Puupuhkpill on üldnimetus pillirühmale, kuhu kuuluvad erinevad õhuvoolu abil kõlavat heli tekitavad instrumendid. Traditsiooniliselt on need valmistatud puidust, kuid tänapäeval kasutatakse tihti ka metallist, plastist või muudest materjalidest variante — materjal mõjutab pilli kõla ja vastupidavust, kuid mitte selle kuuluvusrühma määratlust.
Müra tekitamine ja ehitus — lühike sissejuhatus
Puidust puupuhkpillide puhul eristatakse peamiselt kahte heli tekitamise meetodit:
- Kahekordne rihm (double reed) — kaks õhukest õlilehte (tavaliselt cane ehk bambuseliik) on kokku kokku seotud ning nende vibraatsioon tekitab heli (näiteks oboe ja fagott).
- Ühekordne rihm (single reed) — üks rihm kinnitub suukorki ja vibreerib vastu seda, moodustades heli (näiteks klarnet ja saksofon).
Lisaks mõjutavad pilli kõla toru kuju (silindriline vs kooniline), ventilatsiooniavad (aukude/klapide süsteem) ja materjal (puit, metall, plastik) — see määrab häälestuse, ja kõla karakteri (läikiv, soe, vildakas jms).
Orkestris levinud peamised tüübid
Orkestris on tavaliselt neli põhirühma või tüüpi puupuhkpille, millel on seotud erineva suurusega ja kõlavusega sugulased. Iga rühm täidab orkestris oma eripärast rolli — meloodiatoojast värviandjani ja madalade häälte aluseks.
Flöödi perekond
Pikolo on nende hulgas kõrgseade: see on orkestri kõige väiksem ja kõrgeim võrreldes tavalise flöödi ning kõlab tavaliselt ühe oktaavi võrra kõrgemal kui flööt. Pikolo madalaim noot on sageli keskmine C ja ulatub ligikaudu kolm oktaavi ülespoole, mis annab talle läbitungiva ja särava hääle, mida kasutatakse nii efektsete löökide kui ka orkestrilise värvuse rõhutamiseks.
Standardsed flöödid (sh protektsioonivariandid) ja ka altflööt kuuluvad samasse perekonda: altflööt kõlab tavaliselt tavalise flöödi suhtes madalamalt (umbes korda väiksema intervalliga, sageli kvindiga madalamalt sõltuvalt häälestusest). Flööte on tehtud nii puidust kui metallist — kaasaegsed orkesterflöödid on sageli metallist, ent eriprojektide ja ajaloolise muusika esituste jaoks kasutatakse puidust flööte.
Oboe ja selle sugulased
Oboe on puhas kahe-roohu ehk kahekordse rihmaga pill, mille kõla on nõtkelt kontsentreeritud ja iseloomulik orkestri kõlavärvile; see võib mängida veidi madalamal kui flööt. Obööle on tihti usaldatud orkestri häälestuse esmane noot, sest selle puhas kõla annab hea viite teistele pillidele. Oboe suurem ja madalam versioon on cor anglais (inglise sarv), mis annab sügavama ja pehmema tooni; oboe-perekonda kuuluvad ka teised variandid, näiteks oboe d'amore.
Klarnet ja bassklarnet
Klarnet on üks mitmekülgsemaid puupuhkpille: sellelai valik registrites võimaldab tal katta nii virtuoosseid soolosid kui ka harmoonilist täidist. Klarneti kõla asub tavaliselt flöödi alla — sõltuvalt konkreetsetest instrumentidest ja häälestusest võib see olla ligikaudu poole kuni peaaegu ühe oktaavi võrra madalam. Suuremad ja madalamad klarnetid, nagu bassklarnet, laiendavad seda ulatust veelgi, bassklarnet mängib sageli klarnetist umbkaudu oktaavi võrra madalamal ja lisab orkestrile tumedamat, resonantsemat bäsikõla.
Fagott ja kontrafagott
Fagott on neist neljast (flööt, oboe, klarnet, fagott) kõige madalama ulatusega instrument, mille soe, vokaalne kõla annab orkestrile tugeva madala tekstiuri ja tihti ka koomilise või inimliku väljenduslaadi. Fagoti sugulased, sh kontrafagott (contrabassoon), ulatuvad veelgi madalamatesse registritesse ja kasutavad orkestris tugeva aluspõhja loomiseks.
Plokkflööt (plokkflöödi tähtsus ja ajalugu)
Plokkflööt on üks vanimaid ja laialdasemalt levinud puupuhkpille. See on lihtsa ülesehitusega huulikupill, mida kasutatakse nii hariduslikult (lasteplastikust plokkflöödid) kui ka professionaalses muusikas, kus kvaliteetsed plokkflöödid valmistatakse puidust. Suured barokk- ja klassikalise muusika heliloojad nagu Bach, Telemann ja Vivaldi kasutasid plokkflööti selle selgete ja väljendusrikaste fraaside pärast; tänapäeval on plokkflööt oluline instrument ajaloolise esituse praktikas.
Saksofon — metalli kuju, puupuhkpilli iseloom
Saksofon on huvitav erand: füüsiliselt on see enamasti valmistatud messingist, kuid konstruktsioonilt ja mängutehnika poolest kuulub see puupuhkpillide hulka, sest heli sünnib ühekordse rihma (single reed) kaudu ja selle fingering sarnaneb klarnetiga. Saksofon on laialt levinud jazzis, puhkpilliorkestrites ja ka mõnedel orkestriteositel, kus teda kasutatakse nii solistina kui ka ansamblivärvina. Kuigi saksofonit kasutatakse vähem traditsioonilises sümfoonilises orkestris, on ta tähtis puupuhkpillide laiema pereliikmena.
Roll orkestris ja kasutuspraktika
Puupuhkpillide roll orkestris on mitmekülgne: nad annavad meloodia, kontrameloodiaid, harmoonilist täidist, värvust ja rütmilist aktsenti. Tavaliselt paiknevad puupuhkpillid orkestris esi- või keskridades, kusjuures iga instrumenti hääl valitakse vastavalt helilooja soovile ja teose summale. Heliloojad kasutavad eri puupuhkpille nii dünaamiliseks kontrastiks kui ka teksti värviliseks mitmekesistamiseks.
Lühike kokkuvõte
- Puupuhkpillid hõlmavad erinevaid instrumente, mille heli sünnib õhuvoolu ja rihmade või suukolbiga ning mis võivad olla valmistatud nii puidust, metallist kui plastikust.
- Orkestri põhirühmad: flööt (sh pikolo, altflööt), oboe (ja cor anglais), klarnet (ja bassklarnet), fagott (ja kontrafagott).
- Plokkflööt on ajalooliselt tähtis; saksofon on metallist, kuid puupuhkpilli olemusega.
Kui soovite, võin lisada lihtsa võrdlustabeli iga orkestris levinud puupuhkpilli täpsemate registreerimisulatuste, reeditüübi ja tähtsamate rollide kohta.