Kodustamine: loomade ja taimede domestikatsioon, ajalugu ja protsess

Kodustamine: avasta loomade ja taimede domestikatsiooni ajalugu, protsessid ja inimvaliku roll — alates koertest kuni põllukultuurideni.

Kodustamine on muutus, mis toimub metsloomade või -taimede puhul, kui inimene neid pikka aega hoiab. Ladinakeelne termin tähendab sõna-sõnalt "kodustamiseks sobivaks muutmist".

Kui inimesed võtavad metsloomi ja -taimi ning hoiavad ja kasvatavad neid, võivad loomad ja taimed aja jooksul muutuda. Loomad ja taimed muutuvad sõltuvaks inimestest, kes neid hoiavad, ja nad muutuvad viisil, mis on inimese jaoks parem. See muutus (kodustamine) toimub selle kaudu, et inimesed valivad, milliseid loomi kasvatatakse järgmises põlvkonnas. Bioloogid nimetavad seda meetodit kunstlikuks valikuks.

Taimede esimene kodustamine toimus põllumajanduse esmakordse kasutamise ajal. Inimesed kodustasid esimesena koerad. Neoliitilise revolutsiooni ajal kodustasid inimesed lambaid ja kitsi ning hiljem veiseid ja sigu.

Kodustatud taimed on põllukultuurid või dekoratiivtaimed. Inimesed kasutavad koduloomi kariloomadena, st toiduks, riietuseks ja tööks. Muul juhul võib koduloomi pidada lemmikloomadena.

Kuidas kodustamine toimub

Kodustamine ei ole üksainus sündmus, vaid pikk protsess, mis hõlmab mitut etappi:

• Tundmale lähenemine ja tami-nemine (taming) — üksikloomade harjumine inimese juuresolekuga.
• Süsteemne aretus ja valik — inimesed valivad järglasi, kellel on soovitud omadused (nt vähem agressiivsus, suurem saagikus).
• Genetilised muutused ja kultuuriline sõltuvus — järglaste tunnused kinnistuvad ning liin muutub inimese kontrolli all püsivaks.

Valik võib olla teadlik (inimene valib omaduste järgi) või teadvustamata (nt inimesed koguvad mugavamatest taimeliikidest seemneid, mis viib järjestuse muutumiseni). Lisaks traditsioonilisele aretusele kasutatakse tänapäeval ka teisi meetodeid: kunstlik viljastamine, hübriidiseerimine, geenitehnoloogia ja genoomipõhine valik.

Tunnused ja geneetilised muutused

Kodustatud liikidel esinevad tüüpilised muutused—nn kodustamise sündroom. Sageli nähtavad tunnused:

• suurem talutavus ja vähenenud agressiivsus;
• käitumuslikud muutused, näiteks suurem sotsiaalsus inimese suhtes;
• füsioloogilised muutused: väiksem pea ja ajumass, muutused hammaste suuruses;
• anatoomilised tunnused: kõrvade lõtvumine (näiteks rebase eksperimendis), erinevad karvavärvid ja -mustrid;
• viljakuse ja kasvukiiruse muutused, suurem saagikus taimedel ja loomadel.

Heaks näiteks on Dmitri Beljajevi tuntud eksperiment hallide rebastega, kus mõne põlvkonna jooksul tekkisid nii käitumuslikud kui ka välimuse muutused (nt piebald-mustrid, lühikesed sabad, leebem iseloom), mis illustreerivad kodustamise mitmetahulist mõju.

Ajaloolised keskused ja tähtsamad liigid

Kodustamine toimus eri piirkondades erinevatel aegadel. Tüüpilised keskused ja näited:

• Lähis-Ida (Fertile Crescent): põllukultuurid nagu nisu ja oder ning kariloomad (lammas, kits, veis).
• Ida-Aasia: riis ja teiste kultuurtaimede kodustamine.
• Mesoamerika: mais (maize) ja tema aretus alates maisi eellastest (teosintest).
• Andid ja Amazonase regioonid: kartul, maniok ja kohalikud kodustamised.

Koerte kodustamine on üks vanimaid ja toimus tõenäoliselt enam kui 15 000 aastat tagasi, kuigi täpsed kuupäevad ja sündmused on uurimisel endiselt vastuolulised. Põllumajanduse algus Neoliitikumis (umbes 10 000 aastat tagasi) muutis inimühiskonda, võimaldades püsivaid asundusi ja suuremat elanikkonda.

Mõjud inimesele, kultuurile ja keskkonnale

Kodustamine tõi kaasa suuri muutusi:

• Pidev toiduvarustus ja toidu tootmise kasv, mis võimaldas linnastumist ja tööjaotust.
• Kultuurilised muutused: toitumisharjumused, tööriistad, põllumajanduse rituaalid ja majandusstruktuurid.
• Keskkonnamõjud: metsade raadamine, elupaikade muutumine, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine ja invasiivsete liikide levik.
• Terviseriskid: loomadelt inimestele levivad haigused (zoonoosid) võivad muutuda olulisemaks tiheda kooseluga.

Tänapäevased tööriistad ja suundumused

Tänapäeval kasutatakse lisaks traditsioonilisele aretusele ka biotehnoloogiat (nt genoomi seletav aretus, CRISPR, geenisildamine) ning täpsust tehnoloogial põhinevaid töövõtteid, mis kiirendavad soovitud omaduste kinnistumist. Samal ajal on kasvanud huvi taastada või kaitsta metsikuid esivanemaid (wild relatives) ja säilitada geneetiline mitmekesisus seemnepangades ning geneetilistes varahoidlates.

Eetika, jätkusuutlikkus ja tulevik

Kodustamisega seotud küsimused on ka eetikast ja jätkusuutlikkusest: loomade heaolu, geneetiline ühekülgsus, traditsiooniliste põllumajandusviiside hoidmine ning metsikute liikide kaitse. Tulevikus võib kodustamise ja aretuse kombinatsioon biotehnoloogiaga kaasa tuua uusi võimalusi (nt kohastatud põllukultuurid kliimamuutustele), kuid samas tõstavad esile vajaduse vastutustundliku kasutamise ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamise järele.

Lõppsõna

Kokkuvõtlikult on kodustamine inimkonna ajaloos keskne protsess, mis on kujundanud toidulaua, loomade rolli ühiskonnas ja maastikke, kus me elame. See on nii bioloogiline kui ka kultuuriline protsess, mis jätkub ka tänapäeval uute tehnoloogiate ja muutuvate keskkonnatingimuste mõjul.

Küsimused ja vastused

K: Mida tähendab ladinakeelne termin "kodustamine"?

K: Kuidas toimub kodustamine?

K: Mis oli esimene kodustatud taim?

K: Millal kodustasid inimesed esimest korda koeri?

K: Milliseid teisi loomi kodustati hiljem?

K: Millised on kodustatud taimede kasutusviisid?

K: Kuidas kasutavad inimesed enamikku kodustatud loomi?

Otsing