"Uinuv kaunitar" (prantsuse keeles La Belle au bois dormant) on muinasjutt. Sellest on mitmeid versioone, sealhulgas Charles Perrault' "Uinuv kaunitar metsas" ja vendade Grimmide "Briar Rose" või "Väike Briar Rose" (saksa keeles Dornröschen). Lugu räägib printsessist, kes langeb sajaks aastaks sügavasse unne, mille kangelaslik prints äratab üles.

Perrault' versioon ilmus esmakordselt 1695. aastal käsitsi kirjutatud ja illustreeritud käsikirjas "Ema Libahundi lood" (prantsuse keeles: Contes de ma mère l'oye) koos "Punamütsikese", "Siniparra", "Saabastega kitse" ja "Raua ja kärnkonnaga" - koos "Punamütsikese", "Siniparra", "Saabastega kitse" ja "Raua ja kärnkonnaga". See ilmus järgmine kord 1696. aastal ajalehes Mercure galant. See vaadati üle ja avaldati 1697. aastal Pariisis Claude Barbini poolt kogumikus "Histoires ou contes du temps passé" (inglise keeles: Stories or Tales of Past Times), mis sisaldab Perrault' kaheksat muinasjuttu. Seda on kohandatud mitmele meediumile, sealhulgas James Robinson Planché pantomiimile, balletile ja Disney animafilmile.

Grimmid avaldasid oma versiooni laste- ja majapidamisjuttudes (saksa keeles Kinder- und Haus-Märchen) 1812. aastal.

Sisu lühidalt

Lugu algab tavaliselt kuningapaariga, kes lõpuks saavad tütre. Ristimisel kutsutakse külalisi, kuid üks pahane või unustatud haldjas (või nõid) paneb neile needuse: printsess peaks ühel päeval nõelaga sõrme torkama ja sureb või langeb sügavasse unne. Üks leebem variant lausub, et ta ei sure, vaid uinub sajaks aastaks ja tema ümbrus katab võrsete ja okasmatu. Õnneks saab tema ellu astuv prints kuulsuseks ja kas armastuse suudluse või muude tegude kaudu äratab ta printsessi ning nad abielluvad. Perrault' versioonis on sageli lisajärg, kus tegelastega juhtub veel seiklusi – näiteks vaenulik emataltsane (ogress) –, mida hilisemad rahva- ja lavaversioonid tavaliselt välja jätavad.

Peamised erinevused Perrault' ja Grimmide versioonide vahel

  • Toon ja pikkus: Perrault' lugu on pikem ning sisaldab moraalset ja sotsiaalset kommentaari – ta kirjutas lugude juurde ametliku stiiliga lõike ja õpetusi. Grimmid avaldasid lühema, rahvapärasema ja sageli lihtsama versiooni.
  • Järgnevate sündmuste lisamine: Perrault lisab loo lõppu täiendavaid episoode (nt ohtlik emataltsane), mis rõhutavad truudust ja kuninglikke konfliktseid suhteid; Grimmide versioon lõpeb tavaliselt printsessi äratustsenaariumiga ja pulmaga.
  • Nimi ja kujutamine: Grimmide pealkiri "Briar Rose" (Dornröschen) rõhutab roosi ja okasmetsa motiivi. Perrault kasutas pealkirja, mis rõhutab ilusa uinaku kujutist.
  • Äratamise viis: Varasemates rahvapärastes versioonides ärkab printsess sageli kas suudluse või lihtsalt ümbruse puhastamise/printsiga kohtumise tulemusena; erinevad versioonid esitavad äratuse erinevalt.

Motiivid, tõlgendused ja mõju

  • Tuntud motiivid: nõia needus, spinni või varda küsimus (varda/spindel), sügav uni ja taastumine, okste moodustatud barjäär, kangelane-pronts.
  • Symbolism ja tõlgendused: kahtlemata on lugu tõmmanud psühhoanalüütilisi, feministlikke ja sotsiaalseid tõlgendusi – näiteks vaheetapid, menopausi- või kasvuea metafoorid, ka ühiskondlikud arvamused abielust ja perest.
  • Kultuuriline mõju: "Uinuv kaunitar" on üks tuntumaid muinaslugusid, mida on kohandatud lavaks, ooperiks, balletiks, filmiks ja raamatuks. Teose kuulsamad lavakohandused hõlmavad 19. sajandi balletisid ja hiljem Tšaikovski balletimuusikat ning 20. sajandi animafilmi- ja lavakujundusi.

Kuulsad adaptsioonid

  • James Robinson Planché kohandas loo 19. sajandi lavapantomimiks (pantomiimile).
  • Tšaikovski muusikaline ballet "The Sleeping Beauty" (süžee on osaliselt Perrault' põhjal) on saanud üheks balletiklassikaks.
  • Disney' animafilm "Sleeping Beauty" (1959) andis printsessile nime Aurora ja kujundas loo tugevalt visuaalseks muinasjutuliseks seikluseks, mis mõjutas avalikku ettekujutust muinasjutust väga palju.

Miks lugu püsib?

"Uinuv kaunitar" ühendab lihtsaid, kergesti meeldejäävaid kujundeid (uni, ärkamine, võitlus kurjuse üle) universaalsete teemadega nagu armastus, ohud ja pärandus. Selle võime kohaneda eri ajastute ja meediumite järgi – olgu see lasteraamat, ooper, ballet või film – on teinud loost püsiva osa rahvusvahelisest muinasjuttude pärandist.