Pähklipureja — Tšaikovski klassikaline jõuluballett (Hoffmanni muinasjutt)

Pähklipureja alguse aluseks on balleti "Uinuv kaunitar" suur edu. See ballett lavastati 1890. aastal Venemaal Peterburis asuvas Mariinski teatris. See oli Peterburi keiserliku teatri direktori Ivan Vsevolozhski, helilooja Tšaikovski ja koreograaf Marius Petipa looming. Vsevolozski arvas, et veel üks lastelool põhinev ballett võiks olla sama edukas kui "Uinuv kaunitar".

Ta valis uue balleti teemaks Hoffmanni 1816. aasta muinasjutu "Pähklipureja ja hiirekuningas". Seda lugu armastasid venelased. Ta kirjutas Hoffmanni loo adaptsiooni Alexandre Dumas' tõlke põhjal. Ta jättis suure osa originaalist välja. Petipa kohandas Vsevolozski loo balleti nõuetele vastavaks. Seejärel survestas Vsevolozsky Tšaikovskit, et ta kirjutaks balleti jaoks muusika. Tšaikovskile ei meeldinud Hoffmanni loo kohandamine, kuid ta nõustus muusika kirjutamisega.

Petipa kavandas tantsud. Ta andis Tšaikovskile erilisi juhiseid, kuidas muusika kirjutada. Näiteks soovis ta, et jõulupuu tõuseks esimeses aktis üha kõrgemale ja kõrgemale, et see oleks 48 taktist koosnev suur crescendo. Ta kirjutas, et "Suhkruploomi haldja tantsu" muusika peaks kõlama nagu vee tilgad, mis pritsivad purskkaevus.

Märtsis 1892 oli muusika peaaegu valmis. Tšaikovski võttis "Suhkruploomi haldja tantsu", "Lillede valsi" ja teisi numbreid balletist, et moodustada 20-minutiline Pähklipureja sviit. Seda mängiti esmakordselt Vene Muusikaseltsile. Organisatsiooni liikmetele meeldis see väga. Pähklipureja sviiti mängitakse tänapäevalgi.

Tšaikovski lõpetas balleti muusika 1892. aasta aprillis. Proovid algasid 1892. aasta septembris. Petipa haigestus ja tema assistent Lev Ivanov lõpetas tantsud. Ballett esietendus 18. detsembril 1892. aastal Peterburi Mariinski teatris. Enne "Pähklipureja" esietendumist mängiti Tšaikovski ühevaatuselist ooperit "Iolanta". Etendus lõppes 1893. aasta jaanuaris pärast üksteist etendust.

1919. aastal lavastas koreograaf Aleksander Gorski lavastuse. Ta jättis välja suhkruploomi haldja ja tema kavaleri ning andis nende tantsud Clarale ja Pähklipureja printsile. Nüüd mängisid neid laste asemel täiskasvanud inimesed. Balleti lühendatud versiooni esitati esmakordselt väljaspool Venemaad 1927. aastal Budapesti Kuninglikus ooperiteatris.

1934. aastal lavastas Kirovi balleti koreograaf Vassili Vainonen teose versiooni, mis oli samuti mõjutatud algse lavastuse kriitikast. Ka tema valis Clara ja printsi rollidesse täiskasvanud tantsijad, nagu Gorski oli teinud. Vainoneni versioon mõjutas mitmeid hilisemaid lavastusi. Teadmised koreograafiast levisid, sest paljud tantsijad läksid pärast Vene revolutsiooni läände.

Esimene täielik etendus väljaspool Venemaad toimus Inglismaal 1934. aastal. Selle lavastas Nikolai Sergejev Vic-Wells Balletis. Selles kasutati Petipa originaalkoreograafia versiooni. Alates 1952. aastast on balletti seal igal aastal esitatud.

Balleti tegevus toimub 19. sajandi alguse Saksamaal. Eesriie tõuseb jõuluõhtu peol Silberhausi kodus. Saabuvad külalised. Lapsed saavad oma kingitused ja tantsivad seejärel toas ringi.

Uks avaneb. Tuppa tuleb kummaline väike mees nimega Drosselmeyer. Ta on mänguasjade valmistaja. Ta on ka Clara Silberhausi ristiisa. Tal on neli tantsivat nukku lastele ja eriline üllatus Clarale. See on pähklipureja. Ta armastab seda, kuid tema vend Fritz lõhub selle. Ta paneb pähklipureja oma nukuvoodisse, et terveks saada.

Pidu lõpeb ja kõik lahkuvad. Clara ja tema pere lähevad magama. Clara hiilib tagasi tuppa. Ta peab olema kindel, et tema Pähklipureja puhkab rahulikult. Järsku hakkavad toas ringi jooksma hiired. Nukud, tinasõdurid ja kõik muud mänguasjad ärkavad ellu, et hiirte vastu võidelda.

Jõulupuu tõuseb üha kõrgemale ja kõrgemale. Pähklipureja hüppab nukuvoodist välja, et võidelda Hiirekuninga vastu. Kui Pähklipureja satub ohtu, päästab Clara tema elu, visates oma tossu Hiirekuninga poole. Hiirekuningas jookseb koos kõigi teiste hiirtega toast välja.

Pähklipurejast saab inimprints. Clara ja Pähklipureja prints suunduvad läbi lumise metsa maagilisele maiustuste maale. Seda maad valitseb kaunis Suhkruploomi haldur. Ta võtab kaks last vastu ja käsib siis oma alamatel neile tantsida. Esitatakse tantse kohvi, tee ja šokolaadi kohta. Esitatakse ka palju teisi tantse. Ballett lõpeb sellega, et kõik tantsivad valssi.

• Overture

I akt: Tableau 1

• Nr.1 Stseen (Jõulupuu)
• Nr.2 märts
• Nr.3 Laste galop ja vanemate tantsimine
• Nr.4 Tantsustseen (Drosselmeyeri saabumine)
• Nr.5 Stseen ja vanaisa tantsimine
• Nr.6 Stseen (Clara ja pähklipureja)
• Nr.7 Stseen (Lahing)

I akt: Tableau 2

• nr.8 Stseen (männimets talvel)
• nr.9 Lumehelveste valss

II akt: Tableau 3

• Nr.10 Stseen (maiustuste kuningriik)
• Nr.11 Stseen (Clara ja pähklipureja prints)
• Nr.12 Divertissement:

a. Šokolaad (Hispaania tants)

b. Kohv (araabia tants)

c. Tee (Hiina tants)

d. Trepak (vene tants)

e. Reed-pillide tants

f. Ema Gigogne ja klounid

• Nr.13 Lillede valss
• Nr.14 Pas de Deux (Suhkruploomi haldjas ja prints Coqueluche)
• Nr.15 Lõplik valss ja Apotheoos

Kriitika balleti kohta oli vastuoluline. Osa arvas, et see on üllas kompositsioon, mille teemad ja emotsioonid on eeskujulikud, kuid paljud arvasid teisiti. Vene balletisõpradele meeldisid asjatundlikud täiskasvanud tantsijad ja suurt lastest koosnevat näitlejaskonda rünnati kriitiliselt. Üks inimene kurtis, et ballett on "lastega lastele lavastatud". Isegi täiskasvanud tantsijad sattusid tule alla. Üks inimene arvas näiteks, et 1. vaatuses nukku mängiv tantsija oli "kena", teine aga arvas, et ta oli "maitsetu".

Üks kriitik kurtis, et ballett on halva maitsega, sest teise akti tegelased nägid välja nagu kondiitritoodete kaupluse toidud. Teine kurtis, et Ivanovi "Lumehelbekeste valss" on võetud Petipa ballettidest. Tšaikovski aga arvas, et lavastus oli väga ilus, nii et tema silmad väsisid seda vaadates.

Mõned inimesed olid üllatunud, et Tšaikovskil oli balletiga midagi pistmist. Nad arvasid, et "Pähklipureja" oli rumal. Neil oli piinlik, et suurel heliloojal oli selles käsi sees. Esimesel õhtul kutsus aga tsaar Aleksander III Tšaikovski enda ette kuninglikku loosi, et teda muusika eest õnnitleda.

Ajalehed olid balleti väärtuse osas eriarvamusel. Peterburi Teataja kirjutas: "See ballett on kõige tüütum asi, mida kunagi nähtud ... kaugel sellest, mida ballettmuusika peaks olema". Peterburi Teataja kirjutas: "Raske on öelda, milline number on kõige parem, sest kõik on algusest lõpuni ilus." The New Age kirjutas, et Tšaikovski orkestriosade kirjutamine oli geniaalne töö. Balletisõber arvas, et "Pähklipureja" on Tšaikovski kolmest balletist kõige suurem.

Balleti esietendus lõppes 1893. aasta jaanuaris. Kui 1917. aastal puhkes Vene revolutsioon, jäid paljud balletitantsijad töötuks. Nad läksid Euroopasse. Nad rääkisid oma uutele sõpradele Euroopas Pähklipurejast. Mõningaid valikuid mängiti siin ja seal. 1940. aastal kasutas Walt Disney osa muusikast oma filmis "Fantaasia". 1944. aastal lavastas William Christensen San Francisco Balletis "Pähklipureja", "kõige esimese täispika" jõuluõhtul. W.Christenseni kutsuti Ameerika balleti vanaisaks, ta sündis (1902-2001) Brigham Citys, Utah's. Ta oli asutanud San Francisco Balleti 1938. aastal. Hiljem asutas ta 1951. aastal Utah' Ülikoolile esimese balletiosakonna ja 1963. aastal Ballet Westi. Härra C. loomingul on hooajal 2019-2020 75. aastapäev. 1954. aastal lavastas George Balanchine New Yorgis "Pähklipureja". Inimestele meeldis see. Kui seda 1957. ja 1958. aastal televisioonis näidati, sai ballett kuulsamaks kui kunagi varem. Balanchine'i televisiooni Pähklipurejas oli piisavalt lõbu inimestele, kes polnud balletti näinud, ja piisavalt tantsu, et see meeldiks balletisõpradele, kes seda vaatasid. 1960. aastatel hakkasid väikesed balletitrupid "Pähklipurejat" lavastama, sest sellega võis teenida palju raha ja hoida seltskonda nii elus.

Tänapäeval on "Pähklipurejat" lavastatud ja näinud paljud inimesed üle kogu maailma. Jennifer Fisher märgib, et see on "kõige populaarsem ja kõige sagedamini [lavastatud] ballett maailmas". Põhja-Ameerikas on see paljudes kohtades iga-aastane sündmus. Vanemad ja lapsed osalevad balleti lavastamises ja tantsimises. Koolitatud baleriinid tantsivad kõrvuti lastega, kes alles õpivad tantsima. Vanemad töötavad kostüümide ja lavastuse kallal. Kohalikud kuulsused võtavad väikeseid rolle.

Aastate jooksul on balletist tehtud mitmeid kohandusi. Näiteks Ameerika Ühendriikides on olemas hula-, stepp-, reggae-, ratastooli-, tantsu-, jää- ja drag-versioonid. Kanadas on olemas hokimängu kohandused. Teatrites müüakse enne etendust selliseid tooteid nagu Pähklipureja-nukud, seebid, toidud ja riided.

Balletisõbrad seavad kahtluse alla "Pähklipureja" tänapäevase tümpsutamise (liigse lihtsustamise), et muuta see massidele kättesaadavaks. Põhjused, miks ballett algselt Venemaal ei meeldinud (paljud lapstantsijad, ebaühtlane lugu), näivad olevat põhjused, miks ballett on saanud Põhja-Ameerikas nii suureks eduks. Ameeriklastele meeldib näha oma lapsi laval ja lugu sarnaneb väga ameeriklaste armastatud räpastunud lugudega. Mõned inimesed aga kurdavad laste stereotüüpide üle 1. vaatuses (poisid on ulakad, tüdrukud on kenad) ja ka araablaste ja hiinlaste stereotüüpide üle 2. vaatuses.

Instrumentatsioon

Tšaikovski kirjutas "Pähklipureja" keelpillide, puupuhkpillide, puhkpillide ja löökpillide orkestrile. Sellele orkestrile lisas ta 2. akti "Suhkruploomi haldja tantsu" jaoks tseleesta ning 1. akti jõulupeo jaoks lastepillid - trummid, trompetid, tämbrid, linnuhääled, pillid ja helisema. Pillid telliti ja häälestati spetsiaalselt Tšaikovski tellimusel. Helinat kuuleb orkestripõrgus, kui Fritz lõhub pähkleid 1. aktis, ja teisi pille kuuleb, kui poisid teevad palju lärmi, kui Clara lohutab katkist Pähklipurejat.

Tšaikovski lootis, et lapsed mängivad laval pille, kuid neil oli raske orkestriga koos püsida. Kuna lastel oli raskusi, tegi Tšaikovski otsuse, et nad võivad vabalt mängida. Ta ei nõudnud neilt, et nad jääksid kirjapandud muusikaga kaasa. Pärast esimest õhtut saatis Tšaikovski keiserliku balletikooli lastele oma tänusõnad ja korvid kommidega.

Suhkruploomi haldjas on tegelane "Pähklipurejas". Suhkruploomi haldjas tantsib ainult balleti teises aktis. Clara jääb magama ja teist akti võib vaadelda kui Clara unenägu. Roland John Wiley aga arvab, et teine akt on Drosselmeyeri poolt kujundatud reaalsus. Suhkruploomi haldur on maiustuste maa valitseja. Ta tervitab Pähklipureja printsi ja tema armastust Clarat oma maal ja korraldab pidulikud sündmused. Seda tegelaskuju tantsib priimabaleriin (peatantsija), kuigi tal on vähe tantsimist. Balleti lõpu poole liitub temaga pas de deux'i jaoks meestantsija. Tema number selles pas de deux'is kannab pealkirja "Sugar Plum Fairy's Dance".

Suhkruploomi haldja tants

"Suhkruploomi haldja tants" on üks kuulsamaid numbreid "Pähklipurejast". See on kirjutatud celestale. See instrument oli tantsu kirjutamise ajal uus. See näeb välja nagu väike klaver, kuid kõlab nagu kellad. Tšaikovski avastas celesta 1891. aastal Pariisis, kui ta tegi reisi Ameerika Ühendriikidesse. Tema kirjastaja ostis ühe ja lubas ostu salajas hoida. Tšaikovski ei tahtnud, et Rimski-Korsakov või Glazunov "saaks sellest tuult tiibadesse ja ... kasutaks seda enne mind ebatavaliste (erinevate, kummaliste) efektide saavutamiseks". Petipa tahtis, et Suhkruploomi haldja muusika kõlaks nagu purskkaevus pritsivad veetilgad. Tšaikovski arvas, et sellesta on selleks sobiv instrument. Tantsu algsed sammud on teadmata. Antonietta Dell'Era oli esimene, kes tantsis Suhkruploomi haldjat. Tegelasele on väga vähe tantsu, nii et Dell'Era pani balletti sisse Alphonse Czibulka gavotte. Siis oli tal veel midagi teha.

Ajaloolase arvamus

John Warrack toob oma Tšaikovskist kirjutatud elulooraamatus välja, et balleti suurimaks nõrkuseks on selle lugu. See ei võimaldanud Tšaikovskil balletti muusikaliselt arendada nagu "Luikede järve" või "Uinuva kaunitari" puhul. Need vähesed sümfoonilised lõigud, mis balletis on olemas (peamiselt 1. aktis), ei ole Tšaikovski parimad, mida ta kirjutas. Warrack arvab, et balleti "sisuline olemus" peitub üksikutes numbrites. Tšaikovski teadis seda, kui ta pani kokku Pähklipureja sviidi, et reklaamida kogu balletti. Kuna lugu oli nii nõrk ja ei võimaldanud sümfoonilist arengut, siis hellitas Tšaikovski oma "ilu" soovi eraldi numbrites. See teebki "Pähklipurejast" Warracki sõnul "geniaalse meelelahutuse".

Kirjanik David Brown toob biograafias "Tšaikovski" välja, et Tšaikovski ei olnud "Pähklipurejaga" rahul ja kurtis oma sõpradele, kui raske oli seda muinasjuttu musitseerida. Brown küsib, miks laskis Tšaikovski end kunagi veenda, et ta võtaks selle loo balleti teemaks. Ta märgib, et "Luikede järv" ja "Uinuv kaunitar" olid "dramaatiliselt lihakad ja sügavalt tõsised", samas kui "Pähklipureja" oli "banaalne ... [ja] mõttetu". Balletil puudub tõeline kulminatsioon, kirjutab ta. Seejärel küsib ta: "Millest see kõik üldse rääkis? Pähklipureja on sügavas mõttes mõttetu". Ta otsustab, et ballett on helilooja küpsetest teatriteostest "kõige ebaolulisem" ja "selle dramaatiline struktuur on kõige vähem rahuldavam". Kuigi Brown ei anna "Pähklipurejale" kunagi oma heakskiitu, arvab ta, et Tšaikovski on teinud märkimisväärset tööd, hoolimata "teema kohutavatest piirangutest".