Keelpillikvartett: definitsioon, koosseis ja ajalugu

Keelpillikvartett: definitsioon, koosseis (2 viiuli, vioola, tšello) ja põnev ajalugu Haydnist Mozartini ja Beethovenini — täielik sissevaade kammermuusika klassikasse.

Keelpillikvartett on muusikapala neljale keelpillile või nelja muusiku ansambel, kes seda esitab. Tavapärane koosseis on peaaegu alati 2 viiulit, 1 vioola ja 1 tšello. Kontrabassi ei kasutata tavaliselt, sest selle kõla ja registrikaar võivad rikkuda kvinteti peene tasakaalu ning teha helipildi liiga raskeks. Ideaaliks peetakse kahe viiuli, vioola ja tšello omavahelist tektoonilist ja tonaalset tasakaalu, mis võimaldab nii meloodiat kui ka harmooniat ja rütmi selgelt edasi anda. Keelpillikvartetid on kõige populaarsem kammermuusika vorm ning heliloojad on kirjutanud keelpillikvartette. Kvartett pakub tihedat intiimset kõlapilti ja võimalust kõigi nelja hääle individuaalseks arenguks ja dialoogiks.

Instrumentatsioon ja rollid

Iga instrumentil kvartetis on oma tüüpilised ülesanded, kuid kõik pooled võivad jagada nii meloodilist kui ka saatvat osa. Esimene viiul kannab tihti peamist meloodiat, teine viiul ja vioola täidavad harmoonilist ja kontrapunktilist tuge ning tšello annab madalama bassi ning baasliini. Samas on just keelpillikvarteti ilu see, et rollid võivad teose jooksul vahetuda: vioola või tšello võib võtta juhtrolli ja esimesest viiuldist võib muutuda saatja. See dünaamiline jagunemine annab kvartetile suurt väljendusvõimalust.

Ajalooline ülevaade

Keelpillikvartettide kirjutamine algas peamiselt 18. sajandil. Itaalia heliloojad nagu Sammartini (1698–1775) kirjutasid esialgu muusikat kahele viiulile, vioolale ja continuole. Continuo partii oli kas ainult klavessiin või klavessiini ja tšello kooslus. Järk-järgult jäeti klavessiin välja ning tšello võttis sagedamini oma iseseisva hääle, sageli alguses vioola osa ühe oktaavi võrra madalamal mängides.

Klassikalisemuusika perioodi heliloojad hakkasid arendama tšellopartiid nii, et neil oli iseseisev identiteet. Joseph Haydn (1732–1809) kirjutas palju keelpillikvartette, aidates kujundada vormi ja rõhutades selle dramaturgiat. Tema kvartetid op. 33 tähistasid uut lähenemist: kõik neli osa olid selgelt eristuvad ja individuaalsed — kiire osa, aeglane osa, menüüt ja trio ning kiire finaal. Haydn ise osales sageli chamberesitustel koos Wolfgang Amadeus Mozarti (1756–1791) ja teiste muusikutega. Mozart pühendas mõned kvartetid Haydnile ning kolm tema hilisemat kvartetti on kirjutatud Preisimaa kuningale, kes oskas hästi tšellot — seetõttu said tšellopartid nendes teostes tehniliselt nõudlikumad.

Ludwig van Beethoven (1770–1827) muutis keelpillikvarteti tava, käsitledes kõiki nelja instrumenti võrdselt tähtsana ja laiendades vormilisi võimalusi. Ta kirjutas 16 kvartetti, mille hulgas on nii väga intiimseid kui ka monumentaalseid teoseid. Beethoveni hilisemad kvartetid tutvustasid uusi struktuure (nt aeglased sissejuhatused, menüüdi asemel scherzo jms) ning neid iseloomustab intensiivne emotsionaalsus ja tehniline keerukus. Kuigi Beethoven oli kurt, suutis ta muusikat edasi mõelda väga detailsete heliliste kujunditena. Franz Schubert (1797–1828) imetles Beethoveni kvartette ja kirjutas ise mitmeid olulisi kvartette.

Romantika ja 20. sajandi areng

Romantika ajastul jätkus kvartettide tähtsus ja erinevad heliloojad tõid vormi rohkem emotsiooni, rahvuslikkust ja isiklikke väljendusviise. Näiteks Felix Mendelssohn, Robert Schumann, Johannes Brahms, Pjotr Tšaikovski, Antonín Dvořák jt. andsid kvartetile laia emotsionaalsete ja rahvuslike mõjutuste spektri. Dvořák kasutas oma kvartettides sageli kodumaiseid rahvalaule ja -rütme.

20. sajandil jätkus keelpillikvartettide viljakas areng. Claude Debussy ja Maurice Ravel kirjutasid kumbki ühe olulisema kvarteti, mis laiendas tonaalseid ja värvikeeli. Arnold Schönberg lisas oma esimesele kvartetile isegi inimhääle, katsetades uusi helikeeli ja laiemat kõlapilti. Béla Bartók (1881–1945) kuus kvartetti on tehniliselt nõudlikud ja rütmiliselt põnevad, sageli mõjutatud ungari rahvamuusikast, ning sisaldavad keerukaid harmooniaid. Dmitri Šostakovitš (1906–1975) kirjutas viisteist ja Benjamin Britten kolm keelpillikvartetti — need teosed peegeldavad 20. sajandi eri suundi alates atonaalsusest kuni rahvusliku ja poliitilise refleksioonini.

Vorm ja struktuur

Traditsiooniliselt koosneb keelpillikvartett neljast osast: kiire avaosa, aeglane osa, tantsuline menüü või scherzo ja kiire finaal. Kuid paljud heliloojad on vormi mõjutanud — mõnel on kolm osa, mõnel on viis või enam osa; mõni kasutab variatsioonivorme, fantaasiat või tsüklilist motiivilist sidet kogu teose vältel. Kvarteti formaadi suur eelis on selle paindlikkus: kompaktne koosseis võimaldab tihedat eneseväljendust, kontrapunktilist selgust ja intiimset kummardust detailide suunas.

Esitamine, harjutamine ja salvestused

Keelpillikvarteti tasakaal ja ansamblitunnetus tekivad pikaaegsel koos mängimisel. Kvartetid harjutavad sageli mitu tundi päevas, töötades näiteks fraaside ühtlustamise, vibrato mõõdukuse, tempokõikumiste ja interpreteerimise detailide kallal. Paljud kuulsad kvartetid (nagu Guarneri, Amadeus, Emerson jt.) on jätnud püsiva jälje interpretatsiooni ajaloos läbi tipptasemel salvestuste ja levitamise.

Tähendused ja kultuuriline roll

Keelpillikvartett on kujunenud muusikajaloo üheks austatumaks kammermuusika vormiks: see sobib nii intiimseteks kodukontsertideks kui ka kontserdisaalide suuremateks esitusteks. Kvartett on olnud koht, kus heliloojad on katsetanud uusi ideid, isiklikku eneseväljendust ja muusikalist dialoogi. Tänapäeval jätkub uusi kvartettide loomine ning ansamblid ja heliloojad ühendavad traditsiooni kaasaegsete väljendusviisidega.

Soovitused kuulamiseks

• Tutvumiseks kuulake Haydni varajasi kvartette ning tema op. 33 seeriat.
• Beethoveni kesk- ja hiliskvartetid annavad hea ülevaate vormi laienemisest ja dramatiseerimisest.
• Bartóki ja Šostakovitši kvartetid näitavad 20. sajandi rütmilist ja harmoonilist mitmekesisust.
• Mozarti, Schuberti, Dvořáki ja Brahmsi teosed sobivad neile, kes otsivad meloodilist ilu ja romantilist sügavust.

Keelpillikvartett on rikastanud muusikamaailma sajandeid — see on nii kompositsiooni labor kui ka intiimne esitusvorm, mis jätkuvalt pakub muusikutele ja kuulajatele sügavat kunstilist kogemust.

Küsimused ja vastused

K: Mis on stringikvartett?

K: Millised on keelpillikvarteti neli instrumenti?

K: Miks ei kasutata keelpillikvartetis kontrabassi?

K: Kes on kirjutanud palju kuulsaid keelpillikvartette?

K: Kuidas kirjutasid heliloojad klassikalise ajastu jooksul tšellole?

K: Kes olid mõned romantika ajastu heliloojad, kes kirjutasid keelpillidele?

Küsimus: Mida tegid mõned 20. sajandi heliloojad oma teostega keelpillidele?

Otsing