Alates sellest ajast, kui inimesed hakkasid eelajaloolisel ajal kasutama veiseid, on veised olnud jõukuse märk. Paljudes riikides, eriti Aafrikas ja Aasias, hinnatakse inimese jõukust tema karja arvu järgi. Erinevaid tõuge kasutatakse erinevalt.
Veised on väga kasulikud loomad. Nende liha saab süüa lihana. Nende piima saab juua ning sellest saab juustu ja jogurtit valmistada. Nende nahka saab kasutada nahana. Nad võivad vedada vankreid ja künkaid. Nad võivad toota jõudu jahuveskite keeramiseks või vee pumpamiseks. Toit, mida nad söövad, ei ole kallis ja sageli ei konkureeri sellega, mida inimesed söövad.
Piimakarja
Piimakarja peetakse ja kasvatatakse spetsiaalselt lüpsmiseks. Lehmade karja peetakse ja neid paaritatakse regulaarselt pullidega, et nad toodaksid vasikaid. See hoiab piimavarusid üleval. Enamikus kaubanduslikes piimafarmides ei peeta siiski pulli, sest kardetakse, et selliste pullide käsitsemine on väga ohtlik. Selle asemel seemendatakse lehmi kunstlikult pulli spermaga, mida hoitakse külmutatuna vedelas lämmastikus ja mida "aretab" inimene, kes kunstlikult seemendab lehmi oma elatistööks.
Mõned suured piimakarjad, eriti need, mida kasutatakse mahe- või vabapidamispiima tootmiseks, peetakse karjamaal, kus on hea rohuvaru ja põllud on suhteliselt väikesed, kuid mitte nii väikesed, et nad ei saaks rohu kasvuperioodil regulaarselt karjatada. See on tingitud sellest, et lehmad tuleb iga päev kaks korda päevas lüpsmiseks tuua ja neil ei tohiks olla kaugele minna.
Mitmeid piimakarju hoitakse suurema osa nende elueast laudas või varjualustes ja neile antakse spetsiaalselt nende jaoks valmistatud sööta. See sööt sisaldab teravilja, näiteks maisi, heina, sealhulgas rohtu ja lutserni või ristikheina, ning kääritatud tükeldatud sööta, mida nimetatakse siloks ja mis on tavaliselt valmistatud maisist, nisust või odrast. Lehmi peetakse sageli kioskites, kus neil on piisavalt ruumi, et nad saaksid mugavalt lamada. Sellised suured meiereid peavad varustama lehmi õlgedega või saetolmuga, et lehmad saaksid puhata, ilma et kõva betoonpõrand valutaks.
Lehmi võib lüpsta käsitsi, kuid paljudes riikides, kus on suured meiereid, lüpstakse lehmi lüpsimismasinaga. Piim kogutakse suurde roostevabast terasest konteinerisse, kus see läbib pastöriseerimise, mis on protsess, mille käigus piima kuumutatakse väga kõrgele temperatuurile, et tappa kõik piimas elavad bakterid. Seejärel veetakse piim veoautoga piimavabrikusse või piimatööstusesse, kus sellest valmistatakse meie joogipiim, mis eraldatakse, et eemaldada suurem osa koorest. Seejärel pannakse piim müügiks pudelitesse või karpidesse. Mõnest piimast tehakse ka juustu, jäätist, võid, koort ja isegi jogurtit. Kõik need piimatooted pakendatakse või pannakse karpidesse või pudelitesse ja müüakse.
Piima saamiseks kasutatakse paljusid veiseliike. Nende hulka kuuluvad:
- Austraalia Illawarra, mis on sügavpunane või roan, lühikeste sissepoole kaarduvate sarvedega.
- Ayrshire, mis on suur, ebakorrapäraselt laiguline punane ja valge, lühikeste ülespoole kaarduvate sarvedega või polleeritud.
- pruun šveitsi, mis on suur (väiksem kui holsteini), pruunikashallist kuni tumepruunini (sageli ka hall), heleda suu, kõhu ja udaraga.
- Guernsey, mis on kahvatupunasest kuni kollase ja valge värvuseni ning annab ka palju kreemi.
- Holstein, mis on suur, must-valge laiguline (mõned lehmad võivad olla enamasti mustad või enamasti valged), lühikeste sissepoole kaarduvate sarvedega. Mõned holsteini lehmad on ka sarvedega või sarvedeta.
- Jersey, mis on väike ja helepruun või tuhmjas värvusega, tumeda näo või silmalaugude, musta nina, kabja ja alajäsemete esiosaga. Mõned Jerseys on ka mustad, millel on selja kohal pruunikas sadulaplekk. Nad ei anna nii palju piima kui teised tõud, kuid on kuulsad oma koorekoguse poolest. Jerseyd võivad olla sarvedega või karvased, kusjuures sarved on sageli lühikesed ja ülespoole kumerad.
- Milking Shorthorn, mis on keskmise suurusega kuni suur, sügavpunasest roanini ja lühikesed, ülespoole pööratud sarved või polle.
- Mustvalge lehm, mustvalge lehm, mida leidub enamikus kohtades
Lihaveised
Lihaveiseid aretatakse ja kasvatatakse spetsiaalselt liha või veiseliha saamiseks. Härjad on selleks parimad, sest neid saab pidada karjas, ilma et nad omavahel võitleksid. Sageli kasutatakse ka mullikaid, eriti neid, kes ei sobi aretuskarjas kasutamiseks. Lihaveiste lehmi kasutatakse vasikate sünnitamiseks ja kasvatamiseks liha saamiseks. Tavaliselt ei kasutata neid piima saamiseks, kuigi mõnda veisetüüpi, nagu Red Poll, Dexter või Red Devon (tuntud ka kui North Devon või Devon), kasutatakse mõlemaks otstarbeks. Sellist tüüpi veiseid nimetatakse kahesuguseks tõuks.
Lihaveistel lubatakse sageli karjatada suurtel aladel, sest neid ei pea iga päev sisse tooma nagu piimakarja. Maailma suurimad farmid on veisekasvatusjaamad Austraalias, farmid Põhja-Ameerikas ja ranchod Ladina-Ameerikas, kus peetakse lihaveiseid.
Kuni 20. sajandi keskpaigani saadeti lihaveised sageli sääreliha turule. Karjapoisid või veoautojuhid ajasid karja mööda teid või radu suurtes linnades asuvatele veiseturgudele või raudteejaamadesse, kus veised laaditi ja veeti nendesse linnadesse. Austraalias rändasid veised mõnikord sadu miili mööda teid, mida tuntakse kui "Traveling Stock Routes" (rändkarjarajad). Suurtes karjades oli tuhandeid veiseid. (Veiseid loetakse "pea" järgi.) Tänapäeval saadetakse veised tavaliselt turule tohutute veoautodega, mida tuntakse maanteevedude nime all. Põhja-Ameerikas saadetakse veised oksjonitele, tapamajadesse või teistesse farmidesse või ranchidele suurte poolveokitega, mida nimetatakse veisevankriteks.
Vasika liha nimetatakse vasikalihaks ja vanema looma liha veiselihaks. Praadimiseks või grillimiseks lamedateks tükkideks lõigatud liha nimetatakse pihviks. Kasutada võib kõiki looma osi. Nahk muutub nahaks. Lihast, mida inimesed ei kasuta, saab lemmikloomatoitu ja peaaegu kõik, mis üle jääb, saab aia väetiseks. Paljud muud tooted võivad olla ja sageli ka valmistatakse veistest: näiteks autokummid, kodune isolatsioon, värv, käsiravi, seep, žele ja paljud ravimid on valmistatud veiste osadest. Lehmavere kasutatakse sageli eriefektide loomisel action- või õudusfilmide puhul. Veiste luudest saab valmistada nugade käepidemeid või salvrätirõngaid. Loetelu on lõputu.
Veiseliha tootmiseks kasutatavad veisetüübid:
- Angus, mis on keskmise suurusega mustad, polleeritud veised, mis pärinevad Angusist Šotimaal. Anguse veised on tuntud suurepärase veiseliha kvaliteedi poolest ja nende võime kasutada ristamisel, näiteks Anguse veiste ristamisel Herefordi lehmadega või mullikatega, et saada mustanahalisi lehmi. Angus on kõige populaarsem veisetõug Ameerika Ühendriikides.
- Brahmanid on suured veised, mis on pärit Indiast, kuigi tõug ise on loodud Ameerika Ühendriikides mitmetest Indiast imporditud tõugudest. Brahmanid on väga hästi kohanenud USA lõunapoolse kuuma troopilise kliimaga, kuna neil on lahtine, paks nahk ja suured kõrvad. Pullidel on õlgade kohal suured kühmud, mis on rasvaga täidetud, samas kui lehmadel on ainult väikesed kühmud. Seda tõugu on kasutatud mitmete veisetõugude, näiteks Beefmaster, Brahmousin, Brangus, Simbrah ja Brahford, hübriidlihatõugude loomisel.
- Charolais, mis on Prantsusmaalt pärit väga suured, valged, sageli sarvedega veised (kuigi paljud neist on sündinud ka polle). Need veised on väga lihaselised ja tuntud lahja liha poolest. Nad on ka hea ristand Anguse või Hereford-Anguse ristandvasikatele lihaturu jaoks.
- Hereford, mis on keskmise kuni suure suurusega veised (mõned veised on väikesed, nagu Lowliness), punased veised, millel on valge nägu, valge kaelaosa (mõnel puudub see), valged jalad, kõht ja kurgu ning mis võivad olla sarvedega või polleeritud. Pullidel kasvavad sarved tavaliselt allapoole, lehmadel aga üles ja väljapoole.
- Limousin, mis on suured, punaka värvusega veised, mille silmad, suu, jalgade sisekülg, kõht ja saba all on heledad. Sarnaselt Charolais'ga on nad pärit Prantsusmaalt ja on tugevalt lihaselised, samuti hinnatud liha kvaliteedi poolest ja neid kasutatakse ristamisel veisevasikate tootmiseks. Nad võivad olla kas sarvedega või polleeritud.
- Red Angus, mis on keskmise suurusega punase polliga veised, mis on aretuslikult väga sarnased Angus'i veistele. Ameerika Ühendriikides on Angus ja Red Angus veised tunnustatud eraldi tõudena.
- Shorthorn, mis on keskmise suurusega kuni suured punased, valged või roan'i värvi veised, mõnikord sarvedega või polleeritud.
- Simmental, mis on üsna suured, punakaspruunid kuni helepruunid veised, millel on sageli valge nägu ja mõned valged laigud kehal. Need Šveitsist pärit veised olid algselt kaheotstarbelised, kuid Põhja-Ameerikas kasvatatakse neid peamiselt lihaveiste kasvatamiseks. See tõug võib olla sarvedega või punnitud.
- Texas Longhorn, mis on erineva värvusega ja väikese kuni keskmise suurusega, kuid mida tuntakse eelkõige väga suurte, laiuvate sarvede poolest. Texas Longhorn on üks vanimaid ja algupäraseid tõuge Põhja- ja Kesk-Ameerikas, mis pärineb Hispaaniast 15. sajandi lõpus Hispaaniast üle toodud hispaania longhorni veistest. See on ka tõug, millest pärinevad legendid ja lood kauboist ja karjakasvatusest Vanas Läänes või Metsikus Läänes.
Oksad
Härjad on kariloomad, keda on koolitatud tööloomadeks. Sõna "härg" kasutatakse ainult ühe härja kirjeldamiseks. Nad on kastreeritud isased (härjad).
Härg on üle nelja aasta vana ja täissuuruseks kasvanud, kui ta tööle hakkab. Härgi kasutatakse kündide ja vankrite vedamiseks, raskete koormate, näiteks palkide vedamiseks või erinevate masinate, näiteks veskite ja niisutuspumpade käivitamiseks.
Kõige sagedamini kasutatakse härgi kaheliikmeliste meeskondadena kergete tööde, näiteks kündmise jaoks. Varem kasutati raskete tööde, näiteks metsaraie tegemiseks väga suuri, neljateistkümnest kuni kahekümnest härjast koosnevaid meeskondi. Härjad pannakse paaridesse ja iga paar peab töötama koos. Iga paari kaela pannakse puidust ike, nii et töö jaguneb üle nende õlgade. Härjad valitakse teatavatest sarvedega tõugudest, sest sarved hoiavad ikke paigal, kui härjad langetavad pead, tagurdavad või aeglustavad.
Härgi tuleb harjutada noorest east alates. Omanik peab looma kasvades valmistama või ostma kuni tosin erineva suurusega juppe. Härgade meeskondi juhitakse hüütud käskude, pillide või piitsa löömise müra abil. Härjavõistkondi juhtivaid mehi kutsuti Ameerikas teamsteriteks, Suurbritannias wagoneriteks või Austraalias bullockie'ks. Paljud bullockies ja teamsterid olid kuulsad oma hääle ja räpase keele poolest.
Härjad suudavad vedada raskemini ja kauem kui hobused, eriti väga suurte koormate puhul. Nad ei ole nii kiired kui hobused, kuid nad saavad harvemini vigastada või ehmatavad vähem kui hobused. Paljud härjad on endiselt kasutusel kogu maailmas, eriti vaestes riikides.
