Harmoonia muusikas: määratlus, akordid, harmoneerimine ja progressioonid

Harmoonia tähendab mitme noodi koosmängimist, et moodustada "akorde". Sõna tuleb kreeka keelest harmonia, mis tähendab "asju ühendada". Meloodia iseenesest võib kõlada kenasti, kuid seda saab "harmoneerida", lisades sellele akordide saateliini. Selle õppimist nimetatakse harmoneerimiseks. Muusikaõpilased õpivad, millised akordid kõlavad üksteise järel kenasti. Neid nimetatakse "akordiprogressioonideks". Paljud muusikateoreetikud on kirjutanud raamatuid harmoonia kohta.

Harmoonia kuju ja tekstuur

Muusikat, mis koosneb meloodiast ja selle all olevast harmooniast, nimetatakse homofooniliseks. Teatud mõttes on see vastand polüfoonilisele, mis tähendab, et iga osa (iga hääl) on omaette meloodia. Kuid ka polüfoonia peab tegema meeldivat harmooniat. Harmoonia, nagu me seda Euroopa muusikas tunneme, oli täielikult välja arenenud barokiajaks (17. sajand). Barokiajast pärineb ka basso continuo ja terte-põhine akordikirjutus, mis aitasid kujundada hilisema "common-practice" harmooniasüsteemi.

Akordid ja kolmekõlad

Üks võib mängida kolme noodiga akordi, kasutades 1., 3. ja 5. noodi skaala 1., 3. ja 5. noodi, olenemata sellest, millises võtmes muusika on. See annab akordi, mis kõlab nagu "koduakord". Selliseid akorde nimetatakse tavaliselt triaadideks (kolmekõladeks). See tähendab, et harmooniaks on vaja vähemalt kolme nooti, et tekiks kindel kõla ja tonaalne suundumus.

Enamikus homofoonilises muusikas on hääli või partiisid neli: näiteks koor jaguneb tavaliselt sopraniks, altiks, tenoriks ja bassiks või keelpillikvartett jaguneb 1. viiuliks, 2. viiuliks, vioolaks ja tšelloks. Neljahäälne kirjutus on laialt levinud, sest see võimaldab selget bassi, melodilist soprani ja kahte sisemääravat häälpartii.

Tonaalne, kromaatiline ja atonaalne harmoonia

Harmooniat, mis kasutab ainult võtme noote (nt ainult valgeid noote C-duuri puhul), nimetatakse tonaalseks harmooniaks. Tonaalne harmoonia töötab skaalaastmete ja funktsioonide (näiteks tonaalne dominant ja tõuke tagasi tonaalsetesse keskmistesse) alusel.

Harmooniat, mis lisab palju täiendavaid terasid ja diatoonilistele astmetele mittekuuluvaid toone, nimetatakse kromaatiliseks harmooniaks. Kroomaatika rikastab värvi, loob üleminekuid ja moonutab tonaalset tundeid—näiteks sekundeid, kõrvalnoote ja lähenemisi.

Kui muusika ei ole üldse mingis võtmes, nagu mõnedes Arnold Schönbergi teostes, siis on see "atonaalne". Atonaalne harmoonia ei tugine traditsioonilistele tonaalsetele funktsioonidele ja võib kasutada kõiki toone võrdselt (näiteks dodekafoonia või vaba atonaalsus).

Akordifunktsioonid ja progressioonid

Harmoonia toimib sageli funktsioonide kaudu: peamised on tonika (kodu, I), dominant (V) ja subdominant (IV). Nende kombinatsioonid loovad tundeid, mida tajume lahenduse, pinge ja edasi liikumisena. Levinud progressioonid on näiteks:

• I–IV–V–I (klassikaline ja rahulik lahendus)
• ii–V–I (jazzi ja popmuusika levinud võte, tugeva dominantse suunaga)
• I–vi–IV–V (populaarne pop- ja rokkprogressioon)

Cadence’id ehk lõpplahendused (näiteks autentne kadents V–I või plagalne IV–I) määravad fraaside lõpu ja formaalse struktuuri.

Lisandid, vastuhääled ja inversioonid

Akordid võivad sisaldada lisatoone, näiteks septimd (7.), none (9.), üheteistkümnendad jms. Need annavad harmooniale keerukust ja värvust. Akordide inversioonid (näiteks esimeses inversioonis olev kolmekõla, kus alumiseks noodiks on 3.) mõjutavad bassiliikumist ja häälte suunamist.

Häälejuhtimine ja neljahäälne kirjutus

Hea harmoneerimine ei sõltu ainult akordide valikust, vaid ka sellest, kuidas üks hääl liigub teisest suhtes. Mõned põhimõtted:

• Hoia soprani ja bassi selge ning ära lase sisemistel häältel kattuda liiga tihti.
• Väldi täisparalleelset kvinti ja oktavi kahe hääle vahel—need muudavad tekstuuri ühtlaseks ja laialdaseks.
• Kasutage vastassuunalist liikumist (contrary motion), et säilitada selgust ja huvitav harmooniline kontrast.
• Liigu sisehäältes väikeste sammudega, kui võimalik; sujuv voice-leading aitab segu kõlada loomulikumalt.

Ajaloolised märkused ja praktikasoovitused

Euroopa harmooniasüsteem muutus järk-järgult renessansist barokini, kus tekkisid selged reeglid basso continuo'le, figuraadile ja funktsionaalsele harmooniale. Barokiajastu kompositsioonipraktika mõjutas tugevalt hilisemat klassikalist ja romantilist harmooniat.

Kuidas hakata meloodiat harmoneerima (praktilised sammud)

• Määratle tüki võtmeala ja peamised skaalaastmed.
• Pane bassile lihtne harmooniline raamistik (I, IV, V või nende kombinatsioonid).
• Lisa soprani alla kolmanda ja/või viienda astme noodid, et moodustada triadid; kasuta vajadusel septimipilte värvi lisamiseks.
• Kontrolli häälejuhtimist — väldi suuri hüppeid sisehäältes ja paralleelseid kvindisid/octave'e.
• Kuula ja kohanda: mõnikord aitab lihtne alternatiiv (näiteks II või viivitusdominant) harmooniat värskendada.

Harmoonia on laiaulatuslik teema, mis hõlmab nii teooriat (skaalad, funktsioonid, progressioonid) kui ka praktilist kompositsiooni- ja arranžeerimisoskust (häälejuhtimine, instrumentatsioon, harmoonia värvimine). Õppides põhialuseid ja kuulates erinevaid ajastuid, saab parema arusaama sellest, kuidas harmoonia mõjutab muusikalist mõju ja emotsiooni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sõna "harmoonia" tähendus?

K: Mis on ühtlustamine?

K: Millises muusikastiilis kasutatakse harmooniaga allapoole jäävat meloodiat?

K: Mitu nooti on vaja harmoonia jaoks?

K: Millise harmoonia puhul kasutatakse ainult noodid võtmes?

K: Millist tüüpi harmoonia lisab palju täiendavaid terasid ja diagonaale?

K: Kas muusika võib olla atonaalne ja omada siiski harmoonilisi elemente?

Otsing