Sinipard }}
"Sinipard" (prantsuse keeles Barbe-bleue) on Charles Perrault' muinasjutt. Esmakordselt ilmus see 1695. aastal käsitsi kirjutatud ja illustreeritud käsikirjas pealkirjaga Contes de ma mère l'oye (inglise keeles: Tales of Mother Goose). Luksuslik köide oli mõeldud Louis XIV 19-aastasele vennatütrele Mademoiselle'ile. See sisaldas veel nelja Perrault' muinasjuttu. "Sinipard" avaldati esmakordselt anonüümselt 1697. aasta jaanuaris Pariisis Claude Barbini poolt kogumikus "Histoires ou contes du temps passé" (inglise keeles "Stories or Tales of Past Times"), mis sisaldas Perrault' kaheksat muinasjuttu. Muinasjutt räägib julmast mehest, kes tapab oma naised. Ta paneb nende surnukehad salajasse tuppa, mida saab avada ainult võluvärava abil.
Jacque Barchilon usub, et see lugu on Perrault' originaal, sest puuduvad lähedased eelkäijad. Keelatud toa tabu leidub idamaade kirjanduses ja Barchilon kirjutab, et muinasjutul on "idamaine iseloom". Ta juhib tähelepanu sellele, et prantslased seostasid habet türgi moega ja varajased illustratsioonid kujutavad Sinipartu turbanitaolise peakattega.
Keskaegne lastemõrvar Gilles de Rais võis olla inspiratsiooniks Siniparra tegelaskuju loomisel. De Rais oli Prantsusmaa marssal ja Jeanne d'Arci sõjaline kaaslane. Tema ohvreid (enamasti noori poisse) olevat olnud 140. Teine kandidaat on bretooni kuningas Comorre Cursed (umbes 500 pKr.). "Sinipardiga" sarnaste lugude hulka kuuluvad vendade Grimmide "Võlurilind" ja inglise muinasjutt "Mr. Fox".
Gustave Doré illustratsioon, 1862. aasta paiku.
Lugu
Rikkal mehel on sinine habe, mis hirmutab noori naisi. Ta on olnud mitu korda abielus, kuid keegi ei tea, mis on tema naistega juhtunud. Ta kosib kahte naabruses elavat noort õde, kuid kumbki neist ei ole nõus abielu kaaluma. Ta kostitab neid külluslikult oma maakodus. Noorem õde otsustab temaga abielluda. Varsti pärast pulmi (ja enne seda, kui ta reisib kaugele maale tööle) annab Sinipard oma naisele oma maja võtmed. Üks võti avab ukse kaugesse tuppa. Ta keelab naisel sellesse tuppa siseneda. Ta lahkub ja tema naine avab ukse keelatud tuppa. Siit leiab ta Sinipärdi endised naised, kes kõik on surnud ja lamavad verega kaetud põrandal. Ta laseb võtme maha. See on maagiline ja muutub verega määrdunuks, mida ei saa ära pesta. Siniparta naaseb. Ta avastab verega määrdunud võtme ja teab, et tema naine on tema käsku eiranud. Ta ütleb naisele, et ta võtab oma koha surnute seas. Ta annab naisele paar minutit aega palvetamiseks. Ta kutsub oma õde Anne'i ja palub tal minna torni tippu, et näha, kas tema vennad on teel. Pärast mitmeid pingelisi hetki teatab Anne, et näeb mehi lähenemas. Sinipard tõstab mõõgatera, et oma naist dekapiteerida. Tema vennad tormavad tuppa. Nad tapavad Sinipardi. Nende õde on ohutu.
Küsimused ja vastused
K: Kes kirjutas muinasjutu "Sinipard"?
V: Charles Perrault kirjutas muinasjutu "Sinipard".
K: Millal see esimest korda avaldati?
V: Muinasjutt "Sinipard" avaldati esmakordselt anonüümselt 1697. aasta jaanuaris.
K: Millises jutukogus see ilmus?
V: Muinasjutt "Sinipard" ilmus Perrault' kaheksast muinasjutust koosnevas kogumikus "Histoires ou contes du temps passé" (inglise keeles: Stories or Tales of Past Times).
K: Millest see lugu räägib?
V: Lugu räägib julmast mehest, kes tapab oma naised, et pärida nende rikkus, ja paneb nende surnukehad salajasse tuppa, mida saab avada ainult võluvärava abil.
K: Kes arvab, et lugu on Perrault' originaal?
V: Jacque Barchilon usub, et lugu on Perrault' originaal, sest puuduvad lähedased eelkäijad.
K: Milliseid elemente idamaade kirjandusest võib loos leida?
V: "Sinipargis" võib leida elemente idamaade kirjandusest, näiteks keelatud toa tabu.
K: Kes võis olla inspiratsiooniks Siniparra tegelaskuju loomisel?
V: Keskaegne lastemõrvar Gilles de Rais võis olla inspiratsiooniks Siniparta tegelaskujule.
