Inimohverdamine: määratlus, ajalugu ja rituaalid

Inimohver on inimese tapmine ohvriks jumalusele või muule, tavaliselt üleloomulikule jõule, eesmärgiga saavutada mingi kasu, rahustada jõude või täita kultuse- või ühiskondlikku nõuet.

Ajaloost ja levikust

Seda praktiseeriti paljudes iidsetes kultuurides üle kogu maailma. Inimohvrite jälgi leidub arheoloogias, kirjalikes allikates ja suulises pärimuses alates Lähis-Idast ja Vana-Kreekast kuni Ameerika, Aafrika ja Okeaania kultuurideni. Mõnedes ühiskondades oli inimene püsiv osa religioossest praktikast; teistes esines inimohver ainult erandlikel juhtudel (näiteks katastroofide või sõdade järel).

Mõned rahvad, nagu maiad ja asteegid, on oma rituaalsete tapmiste poolest labiilsemalt dokumenteeritud ning nende praktikad on hästi uuritud nii arheoloogiliste leidude kui ka kirjanduse kaudu. Samas on paljudest juhtudest alles vaid fragmendid ning uurijad diskuteerivad sageli süütuse ja vormide üle — mõnel pool oli tegu rituaalse ohvriga, teisel pool aga võib tegemist olla muude surmadega, mida allikad tõlkisid või kasutasid poliitilistel eesmärkidel.

Põhjused ja tüübid

• Päranduse- ja kalmistusalused ohvrid: Teenijate või lähedaste saatmine koos surnud juhiga teispoolsusesse, et tagada teenimine pärast surma.
• Viljakus- ja sademerituaalid: Ohvrid, kelle kaudu loodeti mõjutada põllukultuure, vihma või loomade paljunemist.
• Sõja- ja võidutalitused: Vangide ohverdamine kui sõjalise triumfi või kaitseaktina.
• Arusaam pattu või puhtuse tagamisest: Süüdistatute või süüaluste (näiteks mälestatud "ettekannete") ohverdamine teatud ühiskondlikes kriisides.
• Rajamis- ja pühitsemisohvrid: Hoone vundamendi või templi pidulik pühitsemine inimesega, keda peeti sobivaks annetuseks.

Rituaalid ja meetodid

Rituaalid varieerusid tugevalt. Mõnes kultuuris oli surm kiire ja vähem julm, teises aga väga avalikult ja sümboolselt vormistatud. Levinud meetodid olid:

• lämmatamine või lämbumine,
• läbinõelamine või südametork, mida on kirjeldatud näiteks mõnedes kesk-ameerika allikates,
• põletamine või ohvrile pühendatud tseremoniaalne viibimine tulest leitud rituaalides,
• põhjalikud muundamisrituaalid enne surma (muusika, tants, ohverdamislaulud).

Väga oluline on märkida, et detailsed kirjeldused sõltuvad allikatest ja tõlgendustest. Näiteks Rooma vestaalneitside karistusi puudutavad allikad räägivad rangetest karistustest truudusetuse korral, sealhulgas kinnipidamisest või muust karistusest, kuid vestaalide rituaalne tapmine ei olnud tavapraktika. Samuti on paljude juhtumite täpne olemus (näiteks lapselaste ohverdamine Kartagos) ajalooliselt ja arheoloogiliselt tugevalt vaidlustatud ja nõuab ettevaatlikku tõlgendust.

Arheoloogilised ja kirjanduslikud tõendid

Arheoloogid on leidnud kalme, tophe (ohvrite matmise paigad), templialuseid ja jäänuseid, mis viitavad inimohvritele (nt massihaudadest juhuslikud vigastused, templihoonete juures olevad lapsekalmistud). Kirjanduslikud allikad, sealhulgas vallutajate kirjad ja kohalikud kronikad, annavad lisateavet, kuid need peegeldavad sageli kirjutaja kultuurilisi eelarvamusi ning neid tuleb käsitleda kriitiliselt.

Praktika vähenemine ja keelustamine

Aja jooksul muutusid ühiskondlikud normid ja paljud traditsioonid, mis eelistasid inimohvreid, kadusid. Religioonide nagu judaism, kristlus ja islam hülgasid inimohvrite tava ning asendasid neid loomade või muude rituaalsete andidega. Samuti aitasid riiklikud institutsioonid, õigusriigi tekkimine ja moraalsed reformid inimohvrite harvendumisele või täielikule kadumisele.

Tänapäevane olukord ja õigus

Tänapäeval on inimohver äärmiselt harv ja enamikus maailma paigus ebaseaduslik ning moraalselt taunitud. Riiklikud kriminaalõigussüsteemid liigitavad sellised teod tapmise või mõrvana ning rahvusvahelised inimõiguste normid nõuavad kaitset igasuguse vägivalla ja rituaalse surma vastu.

Siiski esineb aeg-ajalt juhtumeid, kus traditsioonilised uskumused, sotsiaalne allakäik, okultism või kuritegelikud grupid põhjustavad rituaalseid tapmisi. Need juhtumid on enamasti kriminaaluurimise objektid ning tõstatavad keerulisi küsimusi õiguslikust, kultuurilisest ja rehabilitatsioonilistest lähenemisviisidest.

Eetiline ja teaduslik lähenemine

Inimohvrite uurimisel on oluline kasutada mitut allikat (arheoloogiat, antropoloogiat, ajalookirjutust) ja läheneda materjalile kriitiliselt. Eetiliselt nõuab teema tundlik käsitlemine austust ohvrite vastu ja vältimist sensatsioonilisusest. Samuti tuleb eristada ajaloolisi praktikaid tänapäevast moraalist ja õiguslikest normidest.

Kokkuvõttes oli inimohver mitmekesine ja kultuuriliselt määratletud praktika, mille roll ühiskondades ulatus religioossest tähendusest poliitiliste ja sotsiaalsete struktuurideni. Tänapäeval on see enamuses maailmast hukka mõistetud ja kriminaalkorras karistatav, kuid jääb uurimisobjektiks, mis aitab mõista inimühiskondade uskumusi, hirme ja ritualiseeritud käitumist läbi ajaloo.

Aztec

Asteegid olid eriti tuntud selle poolest, et nad praktiseerisid suures ulatuses inimohvreid; Huitzilopochtlile tehti ohvriannetus, et taastada tema kaotatud veri, kuna päike pidas igapäevast lahingut. Inimohvrid takistaksid maailma lõppu, mis võis toimuda igas 52-aastases tsüklis. 1487. aastal toimunud Tenotštitlani Suure templi taasavamisel ohverdati palju vangi.

Tlaloc

Tlaloc nõudis asteekide kalendri esimestel kuudel nutvate poiste rituaalset mõrvamist.

Asteekide ohvrid, Codex Mendoza.

Küsimused ja vastused

K: Mis on inimese ohverdamine?

K: Kuidas praktiseerisid erinevad kultuurid inimohvreid?

K: Kes olid inimohvrite ohvrid?

K: Kas inimohvrid on tänapäevalgi veel tavalised?

K: Kas on olemas usundirühmitusi, kes kiidavad inimohvreid heaks?

K: Millist karistust näeb tänapäeva õigus ette neile, kes sooritavad inimohvreid?

K: Kas iidsete inimohvrite vormidega on seotud mingeid erilisi rituaale?

Otsing