Kevadine riitus (Le Sacre du Printemps) — Stravinski ballett: ajalugu ja mõju
Kevadriitus (Le Sacre du Printemps) on kaheosaline ballett, mille muusika ja kontseptsioon pärinevad vene heliloojalt Igor Stravinski. Ta lõpetas teose 1913. aastal koostöös Sergey Diagilevi juhtimisel tegutsenud trupiga Balletid Russes. Lavastuse ning kostüümide kujunduse tõi lavale kunstnik Nicholas Roerich; koreograafia autoriks oli Vaslav Nijinski. Stravinski ise on kirjutanud kriitiliselt Nijinsky tantsuvalikute kohta, väites, et koreograaf ei mõistnud muusika "algelisi" ja primitiivseid jooni nii, nagu ta ise neid nägi.
Taust ja loomine
Kevadriitus kujutab kujuteldavat slaavi paganliku kevadritiuaali — noor naine valitakse ohvriks ja tantsib surmani, et tagada kevade saabumine ja viljakus. Stravinski otsustas luua muusikateose, mis oli radikaalselt erinev tollasest romantilisest ja impressionistlikust keelepruugist: ta kasutas jämedaid rütme, teravaid dissonantse ja suurt orkestrit, et saavutada primitiivne, jõuline kõlapilt.
Esietendus ja skandaal
Balletti esietendus toimus 29. mail 1913 Pariisis Théâtre des Champs-Élysées's. Etenduse ajal puhkes publiku seas suur vaidlus ja rahutus — sündmust on sageli nimetatud "rahuagressiivseks skandaaliks" või "rahutuseks". Probleemi põhjused olid mitmekesised: radikaalselt uuenduslik muusika ja koreograafia, publikuerimeelsused ning ootused traditsioonilise balleti suhtes. Kuigi proovietendusel oli olnud pigem soodne vastuvõtt, lõi esietendus segaduse, mille rahustas osaliselt Marie Piltz'i esituses olnud ohverinäigu rolli jõudmine laval. Pärast algset skandaali hakkas teos siiski järk-järgult saama tunnustust muusikakriitikute ja muusikasõprade hulgas, ent oma tehniliste ja esitusraskuste tõttu jõudis algupärase Ballets Russes'i lavastus publiku ette vaid piiratud arv kordusi.
Muusikalised uuendused ja tähtsus
Stravinski Kevadriitus on klassikalise muusikaajaloo üks mõjukamaid teoseid 20. sajandil. Peamised uuendused on:
- Rütmiline mitmekesisus: sagedased muutused taktimõõdus, polürütmiad ja teravad aktsendid, mis lõhkavad pealetükkiva regulaarsuse.
- Dissonantsid ja harmoonia: tugev viibimine dissonantsilistel kõlajärgmistel, bitonaalsus ja ootamatud akordiliigid.
- Orkestratsioon ja värv: suuremahuline orkester ja uus instrumentaalne kõla — tuntud on näiteks avakava kõrgnokt al bassooni kasutamine.
- Primitivismi esteetika: teadlik liikumine tagasi "algeliste" rituaalide ja kohutavate jõudude kujutamise poole, vastandudes peenematele romantilistele vormidele.
Need elemendid mõjutasid tugevalt hilisemat heliloomingut, kaasaegset tantsukoreograafiat ja filmiheliloomingut — paljud 20. sajandi heliloojad võtsid üle Stravinski rütmide ja orkestratsiooni põhimõtted.
Koreograafia ja lavakujundus
Vaslav Nijinski koreograafia oli lavastuses provokatiivne: liigutused olid eemale elegantsetest klassikalistest viipest, rõhutati maapealseid, jämedaid ja sammul põhinevaid vorme. Kostüümid ja lavakujundus, mille autoriks oli Roerich, lisasid teosele rituaalse ja mütoloogilise atmosfääri — lavastus püüdis kujutada etnograafilist, paganlikku maailma. Kahjuks kadus Nijinski koreograafia suuresti ajaloo jooksul: nooruslike ja tehnikaliselt kurnavate tantsujooniste tõttu polnud see laialdaselt edasi kantav ning algupärased noodid ja kirjalikud märkmed puudusid.
Taasilmumine ja rekonstruktsioonid
1920. aastal taaselustas Ballets Russes teose, kuid originaalsete Nijinski tantsude meeldejätmine oli juba osaliselt kadunud. Selle lavastuse tantsud kavandas uuesti Léonide Massine, kes ei olnud ise osalenud 1913. aasta etendustel; Stravinski heakskiit sellele rekonstruktsioonile oli siiski olemas. Aja jooksul on Kevadriitust mitmel korral ümber lavastatud ja tõlgendatud — nii kontserdi- kui näidendiversioonidena — ning seda on kasutatud lähtepunktina paljudele 20. sajandi ja tänapäeva koreograafide lahendustele. Lisaks on tehtud mitmeid katseid taastada Nijinski algne koreograafia, olulisem neist olid teaduslikud rekonstruktsiooniprojektid, mis kasutasid säilinud märkmeid ja fotosid.
Mõju ja pärand
Kevadriitus on jätnud sügava jälje nii muusika- kui tantsumaailma. See muutis arusaama rütmist, orkestratsioonist ja sellest, milliseid emotsioone ja kujutluspilte muusika võib tekitada. Teos on tänapäeval repertuaaris pidevalt esinev: seda mängitakse kontsertorkestrite poolt ja kasutatakse aluseks väga erinevatele koreograafilistele tõlgendustele — alates akadeemilisest ballettist kuni kaasaegse tantsuteatrini.
Popkultuur ja kasutus
Kevadriidu muusikat on kasutatud ka väljaspool klassikalise muusika maailma. Näiteks 1940. aastal kasutas Walt Disney selle muusika osa animafilmi "Fantaasia" taustaks, kus muusika illustreeris ja võimendas dinosauruste liikumist ja vulkaanilist maastikku. See näitab teose võimekust luua võimsaid visuaalseid kujutluspilte isegi filmikunstis.
Kokkuvõte: Kevadriitus (Le Sacre du Printemps) on Stravinski meistriteos, mis murdis 20. sajandi alguses konservatiivseid piire ja avas teed uutele muusikalistele ja koreograafilistele võimalustele. Kuigi esietendus lõi vastuolulise vastuvõttu, on teos tänaseks tunnustatud üheks modernismi nurgakiviks muusikas ja tantsus.
Nicolas Roerichi kavandi alusel 1991. aastal Pariisis lavastatud balleti kostüümid.
Stravinski muusika
Muusika kestab umbes 40 minutit ja on jagatud kahte ossa. See kannab alapealkirja "Pildid paganlikust Venemaast". Stravinski idee oli kirjutada muusika, mis räägib vanade aegade maarahvastest Venemaal, kes tantsivad viljakuse riitust. See tähendab: tseremoonia, mis pidi tooma õnne järgmise aasta saagile. Selles iidses vene tantsus valitakse välja üks noor tüdruk, kes tantsib ja tantsib kuni surmani. Ta on ohver. Ta ohverdatakse kevade jumalale.
Kuidas Stravinski kirjutas partituuri
Maalikunstnik Nicholas Roerich rääkis 1910. aastal Stravinskiga selle balleti ideest. Stravinski hakkas muusikalisi ideid üles kirjutama juba siis, kui ta veel töötas oma balleti "Tulilind" kallal. Seejärel töötas ta "Petruška" kallal. Aastal 1912 sai ta keskenduda "Kevadriitusele". Kõik need balletid olid loodud Sergei Diagilevi Ballets Russes'i jaoks. Nad olid väga kuulus vene tantsijatest koosnev rühm, kes töötas Euroopas, peamiselt Pariisis.
Esimene etendus
Kevadriituse esietendus 29. mail 1913. aastal Ballets Russes'i poolt Pariisi Champs-Élysées'i teatris (Théâtre des Champs-Élysées). Dirigent oli Pierre Monteux. Publikut šokeeris primitiivne tants, ebakorrapärased rütmid, kummalised orkestrihelid ja ebatavalised akordid. Nijinski koreograafia erines nii väga klassikalisest balletist. Nijinskyle oli raske töötada Stravinskiga ja raske oli töötada muusikaga.
Carl Van Vechten kirjeldas stseeni järgmiselt:
"Teatud osa publikust oli vaimustuses sellest, mida ta pidas jumalateotuslikuks katseks hävitada muusikat kui kunsti, ja hakkas vihasena väga varsti pärast eesriide tõusu tegema kassikõnesid ja kuuldavaid ettepanekuid, kuidas etendus peaks jätkuma. Orkester mängis kuulmata, välja arvatud aeg-ajalt, kui tekkis väike vaikus. Minu taga loožis istuv noormees tõusis balleti ajal püsti, et ta saaks paremini näha. Tugev erutus, mille all ta vaevles, näitas end peagi, kui ta hakkas rusikatega rütmiliselt mu pea kohal peksma. Minu erutus oli nii suur, et ma ei tundnud mõnda aega lööke".
Marie Rambert kuulis, kuidas keegi galeriis hüüdis: "Un docteur ... un dentiste ... deux docteurs ...". Teine etendus (4. juunil) oli õnneks vähem sündmusterohke ja Maurice Raveli sõnul oli tegelikult kogu teos kuulda.
Keeruline muusika ja vägivaldsed tantsusammud panid mõned bubisema. Nad hakkasid karjuma ja vilistama. Nad vaidlesid ja teised, kellele see meeldis, vaidlesid vastu. Siis hakkasid mõned inimesed kaklema. Lõpuks kutsuti politsei. Stravinksy oli väga ärritunud ja jooksis teatrist välja. Etendus oli skandaal, kuid see tegi inimesi tegelikult uudishimulikuks ja peagi sai ballett väga kuulsaks. Seda mängiti sel hooajal kuus korda ja teiste etenduste ajal ei olnud enam mingeid katkestusi.
Teemad
Kevadine riitus on jagatud kahte ossa, millest kummaski on mitu osa:
- 1. osa: Maa kummardamine
Sissejuhatuses kuuleme kevade tulekut. Fagott alustab iseenesest väga kõrgel noodil. Järk-järgult lisanduvad teised pillid, kuni see kõlab nagu putukate ja muude kevadmürade rägastik.
Teoses "The Auguries of Spring - Dances of the Young Girls" kuuleme kahte akordi koos mängitud, kusjuures kumbki akord on erinevas võtmes. See akord, mis on korraga kahes võtmes, on välja tambitud keelpillide ja kaheksa sarve poolt. Inglise koraalil kõlab rokkiv meloodia.
See viib "The Game of Capture'i" juurde, kus me kuuleme pikolo-trompetit (väike trompetiliik).
Round-dances of Spring on kantrilaul kõrgel ja madalal klarnetil, millele järgneb aeglane tants keelpillidele ja puupuhkpillidele. Siis on suur melu ja siis jälle vaikus.
Games of the Rival Tribes kasutab timpani, madalaid puhkpille ja sarvi, et kirjeldada raevukaid hõime.
Targa rongkäik on targa mehe (targa) sisenemine. See areneb suureks kulminatsiooniks.
Adoration of the Earth-The Sage on lühike natuke väga vaikne muusika, mis viib üle
Dance of the Earth, mis viib esimese osa metsiku lõpuni.
- 2. osa: Ohverdus
Sissejuhatus kirjeldab seda ööd. Palju akorde mitmes võtmes korraga viib meloodia keelpillide sisse.
Noorte tüdrukute salapärased ringid. See on koht, kus üks tüdruk on valitud surema. Kuus soolovioolat mängivad, kõlab altflööt. Trompetid ja sarved koos summutitega katkestavad ringmängu. Seejärel viivad üksteist rasket lööki keelpillide ja trummide...
Väljavalitu ülistamine. See on suur, põnev tants, kus on mürarikkad sarved, timpani ja basstrummid.
Esivanemate esilekutsumine. Vanemad (targad vanamehed) saabuvad majesteetlike akordide saatel puhkpillide ja puhkpillide saatel.
Esivanemate rituaalne tegevus. Kuulame vaikseid, tiksuvaid akorde ja duetti ingliskeelsele koraalile ja altflöödile. Seejärel trompetid ja metsasarved ning lõpuks klarnetid.
Väljavalitu ohvritants. "Valitud" tantsib end surnuks. Muusika on väga energiline, väga ebakorrapärase rütmi ja taktimärgiga, mis muutub peaaegu iga taktiga. Teos lõpeb suure kulminatsiooniga.
Muusikalised omadused
Stravinski muusikas on palju keerulisi harmooniaid ja dissonantseid helisid. Selles on nii polürütmilisi (mitu rütmi korraga) kui ka polütonaalseid (muusika mitmes võtmes korraga) lõike. Taktimärgid muutuvad pidevalt ja ta kasutab sageli ostinati (korduvaid mustreid).
Stravinski soovis, et tema muusika kirjeldaks suure hulga energia vabanemist. Enamik heliloojaid oleks seda teinud, kasutades palju löökpille. Kuigi timpani jaoks on vaja kahte mängijat, ei ole siiski palju muid löökpille. Selle asemel muutub kogu orkester omamoodi löökpillideks. Samuti kõlab muusika sageli nagu vene rahvamuusika.
Instrumentatsioon
Kevadriituses kasutatakse väga suurt orkestrit, millel on mõned ebatavalised instrumendid. Laval on peaaegu 100 inimest, kes mängivad seda teost. Siin on nimekiri kasutatud instrumentidest:
- puupuhkpillid: piccolo, 3 flööti (3. dubleeriv piccolo 2), altflööt, 4 oboed (4. dubleeriv ingliskeelne koraal 2), ingliskeelne koraal, klarnetid Es ja D, 3 klarnetit B, A (3. dubleeriv bassklarnet 2), bassklarnet, 4 fagotti (4. dubleeriv kontrafagott 2), kontrafagott.
- puhkpillid: 8 sarved F-suurtoonis (7. ja 8. dubleeriv Wagner-tuba B-suurtoonis), trompetid D-suurtoonis, 4 trompetid C-suurtoonis (4. dubleeriv basstrompetid Es-suurtoonis), 3 pasunat, 2 tuubat.
- löökpillid: timpani (2 mängijat, vähemalt 5 trummi, sealhulgas piccolotimpani), basstrumm, tämbrid, tam-tam, crotales (antiikseid tämbreid) A ja B, triangel, tamburiin, guiro.
- keelpillid: viiulid i, ii (16), (14), vioolad (12), tšellod (10), kontrabassid (8)
Tantsu
| Fauni pärastlõuna (1912) |
| · v · t · e |
Nijinski koreograafiat peeti peaaegu sama šokeerivaks kui muusikat. Idee on järgmine: üks hõim ohverdab igal kevadel noore neitsi, et rahuldada oma jumalaid ja tagada, et saak kasvaks hästi. Tantsijad võtavad tuvipärase hoiaku (positsiooni); nende liigutused on rasked. Nad liiguvad koos rühmades; nende liigutused on nagu rituaal. Nad näevad välja nagu primitiivne hõim, kes viib läbi rituaali. Rituaal liigub tüdruku ohverdamise suunas. Kevadriitus on ühenduslüli klassikalise balleti ja moderntantsu vahel. p395
Balleti rekonstrueerimine
Nijinski koreograafia ei ole väga hästi säilinud, kuid viimastel aastatel on püütud rekonstrueerida tema etendust, kasutades kostüüme ja lavastusi, mis näevad välja nagu 1912. aasta originaalid.
Fantasia
Kevadriitus sai veelgi populaarsemaks, kui Walt Disney kasutas osa selle muusikast oma animafilmis "Fantasia" 1940. aastal. Seda kasutatakse filmis, et kirjeldada varajast elu planeedil Maa, kus rändavad dinosaurused.
Küsimused ja vastused
K: Mis on kevadine riitus?
V: Kevadriitus (Le Sacre du Printemps) on kaheosaline ballett, mis on kirjutatud Sergei Diagilevi balletitrupi Ballets Russes 1913. aasta Pariisi hooajaks.
K: Kes kirjutas balleti muusika?
V: Igor Stravinski kirjutas balleti muusika.
K: Kes tegi koreograafia?
V: Vaslav Nijinski koreografeeris seda, kasutades stiili, mis ei olnud traditsiooniline balletivorm, vaid see, mida ta kujutas ette primitiivse rituaalina.
K: Kes kujundas lavastuse ja kostüümid?
V: Nikolai Roerich kujundas lavastuse ja kostüümid.
K: Millal seda esmakordselt esitati?
V: Esmakordselt esitas seda Diagilevi Ballets Russes 29. mail 1913 Pariisis Champs-ةlysées'i teatris.
K: Kuidas reageerisid inimesed selle esietendusele?
V: Esietendusel tekkis tormiline ja rahutuslik meeleolu, mis vaibus vaid Marie Piltzi esinemise tõttu ohvrileiu rollis. Järgnevad etendused võeti vastu kasvava tunnustusega, kuid suurte raskuste tõttu sai seda esitada vaid kuus korda.
K: Kas seda balletti kunagi taaselustati?
V: Jah, 1920. aastal toimus taaselustamine Ballets Russes'i poolt, kus Leonide Massine kujundas Nijinski tantsud ümber, mille Stravinski seejärel heaks kiitis, kuna need olid unustatud. 1940. aastal kasutas Walt Disney osa selle muusikast animafilmi "Fantaasia" juures, kus kujutati tormavaid dinosauruseid ja hõõguvaid vulkaane.
