Väljavalitu ülistamine. See on suur, põnev tants, kus on mürarikkad sarved, timpani ja basstrummid.
Esivanemate esilekutsumine. Vanemad (targad vanamehed) saabuvad majesteetlike akordide saatel puhkpillide ja puhkpillide saatel.
Esivanemate rituaalne tegevus. Kuulame vaikseid, tiksuvaid akorde ja duetti ingliskeelsele koraalile ja altflöödile. Seejärel trompetid ja metsasarved ning lõpuks klarnetid.
Väljavalitu ohvritants. "Valitud" tantsib end surnuks. Muusika on väga energiline, väga ebakorrapärase rütmi ja taktimärgiga, mis muutub peaaegu iga taktiga. Teos lõpeb suure kulminatsiooniga.
Muusikalised omadused
Stravinski muusikas on palju keerulisi harmooniaid ja dissonantseid helisid. Selles on nii polürütmilisi (mitu rütmi korraga) kui ka polütonaalseid (muusika mitmes võtmes korraga) lõike. Taktimärgid muutuvad pidevalt ja ta kasutab sageli ostinati (korduvaid mustreid).
Stravinski soovis, et tema muusika kirjeldaks suure hulga energia vabanemist. Enamik heliloojaid oleks seda teinud, kasutades palju löökpille. Kuigi timpani jaoks on vaja kahte mängijat, ei ole siiski palju muid löökpille. Selle asemel muutub kogu orkester omamoodi löökpillideks. Samuti kõlab muusika sageli nagu vene rahvamuusika.
Instrumentatsioon
Kevadriituses kasutatakse väga suurt orkestrit, millel on mõned ebatavalised instrumendid. Laval on peaaegu 100 inimest, kes mängivad seda teost. Siin on nimekiri kasutatud instrumentidest:
- puupuhkpillid: piccolo, 3 flööti (3. dubleeriv piccolo 2), altflööt, 4 oboed (4. dubleeriv ingliskeelne koraal 2), ingliskeelne koraal, klarnetid Es ja D, 3 klarnetit B, A (3. dubleeriv bassklarnet 2), bassklarnet, 4 fagotti (4. dubleeriv kontrafagott 2), kontrafagott.
- puhkpillid: 8 sarved F-suurtoonis (7. ja 8. dubleeriv Wagner-tuba B-suurtoonis), trompetid D-suurtoonis, 4 trompetid C-suurtoonis (4. dubleeriv basstrompetid Es-suurtoonis), 3 pasunat, 2 tuubat.
- löökpillid: timpani (2 mängijat, vähemalt 5 trummi, sealhulgas piccolotimpani), basstrumm, tämbrid, tam-tam, crotales (antiikseid tämbreid) A ja B, triangel, tamburiin, guiro.
- keelpillid: viiulid i, ii (16), (14), vioolad (12), tšellod (10), kontrabassid (8)
Tantsu
Fauni pärastlõuna (1912) |
· v · t · e |
Nijinski koreograafiat peeti peaaegu sama šokeerivaks kui muusikat. Idee on järgmine: üks hõim ohverdab igal kevadel noore neitsi, et rahuldada oma jumalaid ja tagada, et saak kasvaks hästi. Tantsijad võtavad tuvipärase hoiaku (positsiooni); nende liigutused on rasked. Nad liiguvad koos rühmades; nende liigutused on nagu rituaal. Nad näevad välja nagu primitiivne hõim, kes viib läbi rituaali. Rituaal liigub tüdruku ohverdamise suunas. Kevadriitus on ühenduslüli klassikalise balleti ja moderntantsu vahel. p395
Balleti rekonstrueerimine
Nijinski koreograafia ei ole väga hästi säilinud, kuid viimastel aastatel on püütud rekonstrueerida tema etendust, kasutades kostüüme ja lavastusi, mis näevad välja nagu 1912. aasta originaalid.
Fantasia
Kevadriitus sai veelgi populaarsemaks, kui Walt Disney kasutas osa selle muusikast oma animafilmis "Fantasia" 1940. aastal. Seda kasutatakse filmis, et kirjeldada varajast elu planeedil Maa, kus rändavad dinosaurused.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kevadine riitus?
V: Kevadriitus (Le Sacre du Printemps) on kaheosaline ballett, mis on kirjutatud Sergei Diagilevi balletitrupi Ballets Russes 1913. aasta Pariisi hooajaks.
K: Kes kirjutas balleti muusika?
V: Igor Stravinski kirjutas balleti muusika.
K: Kes tegi koreograafia?
V: Vaslav Nijinski koreografeeris seda, kasutades stiili, mis ei olnud traditsiooniline balletivorm, vaid see, mida ta kujutas ette primitiivse rituaalina.
K: Kes kujundas lavastuse ja kostüümid?
V: Nikolai Roerich kujundas lavastuse ja kostüümid.
K: Millal seda esmakordselt esitati?
V: Esmakordselt esitas seda Diagilevi Ballets Russes 29. mail 1913 Pariisis Champs-ةlysées'i teatris.
K: Kuidas reageerisid inimesed selle esietendusele?
V: Esietendusel tekkis tormiline ja rahutuslik meeleolu, mis vaibus vaid Marie Piltzi esinemise tõttu ohvrileiu rollis. Järgnevad etendused võeti vastu kasvava tunnustusega, kuid suurte raskuste tõttu sai seda esitada vaid kuus korda.
K: Kas seda balletti kunagi taaselustati?
V: Jah, 1920. aastal toimus taaselustamine Ballets Russes'i poolt, kus Leonide Massine kujundas Nijinski tantsud ümber, mille Stravinski seejärel heaks kiitis, kuna need olid unustatud. 1940. aastal kasutas Walt Disney osa selle muusikast animafilmi "Fantaasia" juures, kus kujutati tormavaid dinosauruseid ja hõõguvaid vulkaane.