Ökoloogiline nišš kirjeldab, millises keskkonna osas ja millisel viisil mõni liik elab — mis on tema elupaik, milliseid ressursse ta kasutab, millises temperatuuri- ja niiskustsoonis ta toimib ning kuidas ta suhelda teiste organismidega. Bioloogias võib lihtsustatult öelda, et nišš on see, kuidas organism mingis kohas "elatub": see ei ole ainult geograafiline paik, vaid ka eluviis ja roll ökosüsteemis.

Põhimõisted

Nišši kaks olulist mõistet on:

  • Fundamentaalne nišš — kõik tingimused ja ressursid, mida liik teoreetiliselt vajaks ja kus ta võiks eksisteerida ilma teiste liikide piiranguteta.
  • Realiseeritud (tõeline) nišš — osa fundamentaalsest niššist, mida liik tegelikult kasutab, arvestades konkurentsi, kiskjaid, haigusi ja muid piiranguid.

Nišši mõiste aitab eristada elupaika (habitat), mis on koht, ja nišši, mis hõlmab rolli ja ressursikasutust selles kohas.

Niši tüübid ja omadused

  • Ruumi- ja ajapõhine nišš — liik võib kasutada erinevaid ruume (näiteks erinevad kõrgused puus või erinevad metsakihid) ja erinevatel aastaegadel erinevaid ressursse.
  • Troofiline nišš — milliseid toiduahela tasandeid liik kasutab (nt taimtoiduline, kiskja, raipesööja jne).
  • Niši laius — kui palju erinevaid ressurssi või tingimusi liik suudab kasutada: spetsialistid (kitsas nišš) versus generalistid (lai nišš).
  • Nishe eristumine ja ressursijaotus — eri liigid võivad sama ruumi korraldada oma toidukasutuse või tegevusaja erinevalt, et vähendada konkurentsi (resursside jagunemine).

Konkurents ja välistamispõhimõte

J already mainitud idee, et sama niši korraga ei saa hõivata kaks liiki, kuulub nn välistamispõhimõtte juurde. Seda mõtet populariseeris loodusteadlane Roswell Johnson ning 1917. aastal kasutas ja arendas seda edasi Joseph Grinnell. Tegelikkuses võib olukord olla paindlik: kui liigid erinevad osaressursside või aja kasutuse poolest, võivad nad ühe geograafilise piirkonna sees koos eksisteerida.

Näited looduses

Samas metsas võivad eksisteerida mitmesugused eluviisid: karjakasvatajad, putuktoidujad, raipesööjad kui ka kiskjad. Ühe niši võivad hõivata erinevad liigid eri kohtades, kuigi nad "teenivad oma elatist" sarnasel viisil. Näiteks võivad "väikseid imetajatest toituvate röövlindude" nišši täita rohumaadel turjakotkas, kuid tammemetsas täidab seda niši tuttpütt. Need näited illustreerivad, kuidas nišš sõltub nii liigist endast kui ka kohalikest tingimustest.

Kuidas nišše uuritakse

  • Välitööd ja käitumisvaatlused — uuritakse, milliseid toiduaineid, pesaasukohti ja aktiivsusaegu liik eelistab.
  • Liikide leviku mudelid ja ökoloogiline nišši modelleerimine — arvutuslikud meetodid (nt liigi leviku mudelid) aitavad ennustada, kus sobivad keskkonnatingimused liikide jaoks olemas on.
  • Katsealused uuringud — manipuleerimised toidu, ruumi või konkurentidega, et näha, kuidas muutused nišši mõjutavad.

Oluline looduskaitses ja kliimamuutuste kontekstis

Ökoloogilise niši mõistmine on tähtis liigikaitseks: kui teame, millised tingimused liigi ellujäämiseks vajalikud on, saame paremini kavandada kaitsealasid ja taastamistöid. Kliimamuutused võivad muuta olemasolevaid nišše — mõned liigid lähevad sobivast nišist välja, teised võivad niši laiendada või kolida uutesse piirkondadesse. Samuti võivad invasiivsed liigid hõivata kohalike liikide nišše ja põhjustada bioloogilist vähenemist.

Praktilised mõisted kokkuvõtlikult

  • Nišš ≠ pelgalt elupaik — see hõlmab ka tegevusi ja funktsioone ökosüsteemis.
  • Spetsialistid vs generalistid — kitsamad nišid teevad liigi tundlikumaks keskkonnamuutustele; laiem nišš annab suurema kohanemisvõime.
  • Nišši dünaamilisus — nišid ei ole staatilised; neid mõjutavad konkurents, kisklus, haigused, inimtegevus ja kliima.

Ökoloogiline nišš on seega võimas mõiste, mis ühendab organismi bioloogilised vajadused, käitumise ja tema rolli laiemas ökosüsteemis. Nišši hea tundmine aitab mõista liigi levikut, suhtlemist teiste liikidega ja reageerimist muutuvatele tingimustele.