Hekk: ajalugu, kasutus ja ökoloogiline roll

Hekk: ajalugu, kasutus ja ökoloogiline roll — tutvu hekkide ajaloo, aiandusliku kasutuse ja nende tähtsusega elupaigana lindudele, imetajatele ning bioloogilisele mitmekesisusele.

Hekk või hekk on tihedalt seotud rida põõsaid ja mõnikord ka puuliike. Need on tavaliselt istutatud ja "treenitud", et moodustada barjäär. Nad tähistasid piirkonna piiri ja olid seega omandi märgiks. Hekke võib kasutada elavaks piiriks, tuule- ja erosioonitõkkeks, loomade pidamiseks või lihtsalt aia ja aiaaianduse dekoratiivseks osaks. Heaki struktuur võib olla mitmesugune: madalast elusheinast kuni mitmerealise puu-põõsaste segust koosneva ribani.

Ajalooline ja praktiline kasutus

Karjakasvatajad kasutavad neid selleks, et vältida kariloomade eksimist põldudelt. Loomad, keda tavaliselt ei saa põldudel hoida (näiteks mägilambad), vajavad inimest ja koera, kes nende eest hoolitsevad, mis on kulukas. Enne kaasaegset põllumajandust olid hekid palju tavalisemad. Kaasaegses põllukultuuride kasvatuses kasutatakse põllukultuuride kogumiseks masinaid, mistõttu hekid on mõnes piirkonnas peaaegu kadunud. Traditsioonilised hooldusvõtted, nagu hekilaadimine (inglise k.: hedgelaying), on olnud kasutusel sajandeid, et hoida hekk tihedana ja ära hoida selle vananemisest tingitud lõhenemist.

Liigid ja istutamise põhimõtted

Alguses istutatakse hekki sageli ühest liigist, kuid läbi aastasadade võivad sinna lisanduda teised liigid ning tekkida päris puistut meenutav riba. European näiteks on palju hekke, mis on olnud samas paigas 500–1000 aastat. Tüüpilised liigid, mida Euroopas hekitanuks kasutatakse, on näiteks:

• rästik- ja pihlakas (Crataegus) ning ristik (Prunus spinosa) — tihedad okkalised põõsad
• saar, sarapuu, pähklipuu (Corylus avellana) — pakuvad pähkleid ja võrseid
• haab, sarapuu ja haavapuu — sobivad pikema kasvuga hekiks
• iile, kuslapuu, kuusk ja muud okaspuud — kasutatakse linna- ja taluaedades

Istutamisel arvestatakse sihtotstarvet: eraldav hekk, elusvõrk karjamaale, tuuletõke või mitmekesine elupaik linnustikule. Hea reegel on istutada taimed sobivas kauguses, arvestades nende täiskasvanud suurust: tihema hekk jaoks lähedasemalt, laieneva puuliigi puhul kaugemalt. Mitmerealised ja segataimed annavad kiiremini varju ja struktuuri ning soodustavad liigirikkust.

Hooldus ja pügamise tähtsus

Hekke tuleb aeg-ajalt lõigata ja kujundada, et säilitada barjäär ja vältida hõrenemist. Pügamine toimub tavaliselt vastavalt taime liigile ja aastaajale: lehtpuusid pügatakse tihti talve lõpus või varakevadel, igihaljaste pügamine võib toimuda hiliskevadel peale kasvu algust. Raskemad uuendused tehakse vahepealsetel aastatel, et soodustada uue kasvu tekkimist.

Traditsioonilised meetodid nagu hekilaadimine annavad hekile pikema eluea ja tihedama põhja – meetodis oskusega raiutakse osa vanast oksast ja paindakse see horisontaalselt, mis soodustab uute võrsete kasvu.

Ökoloogiline roll

Hekid on väikelindudele ja imetajatele eluliselt olulised. Tänapäeva maailmas täidavad nad sama rolli, mida iidses ökoloogias oleks mänginud tihe metsaalune. Hekkides või põõsastikes asuvatele pesadele ei pääse sageli suuremad kiskjad ligi. Ilmselgelt valivad väikesed linnud, nagu rooblased või kiivitajad, turvalised pesapaigad, ja kui nad seda ei suuda, siis on nende pesakond tõenäoliselt ebatõenäoline, et nad ellu jäävad.

Lisaks pakuvad hekid:

• toitu (õied, nektar, marjad, seemned, pähklid) lindudele ja imetajatele;
• elupaika ja varju närilistele, väikeimetajatele, putukatele ning ämblikele;
• eeliseid tolmeldajatele—õitsev hekk on hea nektari- ja tolmuallikas;
• korratundu sookirstu ja koridore liikide liikumiseks maastikul;
• maapinna kinnitust ja erosiooni vähendamist ning tuuletõkkeid, mis aitavad põllukultuuridel ja aedadel paremini kasvada;
• süsiniku sidumist — tihe taimestik salvestab atmosfääris olevat süsinikku biomassina ja mullas.

Kultuuriline ja esteetiline kasutus

Hekkide kaunistamiseks muutmine on oskus, mida nimetatakse topiaryks. Mõnikord tehakse hekkidest labürindid. Hekke kasutatakse tänapäeval nii esteetilistel kui ka praktilistel eesmärkidel: formaalsetes aiakujundustes, eranõlades, parkides ning maapiirkondades piiride tähistamiseks. Mõned ajaloolised hekid on olulised kultuurimälestised, mille kujund ja asukoht peegeldavad sajanditepikkust maastikukasutust.

Ohud ja kaitse

Hekke ohustavad intensiivne põllumajandus, uuendused maapindade kasutuses (nt laiendatud põllulappide moodustamine), kokkuvõtlikud hooldusvõtted, liigiline homogeniseerumine ja invasiivsete taimeliikide sissetung. Mõnes riigis on hekid kehtestatud kaitse alla või reguleeritud, sest need on tähtsad neile elupaikadele omase mitmekesisuse säilitamiseks. Heakorranõuded ja kohalikud taimevalikud aitavad tagada hekide jätkusuutliku kasutamise.

Nõuanded algajale hekikasvataj ale

• Vali taimed vastavalt eesmärgile: varjuks, tarbeks, piiri jaoks või metsast lähtuva elupaiga loomiseks.
• Istuta sobival ajal: paljud lehtpuud on parim istutada sügisel või talvel, kui need on puhkeolekus.
• Arvesta tõusvate taimepindade laienemisega ja jäta piisav vahe istutusridade vahel.
• Kasuta kohalikku taimestikku, kus võimalik — see soodustab kohalikke liike ja on kliimas paremini kohandunud.
• Planeeri hooldus: noor hekk vajab regulaarselt pügamist, kuni saavutab soovitud kuju ja tiheduse.

Kokkuvõttes on hekk mitmekülgne ja väärtuslik maastiku element — nii praktiline piiraja kui ka oluline elupaik. Õige planeerimise, hoolduse ja kaitse abil võivad hekid jääda oluliseks osaks nii põllumajandusest kui linnakeskkonnast pärandiliselt ja ökoloogiliselt väärtuslikena.

Küsimused ja vastused

K: Mis on hekker?

K: Mis on heki eesmärk?

K: Miks on hekid tänapäeval vähem levinud?

K: Kas hekkide liigid muutuvad aja jooksul?

K: Millised on hekkide dekoratiivsed kasutusviisid?

K: Miks on hekid väikeste lindude ja imetajate jaoks olulised?

K: Mis kasu on hekist või tihnikus pesitsemisest?

Otsing