"Sinipard" (prantsuse keeles Barbe-bleue) on Charles Perrault' muinasjutt. Esmakordselt ilmus see 1695. aastal käsitsi kirjutatud ja illustreeritud käsikirjas pealkirjaga Contes de ma mère l'oye (inglise keeles: Tales of Mother Goose). Luksuslik köide oli mõeldud Louis XIV 19-aastasele vennatütrele Mademoiselle'ile ning see sisaldas veel nelja Perrault' muinasjuttu. "Sinipard" avaldati esmakordselt anonüümselt 1697. aasta jaanuaris Pariisis Claude Barbini poolt kogumikus "Histoires ou contes du temps passé" (inglise keeles "Stories or Tales of Past Times"), mis sisaldas Perrault' kaheksat muinasjuttu. Muinasjutt räägib julmast mehest, kes tapab oma naised ja peidab nende surnukehad salajasse tuppa, mida saab avada ainult võluvärava abil.
Taust ja avaldamise olulisus
Jacque Barchilon (originaaltekstis nimetatud autor) arvestab, et lugu on tõenäoliselt Perrault' originaallooming, sest puuduvad selged lähedased eelkäijad. Keelatud toa motiiv — ruum, kuhu peidetakse saladus ja mille sisenemine on tabu — on tuntud ka idamaade kirjanduses, mistõttu Barchilon märgib, et muinasjutul on "idamaine iseloom". Ta juhib tähelepanu ka sellele, et prantslased seostasid habet türgi moega ning varajased illustratsioonid kujutavad Sinipartu sageli turbanitaolise peakattega.
Süžee kokkuvõte
Lühiülevaade loo põhisündmustest: jõukas, salapärane mees (Sinipard) abiellub mitme naisega järjest. Ta annab igale uuele abikaasale vabaduse elada luksuslikus majas, kuid annab ka ühe ranged keelud: üks tuba maja sees on neile keelatud. Naine, keda Sinipard soovib testida või kontrollida, võtab võtme ja avab selle toa, kus ta leiab oma eelkäijate surnukehi — lähemalt: Sinipard on tapnud oma varasemaid naisi ja peitnud nad selles toas. Paani- ja hirmuse hetkedel jääb võtmele veri või muu märk, mis paljastab rikkele mineku. Lugu lõpeb tavaliselt sellega, et abikaasa päästetakse (sõprade või õdede abiga) ning Sinipard ise karistatakse või tapetakse, olenevalt versioonist.
Tõlgendused ja teemad
"Sinipard" käsitleb mitut universaalset teemat: võimu ja kontrolli, salu, naiste allutamist ja keelatud teadmise hirmu. Keelatud toa sümboliseerib keelatud teadmist või intiimsust, mille avastamine toob kaasa trauma, kuid ka vabanemise — loo moraal võib hoiatusena kõlada nii naistele kui ka meeste võimule. Lugu on tõlgendatud ka kui hoiatav jutustus uudishimu ja eelarvamuste kohta, aga ka ühiskondlike norme ja abielu hierarhia kohta 17. sajandi Prantsusmaal.
Inspiratsioon ja ajaloolised seosed
On pakutud mitmeid ajaloolisi tegelasi, kes võisid inspiratsiooni pakkuda. Näiteks keskaegne lastemõrvar Gilles de Rais (kes oli Prantsusmaa marssal ja Jeanne d'Arci sõjaline kaaslane) on üheks võimaluseks — talle omistatud ohvreid mainitakse kui võimalikku mõjutajat. Teine võimalik eeskuju on bretooni kuningas Comorre Cursed (umbes 500 pKr.). Samuti märgitakse, et "Sinipardiga" sarnanevad motiivid esinevad teistes rahvaluulelugudes: näitena võib tuua vendade Grimmide "Võlurilindu" ja inglise muinasjutu "Mr. Fox".
Võrdlused ja kultuuriline mõju
"Sinipart" on käsitletud nii õudusjutu kui ka moraalijutuna ning see on mõjutanud kirjandust, kunsti ja populaarset kultuuri. Lugu on inspireerinud näidendeid, muusikat, filme ja modernseid ümberjutustusi, kus rõhutatakse kas õõvastust või sotsiaalset kriitikat. Varased illustratsioonid ja prantsuse publikule suunatud metafoorid — näiteks habe ja idamaine peakatte kujutamine — peegeldavad omaaegseid euroopalikke eelarvamusi ning vaateid „võõrale”.
Kokkuvõte
"Sinipard" on Charles Perrault' üks tuntumaid ja vaieldavamaid muinasjutte: lihtsa süžeega lugu peidab endas keerukaid psühholoogilisi ja sotsiaalseid kihte. Oluline on nii selle avaldamise ajastuline kontekst (luksuskogumik Louis XIV suguvõsale) kui ka motiivide ühine ulatus rahvamuinasjuttudes üle maailma. Loo järelkaja näitab, et selle peamised teemad — saladus, võim, kontroll ja vabadus — on ajatud ja jätkuvalt aktuaalsed.
