Muinasjutt
Muinasjutt on ingliskeelne väljend, mis tähistab teatavat liiki lühijuttu. Sellel on sama tähendus kui prantsuse keele väljendil conte de fée või Conte merveilleux, saksa keeles Märchen, itaalia keeles fiaba, poola keeles baśń, vene keeles сказка või rootsi keeles saga. Need lood ei ole kõik otseselt haldjatest, kuid nad erinevad legendidest ja pärimustest (mis tavaliselt ütlevad, et need lood on tõesed) ja otseselt moraalilugudest. Muinasjuttudes on tavaliselt haldjad, haldjad, tondid, trollid, hiiglased või tondid ja tavaliselt ka maagia.
Muinasjutud võivad tähendada ka ebatavalist õnne (näiteks väljend "muinasjutu lõpp", mis tähendab õnnelikku lõppu, kuigi mitte kõik muinasjutud ei ole õnneliku lõpuga). Samuti võib "muinasjutt" tähendada lihtsalt mis tahes uskumatut lugu.
Kui deemoneid ja nõidu peetakse reaalseks, siis muinasjutud võivad mõnikord sarnaneda legendidega, kus väidetakse, et lugu on ajalooliselt tõene. Kuid erinevalt legendidest ja eepostest ei mainita neis tavaliselt konkreetselt religiooni ega tegelikke kohti, inimesi ja sündmusi. Samuti ei ütle nad täpselt, millal see juhtus. Selle asemel öeldakse, et lugu juhtus "kunagi ammu".
Muinasjutud esinevad nii suulisel kujul (suust suhu edasi antud) kui ka kirjanduslikul kujul (kirja pandud). Muinasjuttude ajalugu on raske leida. Seda seetõttu, et ainult kirjalikud muinasjutud võivad kaua aega edasi kanduda. Siiski näitavad kirjandusteosed, et muinasjutte on olnud tuhandeid aastaid. Paljud tänapäeva muinasjutud põhinevad väga vanadel lugudel, mis on ilmunud, kuigi erineval viisil, paljudes eri kultuurides üle maailma. Muinasjutte ja muinasjuttudel põhinevaid teoseid kirjutatakse ka tänapäeval.
Alguses olid muinasjutud nii täiskasvanutele kui ka lastele, kuid nüüdseks on muinasjutuga seotud peamiselt lapsed. Traditsioonilised vanad muinasjutud on näiteks Uinuv kaunitar, Punamütsike ja "Kolm väikest siga". Võib olla ka autori poolt kirjutatud uusi muinasjutte, nagu "Väike merineitsi" või "Pinocchio". Uusi muinasjutte on kirjutanud näiteks Hans Christian Andersen, James Thurber ja Oscar Wilde.
1865. aasta pilt Tom Thumbist ja hiiglasest
Tähendus
Inimesed ei ole ühel meelel, mis on täpselt muinasjutt. Mõned väidavad, et lugu, milles on haldjad või muud maagilised olendid, on muinasjutt. Teised on aga väitnud, et väljend sai alguse prantsuse keele väljendist conte de fées (seda kasutas esmakordselt Madame D'Aulnoy 1697. aastal). Vladimir Propp kritiseeris "muinasjuttude" ja "loomajuttude" erinevust oma raamatus "Morphology of the Folktale". Ta ütles, et paljudes lugudes on nii fantastilisi omadusi kui ka loomi. Ta pakkus välja, et muinasjutte võib ära tunda nende loo järgi, kuid seda on kritiseeritud, sest samu lugusid võib leida ka lugudes, mis ei ole muinasjutud.
Tegelikult märgivad inimesed nagu Stith Thompson, et muinasjuttudes on sageli rohkem rääkivaid loomi ja maagiat kui haldjaid. Kuid see, et loos on rääkiv loom, ei tähenda veel, et tegemist on muinasjutuga.
Steven Swann Jones ütles, et muinasjutud erinevad muudest rahvajuttudest maagia tõttu. Davidson ja Chaudri ütlevad, et "muundumine (muutumine)" on muinasjutu kõige olulisem osa.
Mõnele meeldib muinasjutu asemel kasutada saksa väljendit Märchen ehk "imemuinasjutt". Näiteks oma 1977. aasta väljaandes "The Folktale" ütles Thompson, et muinasjutud on "teatava pikkusega lugu, mis hõlmab motiivide või episoodide jada. See liigub ebareaalses maailmas ilma kindla paikkonna või kindlate olenditeta ja on täis imelisi. Selles mitte kunagi-ei-ei-ei-ei-ei-maal tapavad tagasihoidlikud kangelased vastaseid (vaenlasi), saavutavad kuningriike ja abielluvad printsessidega." Muinasjuttude tegelased ja motiivid on lihtsad: printsessid ja tüdrukud, kes hoolitsevad hanede eest; noorimad pojad ja vaprad printsid; ogarid, hiiglased, draakonid ja trollid; kurjad kasuemad ja valekangelased; haldjad ja muud maagilised abilised, sageli rääkivad hobused või rebased või linnud; reeglid ja reegleid rikkuvad inimesed.
Ivan Bilibini pilt vene muinasjutust Vasilisa kaunitarist
Ajalugu
Muinasjutud anti edasi inimeselt inimesele rääkides, enne kui tekkis kirjutamine. Lugusid räägiti või mängiti dramaatiliselt. Seetõttu ei ole muinasjuttude ajalugu väga selge. Vanimad teadaolevad kirjalikud muinasjutud pärinevad Vana-Egiptusest, umbes 1300 eKr. Mõnikord leidub muinasjutte kirjalikus kirjanduses eri kultuurides, näiteks "Kuldne aas", mis sisaldab Amorit ja Psühhit (Rooma, 100-200 pKr). Need näitavad, et muinasjutte räägiti juba väga ammu.
Küsimused ja vastused
K: Mis on muinasjutt?
V: Muinasjutt on ingliskeelne väljend mingi lühikese loo kohta. Sellel on sama tähendus kui prantsuse keele väljendil conte de fée või Conte merveilleux, saksa keeles Märchen, itaalia keeles fiaba, poola keeles baśń, vene keeles сказка või rootsi keeles saga. Need lood on tavaliselt seotud haldjate, haldjate, tontide, trollide, hiiglaste või kääbustega ning sisaldavad sageli maagilisi elemente. Neid võib kasutada ka ebatavalise õnne ja uskumatute lugude kirjeldamiseks.
K: Mille poolest muinasjutud erinevad legendidest ja pärimustest?
V: Muinasjutud erinevad legendidest ja traditsioonidest, sest nad ei väida, et nende lood on tõesed, nagu seda teevad legendid ja traditsioonid. Lisaks ei mainita neis tavaliselt konkreetselt religiooni või tegelikke kohti, inimesi ja sündmusi, nagu seda teevad legendid ja eeposed.
K: Kust võib leida muinasjutte?
V: Muinasjutte võib leida nii suulisel kujul (suust suhu edasi antud) kui ka kirjanduslikul kujul (kirja pandud). Kirjanduslikud teosed näitavad, et muinasjutte on olnud tuhandeid aastaid.
K: Kes on kirjutanud mõned uued muinasjutud?
V: Uusi muinasjutte kirjutasid sellised autorid nagu Hans Christian Andersen, James Thurber ja Oscar Wilde. Näiteks "Väike merineitsi" või "Pinocchio".
K: Kas kõik muinasjutud lõpevad õnnelikult?
V: Ei, mitte kõik muinasjuttude lõpud ei ole õnnelikud - kuigi "muinasjutu lõppu" kasutatakse mõnikord õnneliku lõpu kirjeldamiseks isegi siis, kui see ei pruugi konkreetse loo kohta kehtida.
K: Kas deemonid ja nõiad on muinasjuttudes reaalsed?
V: Jah - kui deemoneid ja nõidasid peetakse teatud kultuurides üle maailma reaalseks, siis võivad need tegelased esineda mõnes traditsioonilise vana muinasjutu versioonis, nagu näiteks Uinuv kaunitar või Punamütsike.
