Haldjad (mütoloogia) — päritolu, omadused ja rahvapärimus

Haldjas on rahvapärimuses ja mütoloogias mitmekihiline loodusevaim või üleloomulik olend, kes võib olla heatahtlik või ohtlik sõltuvalt inimesest, ajast ja olukorrast. Haldjaid seostatakse sageli looduse, viljakuse, maa- ja veepiirkondade ning maagia ja iluga; mõnes traditsioonis peetakse neid hübriidiks jumalate ja maa-vaimude vahel. Tänapäeva loodust ja paganlikku praktikat ühendavad rühmad (nt mõned kaasaegsed nõiad ja neopagani kogukonnad) usuvad paljuski endiselt haldjate reaalsusesse ja suhtlevad nendega rituaalide kaudu.

Päritolu ja etümoloogia

Sõna "haldjas" esineb paljudes germaani keeltes ja etümoloogiliselt on selle lähtekujuks tõenäoliselt proto-germaani terminid, mis on seostatud albi- või alb‑juurdekujutlusega nagu "valge" või "kärakas". Varajased allikad — kristlaste kirjutised vana- ja keskaegses inglise keeles, keskaegses saksa ja vanapõhja keeltes — annavad aluse mõistmiseks, kuidas haldjaid seostati nii jumalate kui ka haiguste, ilmutuse, maagia ja ahvatlusega.

Kategooriad ja välimus

Haldjate kuju ja suurus varieeruvad suuresti rahvapärimustes:

Peened ja saledad olendid: paljudes lugudes kujutatakse haldjaid elegantsete, õrnade kehaehitusega ja kauni välimusega; neil võidi olla teravad kõrvad ja särav jume.
Inimsuured või kõrgemad: mõnedes traditsioonides esinevad haldjad inimese suurused või isegi kõrgemad. Näiteks modernses fantaasias ja "Sõrmuste isandas" kujutatakse haldjaid sageli inimlikumalt, mis on mõjutanud kaasaegset kujutlust.
Väikesed ja metsikud: teistes regioonides on haldjatel pigem akrobaatlikud, väiksemad ehk pikkade kõrvade või karmide joontega kujud, sarnanevad mõnikord päkapikkudele.

Haldjate roll rahvapärimuses

Haldjad osalevad paljudes folkloorimotiivides:

Looduse kaitsjad: haldjad kaitsevad metsa, veekogusid, hiite, kivikuhjade ja niitude vaimset olenditena — nende küngaste (haldjapõldude) hävitamine või lõhkamine toob kaasa õnnetuse või haigused.
Haldjaringid ja tantsud: eriti põhjamaises pärimuses nähti haldjaid niitude või märgade alade kohal tantsimas. Nad jättisid maha rõngakujulisi jälgi — rootsikeeles älvdanser või älvringar. Nende ringide peal käimine või neisse astumine võis „toovad kaasa“ haigusi või ebaõnne.
Aja või vananemise moonutused: kui inimene jälgis haldjate tantsu, tundus sageli, et on möödunud vaid mõned tunnid, kuid väljaspool haldjalikku sfääri oli kätte jõudnud palju aastaid — motiiv, mis esineb paljudes skandinaavia ballaadides.
Inimeste ahvatlemine ja abistamine: haldjad võivad inimesi võrgutada ja ära viia, aga sama hästi võivad nad anda ka kingitusi, õpetada teadmisi või päästa inimesi tingimusel, et neid ei solgita ega riivata.
Lapse vahetamine: tuntud motiiv on lapse vahetamine haldjatega: vastsündinu asemel jäetakse inimpärimusse „vahetäis“ (ingl. changeling), kes nõuab erakorralisi meetmeid selle tagamiseks, et algne laps tagasi saaks.

Rahvatraditsioonid ja piirkondlikud eripärad

Skandinaavias on haldjad (nt rootsi älvor) sageli naisele sarnased, elavad künkastes, metsades ja järvede kallastel ning neid juhib haldjakuningas või -kuninganna. Näiteks jutustuses mainitakse:

...järve kaldal, kus mets ja järv kohtusid, võis leida tontide ringe. Need olid ümmargused kohad, kus rohi oli lapitud nagu põrand. Tondid olid seal tantsinud. Tisnareni järve ääres nägin ma üht sellist. See võis olla ohtlik ja inimene võis haigestuda, kui ta oli sellise koha üle tallanud või kui ta oli seal midagi hävitanud.

Rootsi pärimuses esinesid haldjad nii metsade kui ka talukohtade vaimudena — mõnikord aidates karja või hoopis nõudes loomi ja esemeid. Kesk- ja Ida-Euroopa traditsioonides tekivad sarnased lood, kus haldjate omadused ja hoiakud on kohati sarnased, kuid nimistud ja detailid erinevad. Haldjate ringi tekkivad seente ja karjamaade ringid on üle-euroopaline nähtus, mida on seletatud nii looduslike seenesporide kui ka rahvapärimuses haldjate tantsu tagajärjena.

Haldjad ja haigused, tabud ja pakkumised

Kuna haldjad mõjutavad sageli looduslikke tingimusi, on paljudel aladel tekkinud rituaalid ja tabud, et neid mitte pahandada:

pakkumised (piim, leib, väikesed kingitused) haldjate rahustamiseks või tänamiseks;
kohad nagu müürid, kivikuhjad ja hiied jäid puutumatuks — nende hävitamine toob kaasa kättemaksu;
sõnumeid, mis hoiatasid haldjate ringides käimise ja sealsete asjade liigutamise eest.

Haldjad tänapäeva kultuuris

Tänapäeva fantaasia- ja rollimängukultuuris on haldjad (ingl. elves) üks levinumaid rassitüüpe: neid kujutatakse sageli ühe kolmest või mitmest põhirassist koos päkapikkude ja inimeste kõrval. Olenevalt loojast võivad haldjad kuuluda heade rasside hulka või olla üks mitmest fantastilistest liikidest koos orkide, kääbuste, trollide ja hiiglastega. Kuulsad kirjanduslikud kujutised — näiteks J. R. R. Tolkieni haldjad — on kujundanud paljude tänapäevaste haldjate arhetüüpe: kõrge, elegantne, kaua elav ja sageli maagiline rahvas.

Kokkuvõte

Haldjad on mitmekülgsed ja ajalooliselt rikas pärimuse osa: nad võivad olla looduse kaitsjaist kuni ohtlike kavaluste kaudu abistajateni. Nende kujutised varieeruvad regiooniti ja ajas ning hilisem popkultuur on neid edasi arendanud nii, et haldjate pilt ulatub nüüd iidsetest rahvajuttudest kaasaegse fantaasia ja neo-paganlike praktikani. Rahvapärimuse uurimisel on haldjad väärtuslik aknaavaks inimeste suhetele looduse, maagia ja ühiskondlike tabudega.

Märkus: selles artiklis kasutatud mõned terminid ja kujutised pärinevad vanematest kirjeldustest ning nende tõlgendused võivad erineda sõltuvalt piirkonnast ja uurijast.

Älvalek , August Malmströmi "Tondimäng" (1866).

Küsimused ja vastused

K: Mis on tont?

V: Tont on erineva päritoluga olend, keda tavaliselt peetakse heaks olendiks, kes aitab puid ja loodust heaks teha. Teda seostatakse sageli paganluse ja nõidusega ning teda kirjeldatakse tavaliselt inimestest pikemana ja pikkade, teravate kõrvadega.

K: Kuidas kujutatakse haldjaid "Sõrmuste isandas"?

V: "Sõrmuste isandas" kirjeldati haldjaid inimsuuruste (ja kui üldse, siis pikematena), mistõttu muudeti haldjate kirjeldust võrreldes teiste fantaasiastsenaariumidega.

K: Kas tänapäeva fantaasiastsenaariumides on peale haldjate, päkapikkude ja inimeste ka teisi rassi?

V: Jah, enamikus tänapäeva fantaasiastsenaariumides on lisaks haldjatele, päkapikkudele ja inimestele veel kuus rassi, sealhulgas orkid, koblad, trollid ja/või hiiglased.

K: Kust tuleb sõna "haldjas"?

V: Sõna "haldjas" pärineb erinevatest germaani keeltest ja tähendas algselt "valget olendit".

K: Mida ütlevad kristlaste kirjutatud tekstid haldjate kohta?

V: Kristlaste kirjutatud tekstides seostatakse haldjaid erinevalt põhjamaise mütoloogia jumalate, haiguste põhjustamise, maagia, ilu ja võrgutamisega.

K: Kuidas on haldjad säilinud folklooris?

V: Tondid on rahvaluules säilinud peamiselt küngastes ja kivikuhjades elavate naisterahvastena. Neid võib näha öösel või udustel hommikutel niitude kohal tantsimas, jättes endast maha älvdanser (haldjatantsud) või älvringar (haldjaringid).