Sugudimorfism (sooline dimorfism): mis on ja miks organismid erinevad?

Sugudimorfism (sooline dimorfism): mis see on ja miks isased ja emased erinevad? Selgitus suuruse, värvi, käitumise ja evolutsioonilise valiku tagaajamise kohta.

Sugudimorfism ehk sooline dimorfism on bioloogiline nähtus, kus ühe liigi isased ja emased erinevad üksteisest morfoloogiliselt või käitumuslikult. Termin pärineb kreeka keelest — di (kaks) ja morphe (vorm). Sugudimorfismi näol on tegemist ühe levinuma polümorfismi tüübiga, mis on sageli pärilik ja evolutsiooniliselt kasulik paaritumise või ellujäämise seisukohast.

Mida see tähendab ja millised tunnused kuuluvad sinna

Sugudimorfismi alla kuuluvad kõik tunnused, mis eristavad isaseid ja emaseid väljaspool otsest sugulist paljunemissüsteemi. Selliseid tunnuseid nimetatakse sekundaarseteks sugutunnusteks. Need erinevused ei pruugi olla seotud suguelunditega, kuid annavad indiviidile sageli eelise konkurentsis või paaritumisel.

Tüüpilised vormid ja näited

• Suurus: mõnes liigis on isased suuremad, eriti kui neil on haarem ehk nad kontrollivad mitme emaslooma rühma. Näiteks on sageli suuremad isased gorillad ja lõvid.
• Sugudimorfism võib aga olla ka äärmuslik — näiteks rotifiooside puhul on isased (kui neid üldse leidub) palju väiksemad kui emased. Veelgi eriskummalisem on mõnel mereloomal, näiteks merikurad, kus pisikesed isased füüsiliselt ühinevad emastega ja moodustavad püsivaid paaripühendusi või kimaeraid.
• Lisafunktsioonid ja kehakomponendid: mõlemal sugupoolel võivad olla erinevad kehavormid või lisarakendused (nt sarved, suured rinnad jm). Näiteks hirvel on sageli sarved isastel, samas kui inimestel on emastel arenenud rinnad.
• Karvade ja sulestiku erinevused: isastel võib olla rohkem karvu või uhkemaid sulestikke (nt isased gorillad või paabulinnud).
• Hambad ja kihvad: mõnel liigil on kihvad ainult ühel sugupoolel — näiteks on ainult isastel kihvad mõnel elevantil (elevant), samas kui Aafrika elevandil (Aafrika elevant) on kihvad mõlemal sugupoolel. Sigadel ja morsidel on isastel eriti silmatorkavad kihvad (kihvad).
• Sarved ja narmad: sageli esinevad vaid isastel (sõltuvalt liigist).
• Värvus: paljudel liblikatel ja lindudel on isaste ja emaste värvused erinevad. Näiteks esineb Batesi mimikri sageli ainult emastel — emased võivad olla kamuflaažsed, sest nad kannavad ja kaitsevad muni, samas kui isased on erksavärvilised, et neid paaritumise ajal ära tuntaks.

Miks sugudimorfism tekib? Peamised mehhanismid

Sugudimorfismi taga on mitmeid valiku- ja kohanemismehhanisme:

• Seksuaalne valik — isaste vahelise konkurentsi ja emasloomade eelistuste tulemus. Seksuaalne valik eelistab tunnuseid, mis suurendavad paaritumisedu (nt suurus, relvad, erksad värvid või laul).
• Fekunditeedi valik — valik, mis soosib emastel suuremat keha või muid tunnuseid, mis suurendavad järglaste hulka või ellujäämist.
• Nõel-tüüpi ökoloogiline eristumine — mõnikord erinevad sugud toitumise või käitumise poolest (nt eri toiduressursside kasutamine), mis viib morfoloogiliste erinevusteni.
• Looduslik valik — mõningatel juhtudel võivad erinevused aidata paremini kohaneda keskkonnatingimustega (nt varjuda kiskjate eest või külmetuse vastu).

Funktsioonid ja evolutsioonilised eelised

Sugudimorfismi peamised eesmärgid on seotud paaritumise ja ellujäämise parandamisega:

1. Kaaslase valik — erksad tunnused (laul, sulestik, sarved) aitavad isastel emaste tähelepanu võita ja näitavad headusesignaale (nt hea genotüüp või ressursid).
2. Territooriumi kaitse — suuremad või agressiivsemad isased suudavad kaitsta territooriumi ja ligipääsu emasloomadele.
3. Võitlus — relvad (sarved, kihvad) ja suurus aitavad isastel konkureerida teiste isastega, kuid neid kasutatakse ka kaitseks kiskjate vastu.

Kulud ja piirangud

Sugudimorfism ei ole alati kasulik — näiteks erksavärvilised või suured isased on kiskjatele kergemini märgatavad, mis suurendab surmaohtu. Lisaks on suure kehahoone ja ornamentide arendamine energetiliselt kallis. Paljud liigid piiravad dimorfismi aeglaselt evolutsiooni teel tasakaalu tõttu kasude ja kulude vahel.

Hooajaline dimorfism ja nähtavuse muutumine

Mõned liigid näitavad eri sugu vahelisi erinevusi ainult paaritumisperioodil. Näiteks hirved ajavad sarved maha ja uuendavad neid, ning paabulinnu isased kannavad uhket saba eelkõige paaritumisperioodil. Selline hooajaline muutlikkus vähendab dimorfismi püsiva varjundina ja vähendab isaste nähtavust kiskjate jaoks väljaspool paarumisperioodi.

Sugudimorfism inimestel ja uurimisviisid

Inimestel esinevad mõõdetavad sugudimorfismi tunnused (keskmised erinevused pikkuses, lihasmassis, kehaehituses, hääle kõrguses jt). Inimeste dimorfismi seletused hõlmavad nii seksuaalset valikut kui ka sotsiaalseid ja keskkondlikke tegureid. Bioloogid uurivad sugudimorfismi läbi võrdleva morfoloogia, käitumisvaatluste, geneetika ja evolutsiooniliste mudelite.

Kokkuvõte

Sugudimorfism on mitmekesine ja evolutsiooniliselt oluline nähtus: see võib hõlmata suuruse, värvuse, relvade ja käitumise erinevusi sugude vahel ning tuleneb peamiselt seksuaalsest valikust, kuid ka teistest kohanemistest. Erinevustele lisanduvad kulud (nt kiskjate tähelepanu), mistõttu paljudel liikidel on dimorfism hooajaliselt või keskkonnatingimuste mõjul muutuva intensiivsusega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on sugudimorfism?

K: Mida tähendab sõna "dimorfism"?

K: Mis põhjustab sugudimorfismi?

K: Mis on sekundaarsed sugutunnused?

K: Kuidas ilmneb inimestel sugudimorfism?

K: Millised on mõned näited loomade äärmuslikust sugudimorfismist?

Otsing