Antiloobid: määratlus, liigid, levik ja rännakud

Antiloobid: selge ülevaade määratlusest, 91 liigist, levikust Aafrikas ja Aasias ning muljetavaldavatest rännakutest — bioloogia, käitumine ja liigirikkus ühes artiklis.

Antiloop on termin paljude paarisjalgsete kabiloomade liikide kohta. See ei ole range taksonoomiline termin; antiloobid ei moodusta ühtset kladi, vaid on pigem igapäevakeeles kasutatav „prügikasti takson” perekonnas Bovidae. Sellesse rühma kuuluvad peamiselt vanema maailma liigid, mis ei ole veised, lambad, pühvlid, piisonid ega kitsed. Termin aitab kirjeldada morfoloogiliselt ja ökoloogiliselt sarnaseid kabiloomi, kuid ei asenda teaduslikku liigitust.

Antiloope leidub peamiselt Aafrikas allpool Saharat ning mitmetes Aasia piirkondades. Põhja-Ameerikas ei ole ühtegi antiloobi põliselanikku: sealne tuntud näide, pronghorn, kuulub hoopis teise perekonna, Antilocapridae, hulka. Ehtsatel antiloobidel on sarved, mis tavaliselt ei heitu igal aastal, samal ajal kui pronghornide sarved on hargnevad ja nende sarvekihid võivad iga aastal osaliselt ära heituda.

Antiloope on ligikaudu 91 liiki, millest enamik on pärit Aafrikast ja kuuluvad umbes 30 perekonda. Antiloobide rühma nimetatakse karjaks. Liikide suurus, eluviis ja sotsiaalne korraldus võivad olla väga erinevad: leidub üksikuid metsaliike, väikeseid põõsaväljade asukaid ja suuri tasandiku-gregareid, kes elavad massiivsetes kari- või segakarjades.

Elupaigad ja rännakud

Metsa-, metsa- või põõsasliigid on tavaliselt paigalduvad või väga territoriaalsed, kuid paljud tasandikul elavad antiloobid sooritavad pikki rännakuid. Need rännakud on tihti seotud vihma- ja kuivaperioodide ning sellega muutuvate toituvõimalustega: rohusööjad järgivad rohu kasvu ja veeallikaid, et tagada toidu kättesaadavus kogu aastaringselt. Ida-Aafrika gnud ja gasellid on kuulsad oma suurtähtsate massirännakute poolest — need liikumised on ökoloogiliselt olulised nii loomade endi kui ka kogu ökosüsteemi jaoks (näiteks toitainete ringlus ja kiskjate toitumisvõimalused).

Anatoomia, füsioloogia ja käitumine

Kõigil veislastel on ühtlased kabjad, horisontaalsed pupillid, mäletsejad seedesüsteemid ja (vähemalt isastel) luised sarved. Paljud antiloobid on sooliselt dimorfsed: enamikel liikidel on sarved mõlema sugupoole esindajatel, kuid isastel need tavaliselt suuremad ja keerukamad ning isased on sageli emastest ka massiivsemad.

• Sarved: Ehtsatel antiloobidel koosnevad sarved luulisest tuumast, mida katab sarvekaan (keratiin). Erinevalt põdrasarnastest igal aastal maha langenud sarvedest (antlers) jäävad antiloopide sarved enamasti püsima ja ei heitu igal aastal.
• Liikumisvõime: Gazellid ja springbokid on tuntud oma suure kiiruse ja hüppevõime poolest. Isegi suurtel liikidel, nagu elandid ja kudused, suudavad mõnel juhul hüpata kuni 2,4 meetrit või rohkem, kuigi suurema massi tõttu on nende maksimaalne jooksukiirus tavaliselt madalam kui väiksematel liikidel.
• Toitumine ja seedimine: Enamik antiloobe on kitse-rohusööjad või lehesööjad, kellel on hästi kohastunud mäletseja seedesüsteem, mis võimaldab toitainete tõhusat ekstraheerimist madala-kvaliteedilisest taimestikust.

Reproduktiivne käitumine ja sotsiaalsed struktuurid

Sugukäitumine varieerub: mõned liigid moodustavad monogaamsemaid paare, teised jälle suurte isaste juhtimisel tegutsevaid haremikarju. Paljudel liikidel on selgelt määratletud rutiajad, kus isased võistlevad territooriumi või emaste eest, kasutades sarvi, rühiboonust ja visuaalseid-märgalasi signaale. Emaloomad tavaliselt kasvatavad ühte või kahte poega, millel on kõrge ellujäämisvajadus kiviste ja röövloomiderohketes elupaikades.

Ohud ja kaitse

Antiloobide populatsioonidele ohudena esinevad:

• elupaikade hävimine ja killustamine põllumajanduse, linnastumise ning taristu tõttu;
• ülejahindus nii saaki kui ka trofeeloomade püüdmise tõttu;
• konkurents kariloomadega ja haigused, mis võivad levida looma- ja inimtegevuse kaudu;
• rändekoridoride katkemine, mis kahjustab liikide loomulikku rännet ja geenivahetust.

Paljud liigid on seetõttu rahvusvaheliste ja riiklike kaitseprogrammide objektiks: looduskaitsealade, jahikeeldude ja liigiliste taastamisprogrammide kaudu püütakse tagada elupaikade säilimine ja liikide jätkusuutlikkus.

Kokkuvõte — peamised tunnused

• Antiloobid on mitmekesine rühm Bovidae perekonnast, ent ei moodusta ühtset taksonoomilist kladi.
• Valdav osa liikidest elab Aafrikas; mõned asustavad Aasia erialasid.
• Iseloomulikud tunnused: kabjad, horisontaalsed pupillid, mäletseja seedimine ja sageli püsivad sarved.
• Paljud tasandiku-liigid teevad pikki rännakuid, et järgida vihmaid ja rohumassi.
• Säilitustegevus on vajalik populatsioonide ja rändekoridoride kaitseks.

Küsimused ja vastused

K: Mis on antiloop?

Küsimus: Mitu antiloobiliiki on olemas?

K: Mis eristab tõelisi antiloope prongoopidest?

K: Kas kõik veislased on mõnes mõttes sarnased?

K: Kas antiloobide hulgas on sugudimorfismi?

K: Kas gasellid on tuntud oma kiiruse ja hüppevõime poolest?

Otsing