rohumaa on maa-ala, mis koosneb peamiselt rohttaimedest. Rohumaadel kasvavad peamiselt erinevad rohuliigid, kuid leidub ka põõsaid ja kohati üksikuid puid. Seal elab mitmesugune loomastik — rohusööjad, närilised ja nende kiskjad — ning rohumaad on olulised nii loodusliku mitmekesisuse kui ka inimtegevuse jaoks. Mitmel pool maailmas on rohumaad. Rohumaid leidub Aafrikas, Põhja-Ameerikas, Kesk-Aasias, Lõuna-Ameerikas ja Austraalia ranniku lähedal. Suurimad rohumaad asuvad Ida-Aafrikas. Rohumaid, kus on vähe puid, nimetatakse savannideks. Teisi nimetatakse preeriadeks või steppideks.
Rohumaal sajab üldiselt vähem vihma kui metsades. Aastas sajab 25–75 cm vihma, mistõttu on paljudel rohumaadel selgelt väljendunud kuiv ja märg hooaeg: suvel võib olla kuum ja päikesepaisteline ning talvel jahe ja kuiv. Sademete hulk ja jaotus määravad ära rohumaatüübi — näiteks savannides on sademed sageli hooajalised ja pikk kuiv periood soodustab puude ja põõsaste vähenemist.
Tüübid
Savannid: savannid on rohumaad, kus on harvad või üksikud puud. Sageli esinevad nad troopilistes või subtroopilistes piirkondades, näiteks Ida- ja Lõuna-Aafrikas. Savannidele on iseloomulikud püsivad kuivad perioodid ja hooajalised vihmad. Tulekahjud ja karjatamine aitavad hoida puude arvu madalana ning soodustavad rohustiku säilimist.
Preeriad: preeriad (näiteks Põhja-Ameerika Great Plains) on niiskemad kui steppid ja tavaliselt väga produktiivsed ning sobivad põllumajanduseks. Neid iseloomustavad kõrged rohud, viljakad mullad (nt mollisoolid) ja pikk kasvuperiood. Preeriad on ajalooliselt olnud olulised viljakasvatus- ja karjakasvatuspiirkonnad.
Steppid: stepp on kuivem ja avaram rohumaatüüp, levinud eriti Kesk-Aasias ja Ida-Euroopas. Steppide rohud on lühemad kui preeriadel, mullad võivad olla vähem viljakad ja ilmastik on rohkem mandrilik — suved võivad olla kuumad ning talved väga külmad.
Kliima, taimestik ja loomastik
Rohumaade kliima varieerub tüübiti, kuid ühine on rohupõhine taimkate ja hooajalised muutused. Paljudel rohumaadel mängivad olulist rolli tulekahjud ja karjatamine — need takistavad puistute või metsade levikut ja aitavad säilitada rohustikku. Rohumaade tavaliseks taimestikuks on mitmesugused kõrrelistud, põõsad ja mõnel pool põõsaste- või üksikpuude vormid (nt akatsiad, baobabid savannides).
Loomastik on sageli rikkalik: suured karjaid moodustavad taimtoidulised (antilooibid, sebrad, gasellid, bisons, tiibadega veised) ning nende kiskjad (nagu lõvid, gaasid, kotkad ja šaakalid) moodustavad dünaamilise ökosüsteemi. Paljud liigid migrerivad vastavalt sademetele ja rohu kättesaadavusele.
Inimtegevus ja kaitse
Rohumaad on inimtegevuse jaoks väga tähtsad — neid kasutatakse karjakasvatuseks, põllumajanduseks ja elamualadeks. Samas on rohumaad üha suurema surve all:
- muutused põllumajanduseks ja linnastumine (rohumaade harimine)
- liigne karjatamine, mis põhjustab mullakadu ja erosiooni
- tulekahjude ebanormaalne haldamine (liiga sagedased või liiga harvad põlengud)
- invasiivsed liigud ja kliimamuutused, mis muudavad ökosüsteemi tasakaalu
Kaitsemeetmed hõlmavad looduskaitsealade loomist, jätkusuutlikku karjatamist, rohumaade taastamist ja põllumajanduslike praktikate kohandamist, et vähendada erosiooni ning säilitada mullaviljakus ja bioloogiline mitmekesisus.
Kokkuvõttes on rohumaad mitmekesised maastikud, mille vahelised erisused (savannid, preeriad, steppid) sõltuvad peamiselt kliimast, mullast ja inimtegevusest. Nende hoidmine nõuab tasakaalukat majandamist ja kaitset, et säilitada nii toiduvarusid kui loomastiku elupaiku.
