Sooline dimorfism
Sooline dimorfism on mõiste bioloogias. See tähendab, et liigi isane ja emane näevad märgatavalt erinevad välja. Sõna tuleneb kreeka keelest: di (kaks) ja morphe (vorm).
See on kõige levinum polümorfismi tüüp. See võib olla seksuaalse valiku tulemus, st sama liigi liikmete vahelise konkurentsi tulemus paljunemisel. Üldisemalt on sugudimorfism pärilik, mis tähendab, et isaste ja emaste vahelistel erinevustel on ellujäämisväärtus.
Tunnuseid, mis eristavad liigi kahte sugu, nimetatakse sekundaarseteks sugutunnusteks. Need ei ole otseselt osa reproduktiivsest süsteemist. Need on selliste tunnuste seksuaalse valiku tulemus, mis annavad indiviidile ellujäämise ja paljunemise eelise konkurentide ees.
Sooline erinevus võib hõlmata:
- Suurus: Mõnede liikide isastel on haarem ("omandiõigus" emasloomade rühma suhtes). Sellisel juhul on isased tavaliselt suuremad kui emased, nt gorillad, lõvid.
- Sooline dimorfism on rotifiooside puhul äärmuslik, kusjuures isased (kui nad on olemas) on alati palju väiksemad kui emased. Veelgi äärmuslikumad on merikuradid, mille pisikesed isased füüsiliselt ühinevad emastega, moodustades kimaerad.
- Mõnikord on ühel sugupoolel täiendavad tunnused (mida kasutatakse kurameerimisel): hirve sarved, naiste rinnad,...
- Karvad (isastel on sageli rohkem karvu, nt gorillal).
- Hambad: Ainult isastel elevantidel on kihvad. Aafrika elevant: mõlemal sugupoolel on kihvad. sigade ja morside puhul: isastel on väga silmatorkavad kihvad.
- Sarved või sarved on sageli ainult isastel.
- Värvus: liblikate puhul on sugudimorfism tavaline. Batesi mimikri esineb sageli ainult emastel, samas kui isastel on tüübile iseloomulikud värvid. See on tavaline seletus: emased, kes kannavad sageli väärtuslikku munade lasti, saavad mimikriast kõige rohkem kasu. Isasloomad, keda emasloomad peavad enne paaritumist ära tundma, peavad olema näha, millised nad on.
Soolise dimorfismi peamised funktsioonid on parandada indiviidi võimalusi paaritumiseks erinevatel viisidel:
- Kaaslase valik. Sellisel juhul näitavad tavaliselt isased ja emased valivad.
- Territooriumi kaitse. Isased võivad anda teistele isastele märku, et ala on nende "oma".
- Võitlus. Kui isased kannavad relvi, võivad nad neid kasutada võitluseks kaaslaste pärast. Relvad ja suurus on mitmeotstarbelised: neid kasutatakse nii kaitseks kiskjate kui ka teiste isaste vastu.
Mõned loomad näitavad neid erinevusi ainult paaritumisperioodil. Hirved kaotavad oma sarved ja paabulinnud oma saba hooajal. See vähendab sugudimorfismi peamist puudust, milleks on see, et isasloomad on kiskjatele palju kergemini nähtavad.
Liblikas Orygia recens: ülemine on isaslind; alumine on emaslind, millel puuduvad tiivad. Mitmed perekonna liigid on sellisel paigutusel.
Paabulind, kes kurameerib hernehirmutisega
Emane (vasakul) ja isane faasan, mis illustreerib suurt erinevust nii värvuse kui ka suuruse poolest.
Emane (vasakul) ja isane Argiope appensa ämblik: isane on emasest palju väiksem.
Küsimused ja vastused
K: Mis on sugudimorfism?
V: Seksuaalne dimorfism on bioloogias mõiste, mis tähendab, et liigi isane ja emane näevad piisavalt erinevad välja, et neid oleks lihtne eristada.
K: Mida tähendab sõna "dimorfism"?
V: Sõna "dimorfism" tuleb kreeka keelest di (kaks) ja morphe (vorm), mis tähendab kahte vormi.
K: Mis põhjustab sugudimorfismi?
V: Sooline dimorfism on tavaliselt põhjustatud seksuaalsest valikust, mis on sama liigi liikmete vaheline konkurents partnerite pärast paljunemiseks.
K: Mis on sekundaarsed sugutunnused?
V: Sekundaarsed sugutunnused on asjad, mis muudavad liigi kaks sugu erinevaks, kuid ei ole otseselt osa nende paljunemissüsteemist. Need on tavaliselt tunnused, mis annavad loomale eelise ellujäämise ja paljunemise seisukohalt.
K: Kuidas ilmneb inimestel sugudimorfism?
V: Inimeste puhul on üks näide sugudimorfismi kohta see, et mehed kasvatavad habet, naised aga mitte. Selline erinevus sugude vahel võib hõlmata ka suurust, hambaid, sarvi või sarved, värvust ja karvu.
K: Millised on mõned näited loomade äärmuslikust sugudimorfismist?
V: Röövikutel on isased (kui nad on olemas) alati palju väiksemad kui emased; merikuradlastel on pisikesed isased, kes füüsiliselt sulanduvad emastega; hirvedel on sarved ainult isastel; Aasia elevantidel on kihvad ainult isastel; sigadel ja metsseadel on väga silmatorkavad kihvad ainult isastel; liblikatel on sageli sugudevahelised värvuse erinevused jne.
K: Miks on sugudimorfism olemas? V: Soolise dimorfismi peamised funktsioonid on parandada isendite paaritumisvõimalusi paaritumise, territooriumi kaitsmise, võitlusega paariliste pärast, kasutades relvi või suurust eelistena teiste konkurentide või kiskjate ees jne, ning samuti hõlbustada potentsiaalsete paaride jaoks ühe soo nägemist paaritumisperioodil, vähendades samal ajal muul ajal kiskjate jaoks nähtavust.
