Elf (mütoloogia)

Tont on erineva päritoluga olend, keda tavaliselt peetakse heaks olendiks, kes aitab puud ja looduse heaks muuta. Seetõttu seostatakse seda tavaliselt paganluse ja nõidusega (paljud tänapäeva nõiad usuvad tänapäeval, et haldjad on tõelised olendid).

Tondid on tavaliselt kirjeldatud kui pikemad inimesed, kuid tugevama puudutusega. Kuid "Sõrmuste isandas" kirjeldati haldjaid inimese suuruseks (ja kui üldse pikemaks), mistõttu muudeti haldjate kirjeldust. Mõnikord on teada, et neil on pikad ja teravad kõrvad.

Enamikus tänapäeva fantaasiastsenaariumides on haldjad üks kolmest põhirassist (haldjad, päkapikud ja inimesed), kuigi kui neid kolme kirjeldatakse kui häid rassi, siis saavad nad üheks kuuest rassist, sealhulgas orkidest, kääbustest, trollidest ja/või hiiglastest.

Sõna "haldjas" esineb kõigis germaani keeltes ja tundub, et algselt tähendas see "valget olendit". Varase haldja mõiste rekonstrueerimine sõltub suures osas kristlaste poolt kirjutatud tekstidest vana- ja keskaegses inglise keeles, keskaegses saksa keeles ja vanapõhja keeles. Neis seostatakse haldjaid erinevalt põhjamaise mütoloogia jumalate, haiguste põhjustamise, maagia, ilu ja võrgutamisega.

Põhjamaade mütoloogia haldjad on folklooris säilinud peamiselt naisterahvastena, kes elavad küngastes ja kivikuhjades. Rootsi älvorid olid vapustavalt ilusad tüdrukud, kes elasid metsas koos haldjakuningaga.

Eriti öösel ja udustel hommikutel võis näha haldjaid niitude kohal tantsimas. Nad jätsid tantsimise kohale ringi, mida nimetati älvdanser (haldjatantsud) või älvringar (haldjate ringid), ja arvati, et sellesse urineerimine põhjustab suguhaigusi. Tavaliselt olid haldjaringid haldjarõngad, mis koosnesid väikestest seentest koosnevast ringist, kuid oli ka teistsugune haldjaring. Kohaliku ajaloolase Anne Marie Hellströmi sõnadega:

...järve kaldal, kus mets ja järv kohtusid, võis leida tontide ringe. Need olid ümmargused kohad, kus rohi oli lapitud nagu põrand. Tondid olid seal tantsinud. Tisnareni järve ääres nägin ma üht sellist. See võis olla ohtlik ja inimene võis haigestuda, kui ta oli sellise koha üle tallanud või kui ta oli seal midagi hävitanud.

Kui inimene jälgis haldjate tantsu, avastas ta, et kuigi tundus, et on möödunud vaid mõned tunnid, on reaalses maailmas möödunud palju aastaid. Inimeste kutsumine või meelitamine haldjate tantsule on levinud motiiv, mis on üle kantud vanematest skandinaavia ballaadidest.

Tondid ei olnud ainult noored ja ilusad. Rootsi rahvajutus "Väike Roosa ja pikk Leda" saabub lõpuks haldjanaiseks (älvakvinna), kes päästab kangelanna, Väike Roosa, tingimusel, et kuninga karja enam tema mäel ei karjatata. Teda kirjeldatakse kui ilusat vana naist ja tema välimuse järgi nägid inimesed, et ta kuulus alamaalaste hulka.

Älvalek , August Malmströmi "Tondimäng" (1866).

Küsimused ja vastused

K: Mis on tont?

V: Tont on erineva päritoluga olend, keda tavaliselt peetakse heaks olendiks, kes aitab puid ja loodust heaks teha. Teda seostatakse sageli paganluse ja nõidusega ning teda kirjeldatakse tavaliselt inimestest pikemana ja pikkade, teravate kõrvadega.

K: Kuidas kujutatakse haldjaid "Sõrmuste isandas"?

V: "Sõrmuste isandas" kirjeldati haldjaid inimsuuruste (ja kui üldse, siis pikematena), mistõttu muudeti haldjate kirjeldust võrreldes teiste fantaasiastsenaariumidega.

K: Kas tänapäeva fantaasiastsenaariumides on peale haldjate, päkapikkude ja inimeste ka teisi rassi?

V: Jah, enamikus tänapäeva fantaasiastsenaariumides on lisaks haldjatele, päkapikkudele ja inimestele veel kuus rassi, sealhulgas orkid, koblad, trollid ja/või hiiglased.

K: Kust tuleb sõna "haldjas"?

V: Sõna "haldjas" pärineb erinevatest germaani keeltest ja tähendas algselt "valget olendit".

K: Mida ütlevad kristlaste kirjutatud tekstid haldjate kohta?

V: Kristlaste kirjutatud tekstides seostatakse haldjaid erinevalt põhjamaise mütoloogia jumalate, haiguste põhjustamise, maagia, ilu ja võrgutamisega.

K: Kuidas on haldjad säilinud folklooris?

V: Tondid on rahvaluules säilinud peamiselt küngastes ja kivikuhjades elavate naisterahvastena. Neid võib näha öösel või udustel hommikutel niitude kohal tantsimas, jättes endast maha älvdanser (haldjatantsud) või älvringar (haldjaringid).