Romantiline muusika: 19. sajandi romantism, omadused ja heliloojad

Avasta 19. sajandi romantiline muusika: võtmeomadused, programmuusika ja silmapaistvad heliloojad nagu Berlioz, Liszt, Mendelssohn ja Beethoven.

Mis on romantiline muusika?

Romantiline muusika on peamiselt 19. sajandil kirjutatud kunstmuusika, mida tuntakse ajastu- ja stiilinäitajana kui "romantilist perioodi". Romantismi ajastu tähistas muutust: heliloojad panid rõhku isiklikele tunnetele, kujutlusvõimele ja narratiivile rohkem kui rangetele vormireeglitele. Kirjanduses ja muudes kunstides lõi romantism harva täpset algus- ja lõpujoont — mõnel käsitlusel ulatub see alates 18. sajandi keskpaigast kuni 19. sajandi keskpaigani, kuid muusikas mõjutusi jätkus ja arenes edasi ka 20. sajandi alguses.

Romantismi peamised omadused

• Rõhk tundel, kirglikkusel ja individuaalsusel — helitöödes otsitakse tugevaid emotsionaalseid elamusi.
• Laienenud harmoonia ja kromatism — helikeeled muutuvad vabamaks, tekivad rikkamad modulatsioonid ja värvid.
• Orkestratsiooni ja dünaamika rõhutamine — orkestrid kasvasid suuremaks, helivärvid muutusid mitmekesisemaks.
• Programmilisus — palju teoseid kannavad jutustavat või kirjeldavat tähendust (näiteks loodus, legendid, sümbolid).
• Nationalism — heliloojad kasutavad rahvamuusika motiive ja riigile iseloomulikke kõlestiile.
• Virtuoossus — esile kerkisid pillimeistrid (nt viiuldajad, pianistid), kelle etteasted rõhutasid tehnilist oskust ja ekstsentrilisust.
• Vokaalne areng — ooper sai kaasaegsetele suuremateks dramaturgilisteks väljendusteks; arenesid lauluvormid nagu kunstilaul (lied).

Vormid ja muusikalised väljendusvahendid

Klassikalisel perioodil meeldisid kunstnikele selged vormid. 18. sajandi arhitektuurist võib leida palju sümmeetriat ja harmooniat: näiteks on Versailles' lossi aiad hea näide väga korralikest sirgetest radadest, ümmargustest tiikidest ja hoolikalt kärbitud hekkide mustritest. Muusikas tähendas klassikaline lähenemine sageli selgeid vorme nagu sonaatvorm, sümfoonia ja kontsert.

Romantikaperioodil säilisid need vormid sageli, kuid neid kasutati paindlikumalt — sonaatvormi võis murda, laiendada või kasutada programmilise jutustuse teenistuses. Muusikas levitasid endootiliselt uued väljendusvahendid: rubato (paindlik tempokäitumine), laiem dünaamikaulatus ja detailne orkestratsiooni kujundamine. Romantilised heliloojad kirjutasid nii instrumentaalsümfooniaid, lüürilisi klaveripalasid ja kunstilaulu kui ka suurt ooperiproduktsiooni.

Programmilisus ja looduskujundid

Romantilised heliloojad pidasid oluliseks meeleolude ja stseenide edasiandmist. Nad kirjutasid sageli nn programmilist muusikat — teoseid, mis kirjeldavad lugu, loodusvaadet või konkreetset sündmust. Näited olemasolevatest teostest illustreerivad seda lähenemist hästi:

• Beethoveni kuuendat sümfooniat nimetatakse "pastoraaliks": see kujutab maastikulist elu ja looduse meeleolu. Kuigi Beethovenit peetakse sageli klassikalise ajastu heliloojaks, loetakse teda ka varajase romantismi tähtsaks sillaks.
• Hilisemad heliloojad nagu Felix Mendelssohn kirjutasid teoseid nagu "Hebriidide overtuur", mis maalib muusikalise pildi merest ja Fingali koopast Šotimaal asuvatel sisemistel Hebriidide saartel.
• Hector Berlioz (1803–1869) oli programmimuusika meister; tema "Symphonie Fantastique" jutustab loo hullumeelsest armastusest ja kunstniku emotsioonidest. Berliozi elu ja käitumine sobis tema kirglike teoste meeleoluga — tema armastusnäide näitab seda isiklike inspiratsioonide mõju: ta armus näitlejannasse, keda ta nägi laval Shakespeare'i "Romeo ja Julia" Julia rolli mängimas, ja ta abiellus temaga.
• Muusikaliselt programmiliste teoste hulka kuuluvad veel nt Franz Liszi päritolust kantud programm-sümfoonilised palad ja Richard Strauss'i hilisromantilised toonipoemid.

Rahvuslus (nationalism) muusikas

Romantikaperiood oli ka natsionalismi periood: inimesed tundsid üha enam uhkust oma rahva ja kultuuri üle. 19. sajandil kujunesid paljud Euroopa riigid selliseks, nagu neid tänapäeval tunneme, ning heliloojad ammutasid inspiratsiooni rahvaviisidest ja mütoloogiast. Sageli kasutati otse või töödelult rahvamuusikat et anda teostele kohalikku värvingut.

Iseloomulikud näited:

• Antonín Dvořák (1841–1904) ja Bedřich Smetana (1824–1884) lõid tugevalt tšehhi identiteedile toetuvaid teoseid.
• Pjotr Tšaikovski (1840–1893) kasutas vene rahvamuusika mõjutusi oma sümfooniates ja balletimuusikas.
• Gustav Mahler (1860–1911) kasutas mõnes oma sümfoonias nii saksa rahvalaule kui ka laiemaid kultuurilisi viiteid.
• Ralph Vaughan Williams (1872–1958) kogus ja töötles inglise rahvalaule; üks tema tuntud töid on fantaasia meloodiale Greensleeves.

Tähtsamad heliloojad ja ilmutused

Romantilise perioodi suurimad nimed hõlmavad nii instrumentaal- kui ka vokaalmuusika loojadelt laia spektrit:

• Varasemad ja sillaks peetud tegelased nagu Beethoven ja Schubert, kes laiendasid vormi- ja emotsioonivarustust.
• Piano- ja klaverimuusika areng: Chopin, Schumann, Liszt (viimased olid tuntud nii lüüriliste palade kui ka ekstsentrilise virtuoossuse poolest).
• Viiuli- ja keelpillimuusika: Paganini (virtuoossus), Brahms (klasikast kantud vormide ja romantilisuse sümbioos), Dvořák.
• Ooper ja dramaatiline muusika: Giuseppe Verdi ja Richard Wagner (leitmotiiv, suurvormiline dramatiseerimine ja uued lavakäsitlused).
• Orkestri- ja sümfooniline looming: Mendelssohn, Berlioz, Tšaikovski, Mahler, Strauss.

Muud kultuurilised ja tehnilised arengud

Romantism toimus koos mitmete praktiliste muutustega muusikas: klaveri ja teiste instrumentide tehniline areng võimaldas uute kõlavõimaluste kasutust; kasvavad orkestrid ja publikuarv nõudsid paremat dirigenditööd; konservatooriumide teke ja avalike kontsertide laienemine aitasid muusikal levitada ideid laiemale publikule. Samuti kasvas huvi kirjanduse, kunstide ja poeetika vastu, mis tihti inspireeris muusikalisi teoseid.

Kokkuvõte

Romantiline muusika tähistas üleminekut rangematest klassikalistest vormidest tundelisema ja vabama väljendusviisi suunas. Selle tunnused on tugev emotsioon, laienenud harmoonilised värvid, orkestratsiooni areng, programmilisus ja rahvuslike elementide kasutamine. 19. sajandi heliloojad ja nende teosed on jätnud püsiva jälje muusikaajalukku — nende mõjud ulatuvad ka 20. sajandi ja tänapäeva muusikasse.

Küsimused ja vastused

K: Mis on romantiline muusika?

K: Kuidas nägid klassikaperioodi kunstnikud vorme?

K: Kuidas nägid romantilise perioodi kunstnikud vorme?

K: Kes oli romantilise muusika varajane helilooja?

K: Mida tähendab rahvuslus 19. sajandi Euroopa riikide puhul?

K: Kes on mõned näited heliloojatest, kes kirjutasid programmilist muusikat?

Otsing