Muinasjutt: tähendus, ajalugu ja tuntud näited

Muinasjutt on lühike jutustus, mis sisaldab tavaliselt üleloomulikke elemente ja sümboolseid olukordi. Inglise keeles vastab sellele sõna fairy tale (artiklis on viide: ingliskeelne), prantsuse keeles conte de fée või conte merveilleux (prantsuse keele), saksa keeles Märchen (saksa), itaalia keeles fiaba, poola keeles baśń, vene keeles сказка või rootsi keeles saga. Kuigi paljud muinasjutud sisaldavad haldjatest, haldjatest, tondid, trollid, hiiglased või tondid ning sageli ka maagiat, ei piirdu kõik muinaslood ainult haldjatega. Muinasjutud erinevad legendidest ja pärimustest selle poolest, et neid ei esitataks tavaliselt kui ajaloopõhiseid või religioosselt kinnitatud tõsielulugusid; nad on pigem fiktiivsed, sümboolsed ja aja suhtes määramata (tavapärane lause algab "kunagi ammu").

Muinasjutu omadused

• Üleloomulikud elemendid: maagia, räägivad loomad, nõiad ja imesid tegevad esemed.
• Sümboolsus ja lihtsustatud mänguruum: sündmused ja tegelased esindavad sageli arhetüüpe (näiteks kangelane, kuri võõras, abimees).
• Ajatu asetus: täpne aeg ja koht jäetakse tavaliselt määramata, lugu algab ja lõpeb üldiste fraasidega.
• Numbriline muster: korduvad arvud nagu 3 ja 7 esinevad sageli (kolm katset, kolm venda jne).
• Õppetund või moraal: mitte kõik muinasjutud ei lõpe õnnelikult, kuid paljud kannavad sotsiaalseid või eetilisi sõnumeid.
• Lihtne struktuur: selge algus, konflikt ja lahendus — lugu liigendub hoidva narratiiviga, mis sobib nii etteütlemiseks kui ka lugemiseks.

Ajalugu ja päritolu

Muinasjutte on säilinud suulises kirjanduses tuhandeid aastaid; paljud tänapäeva tuntud kujundid pärinevad suulisest pärimusest, mis kohandus ja muutus eri piirkondades. Kirjaliku traditsiooni kaudu on lood püsima jäänud: tuntud kogud ja autorid on neid kirja pannud ja redigeerinud. Näiteks Euroopas on olulised muinasjuttude kogujad ja talletajad nagu Charles Perrault, Jakob ja Wilhelm Grimm ning hiljem Hans Christian Andersen. Rahvaluule uurimisel kasutatakse ka tüpoloogiaid nagu Aarne–Thompson–Utheri (ATU) klassifikatsioon, mis liigitab lugusid tüüpiliste motiivide ja sündmustepõhiste mustrite järgi.

Funktsioonid ühiskonnas

• Sotsialiseerimine: muinasjutud õpetavad norme, hoiatusi ja väärtusi lastele ja täiskasvanutele.
• Meelelahutus: lihtne, kaasahaarav vorm sobib jutustamiseks ja kogukondlikuks kuulamiseks.
• Kultuuriline mälu: muinasjutud kannavad rahva uskumusi, hirme ja ihalusi edasi põlvest põlve.
• Psühholoogiline tööriist: arhetüüpsed motiivid aitavad töötleda paanikat, lootusi ja identiteeti metafoorsel tasandil.

Kirjanduslikud ja suulised versioonid

Muinasjutud esinevad nii suulisel kujul (suu kaudu edasi antud) kui ka kirjanduslikul kujul (kirja pandud). Suuline pärimus on muutlik: iga jutustaja kohandab lugu oma stiili järgi ja seda põhjustel nagu meelelahutus või õpetamine. Kirjapandud versioonid aitavad loo püsima jääda, kuid võivad samuti autorite või toimetajate poolt muutuda — seetõttu on sama muinasjutul sageli erinevaid versioone ja variante eri kultuurides (mõned motiivid on universaalsed üle kogu maailma).

Tüübid ja näited

Muinasjutud jagunevad mitmeks alaliigiks: rahvajutud, kunstmuinasjutud (autorite kirjutatud), moralsed jutustused, nõiapärimused jm. Traditsioonilised vanad muinasjutud, mis on laialt levinud, on näiteks Uinuv kaunitar, Punamütsike ja "Kolm väikest siga". Samuti on tuntud autorite lood, mis on saanud klassikaks, näiteks "Väike merineitsi" või "Pinocchio". Uusi muinasjutte on kirjutanud ka James Thurber, Oscar Wilde ja teised autorid.

Muinasjutt tänapäeval

Tänapäeval elavad muinasjutud edasi nii laste- kui täiskasvanukirjanduses, filmides (nt Disney ja teised ekraniseeringud), teatris, kunstis ja popkultuuris. Mõned modernsed tööd adapteeivad või ümberkirjutavad traditsioonilisi lugusid, muutes neid kaasaegsete väärtuste ja probleemide peegliks (nt soorollide, võimu ja identiteedi temaatika). Samuti kasutatakse muinasjutte sageli terapeutilistes ja hariduslikes kontekstides.

Lõppmärkus

Kuigi paljud seostavad sõnaga "muinasjutt" nüüd peamiselt laste lugusid ja õnnelikku lõppu (näiteks väljend "muinasjutu lõpp"), ei loo kõik muinasjutud õnnelikku lõppu ja mitte kõik ei püsi lapsepubliku piirides. Mõned muinasjutud on tumedamad, psühholoogilisemad või iroonilisemad, sõltudes ajastust, autori eesmärgist ja kultuurilisest taustast.

Tähendus

Inimesed ei ole ühel meelel, mis on täpselt muinasjutt. Mõned väidavad, et lugu, milles on haldjad või muud maagilised olendid, on muinasjutt. Teised on aga väitnud, et väljend sai alguse prantsuse keele väljendist conte de fées (seda kasutas esmakordselt Madame D'Aulnoy 1697. aastal). Vladimir Propp kritiseeris "muinasjuttude" ja "loomajuttude" erinevust oma raamatus "Morphology of the Folktale". Ta ütles, et paljudes lugudes on nii fantastilisi omadusi kui ka loomi. Ta pakkus välja, et muinasjutte võib ära tunda nende loo järgi, kuid seda on kritiseeritud, sest samu lugusid võib leida ka lugudes, mis ei ole muinasjutud.

Tegelikult märgivad inimesed nagu Stith Thompson, et muinasjuttudes on sageli rohkem rääkivaid loomi ja maagiat kui haldjaid. Kuid see, et loos on rääkiv loom, ei tähenda veel, et tegemist on muinasjutuga.

Steven Swann Jones ütles, et muinasjutud erinevad muudest rahvajuttudest maagia tõttu. Davidson ja Chaudri ütlevad, et "muundumine (muutumine)" on muinasjutu kõige olulisem osa.

Mõnele meeldib muinasjutu asemel kasutada saksa väljendit Märchen ehk "imemuinasjutt". Näiteks oma 1977. aasta väljaandes "The Folktale" ütles Thompson, et muinasjutud on "teatava pikkusega lugu, mis hõlmab motiivide või episoodide jada. See liigub ebareaalses maailmas ilma kindla paikkonna või kindlate olenditeta ja on täis imelisi. Selles mitte kunagi-ei-ei-ei-ei-ei-maal tapavad tagasihoidlikud kangelased vastaseid (vaenlasi), saavutavad kuningriike ja abielluvad printsessidega." Muinasjuttude tegelased ja motiivid on lihtsad: printsessid ja tüdrukud, kes hoolitsevad hanede eest; noorimad pojad ja vaprad printsid; ogarid, hiiglased, draakonid ja trollid; kurjad kasuemad ja valekangelased; haldjad ja muud maagilised abilised, sageli rääkivad hobused või rebased või linnud; reeglid ja reegleid rikkuvad inimesed.

Ivan Bilibini pilt vene muinasjutust Vasilisa kaunitarist

Küsimused ja vastused

K: Mis on muinasjutt?

K: Mille poolest muinasjutud erinevad legendidest ja pärimustest?

K: Kust võib leida muinasjutte?

K: Kes on kirjutanud mõned uued muinasjutud?

K: Kas kõik muinasjutud lõpevad õnnelikult?

K: Kas deemonid ja nõiad on muinasjuttudes reaalsed?

Otsing