Liblikas on tavaliselt päeval lendav putukas, mis kuulub liblikaliste seltsi Lepidoptera. Neid rühmitatakse tihti alarühma Rhopalocera, kuhu kuuluvad nn „pärisliblikad“. Liblikad on tihedalt suguluses koikega, kellest nad on välja arenenud. Varaseimad leitud lepidopterite lähisugulaste fossiilid ulatuvad tagasi üla-jura ja varase kriidi ajastusse (hundredmiljonitesse aastatesse), kuid tänapäevaste liblikate põhiliigid ja perekonnad kujunesid üldiselt hiljem. Kindlad liblika (Rhopalocera) fossiilsed jäägid pärinevad peamiselt eotseeni ajastust, ehk umbes 40–50 miljoni aasta tagusest perioodist.

Taksonoomia ja tüüprühmad

Liblikad moodustavad ühe osa suurest järjestusest Lepidoptera, kuhu kuuluvad nii liblikad kui ka öised koid. Traditsiooniliselt eristatakse mõningaid suuremaid perekondi (familiaid), mida sagedamini nähakse ja uuritakse:

  • Papilionidae (kiilid ja nende sugulased)
  • Pieridae (sipelgad ja kapsaliblikad)
  • Nymphalidae (suurpärisliblikate rühm, nt mõõtkapsad)
  • Lycaenidae (siniliblika ja kuldliblika sugukond)
  • Hesperiidae (kiirelennulised kärbukesed ehk skiperid)
Need rühmad erinevad üksteisest nii kujult, käitumiselt kui ka ökoloogiliste eelistuste poolest.

Anatoomia ja värvid

Nagu koilastel, on ka liblikatel neli tiiba, mis on kaetud tillukeste soomustega. Tiivad võivad olla mustrilised ja erksavärvilised ning paljude liikide puhul on seksuaalne dimorfism ehk isaste ja emaste väljanägemise erinevus märgatav. Kui liblikas ei lenda, on tema tiivad tavaliselt selja kohale volditud (paljudel rühmadest) või laiali laotatud (mõned teised). Tiibade värvid ja mustrid tekivad nii pigmentidest kui ka mikroskoopilistest struktuuridest, mis peegeldavad valgust ning annavad näiteks metalset läiget.

Elutsükkel (metamorfoos)

Nagu kõigil täieliku metamorfoosiga putukatel, läbib liblika elu neli põhilist etappi. Tsükkel algab munaga, millest koorub vastne (roomik). Vastne toitub aktiivselt ja kasvab kiiresti; pärast mitut järgnevat vananemisfaasi muutub vastne nukuks (pupa). Nukka (chrysalis) staadiumis toimub ulatuslik ümberkorraldus — sisemised elundid ja kehaehitus kujunevad täiskasvanud liblika (imago) vormiks. Lõpuks koorub nukkest täiskasvanud liblikas, kes suudab paarituda ja muneda, et tsükkel jätkuks. Täiskasvanud eluiga varieerub liikide lõikes: mõned elavad vaid paar nädalat, teised (nt rändliigid või külmaajalüütid) võivad elada mitu kuud, ja mitmed liigid talvituvad kas nukuna või täiskasvanuna.

Toitumine ja ökoloogia

Liblikate elu on tihedalt seotud õitsvate taimedega, millest toituvad nende vastsed (roomikud) ja täiskasvanud isendid ning millele nad munevad. Paljud vastsed on taimtoidulised ja toituvad kitsalt konkreetsete taimeliikide või -perekondade lehtedest; mõned on aga üldistajad. Täiskasvanud liblikad kasutavad sageli sukelduva imemistoruga (proboscis) nektarit, kuid nad võivad toituda ka taimekoorest eralduvast mahlast, mädamnedes olevast viljamassist, loomasõnnikust, mineraalidest (mud-puddling) ja isegi lihast või verest mõnel harvadel juhtudel.

Paljud taimeliikide anatoomia ja õieomadused on kujunenud koos nende tolmeldajatega (sealhulgas liblikatega), mistõttu esineb tugevat koevolutsiooni: õiemorfoloogia, nektari asukoht ja lõhnaained võivad olla kohandunud konkreetsete tolmeldajate (nt liblika-, mesilaste- või kolibriliikide) abil tolmeldamiseks.

Käitumine, ränne ja kaitse

Mõned liblikad on tuntud keerukate rändeteede poolest — kuulsaim näide on monarhliiblikas, kes rändab Põhja-Ameerikast talvituma Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Muid liike iseloomustab lokaalsete elupaikade trükkimine, territoriaalsus või massiline kogunemine teatud aegadel. Liblikad kasutavad kiskjate eest hoidumiseks mitmeid strateegiaid: kamuflaaž, silmamotiivid, mürgiste ühendite omandamine ja näiv mürgisus (aperentne eristumine) ning nimekate kaitsevärvide (aposmeematism) kasutamine.

Liblikate populatsioonidele on ohtlikud elupaikade kadumine, intensiivne põllumajandus (pestitsiidid), kliimamuutused ja võõrliigid. Paljud teadusuuringud ja kodanikuteaduse projektid jälgivad liblikate arvukust, aidates seeläbi kaitseplaane koostada.

Inimsuhted ja uurimine

Liblikate vaatlemine ja pildistamine on populaarne hobi, samuti kasutatakse neid ökoloogiliste indikaatoritena ning kooli- ja teadustöödes. Mõned inimesed hoiavad ka kollektsioone püütud surnud liblikatest, kuid tänapäeval on järjest enam rõhku pandud elusvaatlustele, eetikale ja seaduslikule kaitsele — mitmed liigid on kaitse all ning nende püüdmine on piiratud või keelatud.

Levik ja mitmekesisus

Liblikad esinevad peaaegu kogu maailmas, välja arvatud mõned väga külmad polaaralad ja avamerealad. Nende liigirikkus on eriti suur troopilistes metsades, kus elab suur hulk erivärvilisi ja -käitumisega liike. Kohalikud liigid on tihti kohastunud oma paikkonna taimestiku ja kliimaga ning paljudel juhtudel on just konkreetne taimeliik määravaru selleks, kas liblika vastne suudab kohalikus elupaigas elada.

Kokkuvõtlikult on liblikad olulised nii ökoloogiliselt (tolmeldajad, osa toiduvõrgustikust) kui ka kultuuriliselt — nende värvikirevus ja eluviis teeb neist ühed silmapaistvamad putukad maailmas.