Finnid on lendoravad laululinnud perekonnast Fringillidae. Nad on enamasti seemnesööjad. Teaduslik nimetus Fringillidae tuleneb ladinakeelsest sõnast fringilla, mis tähistab Euroopas levinud tuttvart (Fringilla coelebs).

Paljud liigid kuuluvad mõõduka kuni väikese suurusega linnuliikide hulka; keha pikkus jääb tavaliselt vahemikku 9–24 cm. Enamikel on tugev, koonusekujuline nokk, mis on kohandunud seemnete lõhkumiseks, ning mitmekesine sulestik värvide ja mustrite poolest. Paljudest liike iseloomustab selge, sageli meloodiline laul, mida kasutavad territooriumi tähistamiseks ja paaritumiseks.

Taksonoomia ja klassifikatsioon

Fringillidae on suur ja taksonoomiliselt mitmekesine perekond: selle koosseisus on mitmeid sugukondi ja alamperekondi, kokku mitu kümnekonda sugukonda ja üle 200 liigi (sõltuvalt taksonoomilisest käsitlusest). Selles rühmas on eristatavad mitmed alamrühmad (näiteks „tõelised finnid”, rasvane-cardueliini rühm jt). Uued genetilised uuringud on viimastel aastakümnetel mõningaid varasemaid klassifikatsioone muutnud — mõned liigid, mis varem paigutati teistesse perekondadesse, on nüüd viidud Fringillidae hulka ja vastupidi.

Levik ja elupaigad

Fringillidae liigid on laialdaselt levinud üle kogu maailma: enamik esimeses klassikalises käsitluses nimetatud "finnidest" on levinud Põhjapoolkeral, kuid rühmal on esindajaid ka Neotroopikas, Aafrikas, Okeaanias ja Austraalias. Mõned alamperekonnad ja sugukonnad on piiratud kitsamate piirkondadega — näiteks on teatud liigid endeemsed Neotroopikas, osa liike on arenenud Hawaii saartel ja mõned sugukonnad esinevad peamiselt Palearktikas (Euraasia ja Põhja-Aafrika).

Toitumine ja käitumine

Enamik finne toitub peamiselt seemnetest: nad kasutavad tugevat nokka seemnete purustamiseks ja õgimiseks. Paljud liigivad pöörduvad ka puuviljade, pungade ja seemnete suunas, ning pesitsusajal söövad vanalinnud sageli rohkem putukaid, et toitaineterikast toitu poegadele pakkuda. Finnid pesitsevad tavaliselt puudes või põõsastes, ehitades variatsiooniga kaarest või nõgusa kausi sarnase pesa; pesitsusaeg, munade arv ja paaritumiskäitumine võivad liigiti erineda.

Sarnasus teiste lindudega

  • Paljusid teiste perekondade linde nimetatakse tavaliselt ka "fintideks" — nimetus ei taga sugulust, vaid viitab kastlikele morfoloogilistele või käitumuslikele sarnasustele.
  • - mõned liigid väga sarnase välimusega vahakotkaste (perekond Passeridae, Vana Maailma troopikas ja Austraalias);
  • - mitmed rühmad kühmnokkade ja ameerika varblaste perekonnast (Emberizidae);
  • - Darwini Galapagose saarte "finnid", mis tõestasid looduslikku valikut. Nüüdseks on nad tunnistatud eripäraseks tondilinnuks (Thraupidae).

Paaritumine, rändamine ja eluiga

Enamik finne on monogaamsed vähemalt pesitsusperioodiks. Mitmed põhjapoolkera liigid on rändlinnud ja talvituvad ettearvamatumatel aladel lõunapoolkeral, samas kui paljud troopilised liigid on kohalikumad. Eluiga looduses on sageli 2–7 aastat, kuid mõned isendid võivad elada kauem, eriti kaitstud oludes või linnuaias.

Inimese mõju ja kaitse

Mõnda liiki imporditakse või smugeldakse teistesse riikidesse ja müüakse eksootiliste lemmikloomadena. Lisaks põhjustavad inimtegevus — elupaikade hävitamine, põllumajandusliku maastiku muutumine, invasiivsed liigid ja haigused — paljude finni liikide arvukuse langust. Eriti haavatavad on saareendemiid (näiteks Hawaii rühma liigid), mida on mõjutanud kiskjad, haigused ja elupaikade kadu. Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade kaitset, invasiivsete liikide tõrjet, aretusprogramme ja seaduslikke piiranguid ebaseaduslikule kaubandusele.

Finnid on nii loodusteadlastele kui ka huvilistele tähtsad uurimisobjektid: nende mitmekesisus ja kohastumused pakuvad teavet evolutsioonist, ökoloogiast ja liigisisest käitumisest.