Pjotr Iljitš Tšaikovski

Varasemad aastad

Tšaikovski isa oli ukrainlane, kes töötas kaevandusinsenerina. Tema ema vanaisa oli Venemaale kolinud prantslane. Ta oli närviline naine ja Tšaikovski võis temalt saada oma närvilise iseloomu. Tšaikovski oli alles viieaastane, kui ta hakkas klaveritunde võtma. Peagi oli ta parem kui tema õpetaja. Perekonnal oli orkestrion (mingi muusikakast), mis mängis Mozarti, Bellini, Donizetti ja Rossini klassikalise muusika lugusid.

1848. aastal kolis perekond Peterburi. Tšaikovski oli õnnetu ja rahutu, sest ta oli sageli oma perekonnast lahus, kes kolis mitu korda. Aastal 1854 suri tema ema. Ta püüdis end lohutada muusikaga. Ta veetis üheksa aastat õigusteaduskonnas. Kui ta koolist lahkus, pidi ta tööle minema. Neli aastat töötas ta justiitsministeeriumi sekretärina. Seejärel aitas helilooja ja pianist Anton Rubinstein tal saada Peterburi äsja avatud konservatooriumi muusikaüliõpilaseks. Ta õppis mängima flööti ja orelit ning klaverit ja õppis kõike kompositsiooni kohta. 1866. aastal kolis ta Moskvasse, kus Anton Rubinsteini vend Nikolai Rubinstein julgustas teda kirjutama vene iseloomuga muusikat. Ta töötas väga palju ja oli sageli kurnatud, kuid suutis lõpetada oma Esimese sümfoonia, mis esitati 1868. aastal.

Tšaikovski kohtus kuulsate muusikutega, sealhulgas Moskvat külastanud prantsuse helilooja Berlioziga. Ta sõbrunes ka vene helilooja Mily Balakireviga, kes oli väga abivalmis ja veenis teda ühe oma teose mitu korda ümber kirjutama, kuni see oli väga hea. tulemuseks oli orkestriteos "Romeo ja Julia", mis sai peagi rahvusvaheliselt tuntuks. Balakirevil oli neli sõpra, kes olid heliloojad. Seda sõpruskonda nimetatakse sageli "Viieks" või "Võimsaks peotäieks". Nad olid huvitatud vene rahvamuusika kasutamisest oma muusikas. Tšaikovski ei kuulunud kunagi sellesse rühma, kuigi talle meeldisid nende ideed. Tšaikovski erines neist: ta oli õppinud muusikat konservatooriumis, kus ta oli õppinud lääne muusikat. Harmooniad, mida ta oma teostes kasutas, ei sobinud sageli vene rahvamuusikasse. Ta kirjutas palju laule, mis on romantilise iseloomuga. Üks neist, "None But the Lonely Heart", on eriti tuntud inglise keeles.

Nüüdseks oli Tšaikovski kirjutanud teoseid, mis tegid ta väga kuulsaks. Ta kirjutas veel kaks sümfooniat ja tema Esimene klaverikontsert, mis on üks populaarsemaid klaverikontserte, anti esmakordselt ette Bostonis. Ta kirjutas ka oopereid ja kammermuusikat.

Kuulsusaastad

1875. aastal alustas Tšaikovski pikka tuuri Euroopas. Talle meeldis Bizet' ooper "Carmen", kuid Wagneri ooperid "Ringi" tsüklist igatsesid teda. 1877. aastal lõpetas ta "Luikede järve", esimese oma kolmest balletist. Publikule see esialgu ei meeldinud, sest tantsijad ei olnud väga head.

Tšaikovski oli varjatud homoseksuaal. 1877. aasta suvel otsustas Tšaikovski abielluda. Tema naise nimi oli Antonina Miljukova. Abielu oli katastroof. Paar nädalat pärast abiellumist jooksis ta ära ja ei elanud enam kunagi koos naisega.

Veel üks naine sai tema elus tähtsaks, kuid hoopis teisel viisil. See pidi olema väga ebatavaline suhe. Tema nimi oli Nadežda von Meck. Ta oli ühe rikka mehe naine. Ta armastas Tšaikovski muusikat ja lubas talle, et maksab talle iga kuu palju raha, kui mees lubab, et ei püüa temaga kunagi kohtuda. Tšaikovski ei pidanud enam töötama. Ta suutis loobuda oma õpetajaametist konservatooriumis. Mitu aastat veetis ta talved Euroopas ja suved Venemaal. Nadežda ja Tšaikovski kirjutasid teineteisele pikki kirju, sageli üsna kirglikult ja unistavalt rääkisid nad armastusest, elust ja sellest, kuidas nad tahtsid, et see muutuks, kuid nad ei näinud teineteist kunagi. Tal oli palju aega muusika kirjutamiseks: ta kirjutas mitu ooperit, sealhulgas "Eugene Onegin" ning neljanda ja viienda sümfoonia, viiulikontserdi, Serenaadi keelpillidele, Capriccio Italienne ja 1812. aasta avamängu. Tšaikovski armastas Nadežda väga, kuid ei öelnud talle kunagi oma tõelisi tundeid.

Tema viimased aastad

1885. aastaks oli Tšaikovski reisimisest väsinud. Ta üüris maamaja Klinis, Moskva lähedal. Ta elas tavalist elu, lugedes, jalutades metsas, komponeerides päeval ja musitseerides õhtuti oma sõpradega. Ta hakkas dirigendina rohkem usaldust tundma ja tegi kaks korda ringreisi Euroopas, dirigeerides Leipzigis, Berliinis, Prahas, Hamburgis, Pariisis ja Londonis. 1889. aastal lõpetas ta oma teise balleti "Uinuv kaunitar" ja järgmisel aastal kirjutas ta Firenzes viibides oma kuulsa ooperi "Pikakuninganna" Puškini jutustuse põhjal. Hiljem samal aastal kirjutas Nadežda von Meck talle, et ta on kaotanud peaaegu kogu oma raha ja ei saa teda enam toetada.

1891. aasta kevadel kutsuti ta New Yorki, kus avati Carnegie Hall, dirigendiks. Ta juhatas kontserte ka Baltimore'is ja Philadelphias. Venemaale naastes kirjutas ta oma viimase balleti "Pähklipureja" ja kuuenda sümfoonia, mis on tuntud kui "Pathétique" ja mis oli pühendatud tema vennapojale, kellesse ta oli kirglikult armunud. Seda teost peetakse sageli tema parimaks. Seda esitati Peterburis 16. oktoobril 1893. aastal. Viis päeva hiljem haigestus ta ootamatult koolerasse, haigusse, mida paljud inimesed linnas põdesid. Tšaikovski suri neli päeva hiljem. Paljud inimesed arvavad, et ta sooritas enesetapu, juues tahtlikult saastunud vett. Ta võis soovida (või isegi olla sunnitud) enesetappu sooritama, et vältida skandaali, sest tal oli suhe ühe tähtsa aristokraatliku mehe vennapojaga. Mis täpselt juhtus, on siiani mõistatus.