Liblikad (Lepidoptera): liigid, eluetapid ja ökoloogia

Avasta Liblikad (Lepidoptera): liigid, eluetapid ja ökoloogia — värvikirevad tiivad, metamorfoos, tolmeldussidemed ja vaatlusnipid. Lugege, kuidas liblikad toidavad ja kujundavad loodust.

Autor: Leandro Alegsa

13-11-2025 09:53

Liblikas on tavaliselt päeval lendav putukas, mis kuulub liblikaliste seltsi Lepidoptera. Neid rühmitatakse tihti alarühma Rhopalocera, kuhu kuuluvad nn „pärisliblikad“. Liblikad on tihedalt suguluses koikega, kellest nad on välja arenenud. Varaseimad leitud lepidopterite lähisugulaste fossiilid ulatuvad tagasi üla-jura ja varase kriidi ajastusse (hundredmiljonitesse aastatesse), kuid tänapäevaste liblikate põhiliigid ja perekonnad kujunesid üldiselt hiljem. Kindlad liblika (Rhopalocera) fossiilsed jäägid pärinevad peamiselt eotseeni ajastust, ehk umbes 40–50 miljoni aasta tagusest perioodist.

Taksonoomia ja tüüprühmad

Liblikad moodustavad ühe osa suurest järjestusest Lepidoptera, kuhu kuuluvad nii liblikad kui ka öised koid. Traditsiooniliselt eristatakse mõningaid suuremaid perekondi (familiaid), mida sagedamini nähakse ja uuritakse:

Papilionidae (kiilid ja nende sugulased)
Pieridae (sipelgad ja kapsaliblikad)
Nymphalidae (suurpärisliblikate rühm, nt mõõtkapsad)
Lycaenidae (siniliblika ja kuldliblika sugukond)
Hesperiidae (kiirelennulised kärbukesed ehk skiperid)

Need rühmad erinevad üksteisest nii kujult, käitumiselt kui ka ökoloogiliste eelistuste poolest.

Anatoomia ja värvid

Nagu koilastel, on ka liblikatel neli tiiba, mis on kaetud tillukeste soomustega. Tiivad võivad olla mustrilised ja erksavärvilised ning paljude liikide puhul on seksuaalne dimorfism ehk isaste ja emaste väljanägemise erinevus märgatav. Kui liblikas ei lenda, on tema tiivad tavaliselt selja kohale volditud (paljudel rühmadest) või laiali laotatud (mõned teised). Tiibade värvid ja mustrid tekivad nii pigmentidest kui ka mikroskoopilistest struktuuridest, mis peegeldavad valgust ning annavad näiteks metalset läiget.

Elutsükkel (metamorfoos)

Nagu kõigil täieliku metamorfoosiga putukatel, läbib liblika elu neli põhilist etappi. Tsükkel algab munaga, millest koorub vastne (roomik). Vastne toitub aktiivselt ja kasvab kiiresti; pärast mitut järgnevat vananemisfaasi muutub vastne nukuks (pupa). Nukka (chrysalis) staadiumis toimub ulatuslik ümberkorraldus — sisemised elundid ja kehaehitus kujunevad täiskasvanud liblika (imago) vormiks. Lõpuks koorub nukkest täiskasvanud liblikas, kes suudab paarituda ja muneda, et tsükkel jätkuks. Täiskasvanud eluiga varieerub liikide lõikes: mõned elavad vaid paar nädalat, teised (nt rändliigid või külmaajalüütid) võivad elada mitu kuud, ja mitmed liigid talvituvad kas nukuna või täiskasvanuna.

Toitumine ja ökoloogia

Liblikate elu on tihedalt seotud õitsvate taimedega, millest toituvad nende vastsed (roomikud) ja täiskasvanud isendid ning millele nad munevad. Paljud vastsed on taimtoidulised ja toituvad kitsalt konkreetsete taimeliikide või -perekondade lehtedest; mõned on aga üldistajad. Täiskasvanud liblikad kasutavad sageli sukelduva imemistoruga (proboscis) nektarit, kuid nad võivad toituda ka taimekoorest eralduvast mahlast, mädamnedes olevast viljamassist, loomasõnnikust, mineraalidest (mud-puddling) ja isegi lihast või verest mõnel harvadel juhtudel.

Paljud taimeliikide anatoomia ja õieomadused on kujunenud koos nende tolmeldajatega (sealhulgas liblikatega), mistõttu esineb tugevat koevolutsiooni: õiemorfoloogia, nektari asukoht ja lõhnaained võivad olla kohandunud konkreetsete tolmeldajate (nt liblika-, mesilaste- või kolibriliikide) abil tolmeldamiseks.

Käitumine, ränne ja kaitse

Mõned liblikad on tuntud keerukate rändeteede poolest — kuulsaim näide on monarhliiblikas, kes rändab Põhja-Ameerikast talvituma Kesk- ja Lõuna-Ameerikasse. Muid liike iseloomustab lokaalsete elupaikade trükkimine, territoriaalsus või massiline kogunemine teatud aegadel. Liblikad kasutavad kiskjate eest hoidumiseks mitmeid strateegiaid: kamuflaaž, silmamotiivid, mürgiste ühendite omandamine ja näiv mürgisus (aperentne eristumine) ning nimekate kaitsevärvide (aposmeematism) kasutamine.

Liblikate populatsioonidele on ohtlikud elupaikade kadumine, intensiivne põllumajandus (pestitsiidid), kliimamuutused ja võõrliigid. Paljud teadusuuringud ja kodanikuteaduse projektid jälgivad liblikate arvukust, aidates seeläbi kaitseplaane koostada.

Inimsuhted ja uurimine

Liblikate vaatlemine ja pildistamine on populaarne hobi, samuti kasutatakse neid ökoloogiliste indikaatoritena ning kooli- ja teadustöödes. Mõned inimesed hoiavad ka kollektsioone püütud surnud liblikatest, kuid tänapäeval on järjest enam rõhku pandud elusvaatlustele, eetikale ja seaduslikule kaitsele — mitmed liigid on kaitse all ning nende püüdmine on piiratud või keelatud.

Levik ja mitmekesisus

Liblikad esinevad peaaegu kogu maailmas, välja arvatud mõned väga külmad polaaralad ja avamerealad. Nende liigirikkus on eriti suur troopilistes metsades, kus elab suur hulk erivärvilisi ja -käitumisega liike. Kohalikud liigid on tihti kohastunud oma paikkonna taimestiku ja kliimaga ning paljudel juhtudel on just konkreetne taimeliik määravaru selleks, kas liblika vastne suudab kohalikus elupaigas elada.

Kokkuvõtlikult on liblikad olulised nii ökoloogiliselt (tolmeldajad, osa toiduvõrgustikust) kui ka kultuuriliselt — nende värvikirevus ja eluviis teeb neist ühed silmapaistvamad putukad maailmas.

Regentlik liblikas (Euschemon rafflesia) on kõige erinevam liblikas, mis moodustab Hesperiidae alamperekonna.

Mõni liblikas teeb kamuflaaži: suurepärane lehemimikaator Gonepteryx rhamni, harilik rammuslane, lillakastaniaalil.

Kallima inachus on troopilises Aasias elav nümfiline liblikas. Suletud tiibadega näeb ta välja nagu kuivanud tumedate soontega leht.

Sama liblikas, Kallima inachus, näitab oma tiibade ülemist külge.

Röövloomad ja kaitse

Röövloomad

Liblikate peamised kiskjad on linnud, nagu ka liblikate peamised kiskjad on nahkhiired. Samuti on röövloomadeks ahvid ja puisniidud roomajad ning mõned putukad ja ämblikud. Kõigil roomajatel ja ahvidel on hea värvinägemine, nii et liblikate värvus mõjub neile sama hästi kui lindudele.

Kaitse

Erakordsed värvid ja mustrid tiibadel ja kehal on mõistetavad ainult nende funktsiooni seisukohalt. Mõned kõige ilmsemad värvide funktsioonid on järgmised:

Kaitstus: võimaldab putukal jääda nähtamatuks.
Teistele loomadele signaalimine

Hoiatusvärvus: annab teistele loomadele märku, et nad ei tohi rünnata.
Mimikri: teise liigi hoiatava värvuse ärakasutamine.
Seksuaalne valik: paarilise leidmine
Muud signalisatsiooniliigid

Ümberkorraldused

Äratuskaitse: ootamatud värvivihud või silmapilgud.

Üksikasjad on rühmiti ja liigiti erinevad. Ka roomikutel on sarnaste funktsioonidega värvid. Mürgised ained, mis teevad mõned liblikad mürgiseks, saadakse nende roomikute poolt söödavatest taimedest.

Body

Nagu enamikul putukatel, on ka liblikatel kolm peamist kehaosa. Need osad on pea, rindkere ja kõht. Keha on kaitstud eksoskeletiga. Keha koosneb osadest, mida nimetatakse segmentideks. Segmentide vahel on paindlikud osad, mis võimaldavad liblikal liikuda. Kõik kolm kehaosa on kaetud väga väikeste soomustega. Kilbid annavad liblikale tema värvi.

Tiivad ja lend

Liblikatel on väga iseloomulik lendamisstiil. Nad ei lenda tavaliselt sirgjooneliselt. Nende stiili kirjeldab hästi nende nime lasteversioon: "lendlevad". Mõned liigid on võimelised tugevateks ja pikkadeks lendudeks (vt monarhilaste ränne) ja teised ei lahku kunagi metsast, kus nad on sündinud. Nad suudavad üsna hästi üle elada lindude tiibade nokkimist. Hooaja lõpus võib sageli näha nende tiibade kahjustusi, kuigi nad jätkavad üsna hästi lendamist.

Pea

Pea on keha esimene osa. Sellel on silmad, suuosa ja antennid.

Liblikate silmad on suured. Silm koosneb väiksematest silmadest ehk optilistest ühikutest. Silmi, mis koosnevad optilistest üksustest, nimetatakse ühendsilmadeks. Liblikad ei näe nii palju värve kui inimesed, kuid nad näevad ultraviolettvalgust.

Täiskasvanud liblika suul ei ole lõugasid. Tal on mingi suu, mis on tehtud vedelike imemiseks. Seda suud nimetatakse proboscis'iks. Sipelgas koosneb kahest õõnsast torust. Torud on keskelt kokku lukustatud. Kui liblikas ei kasuta oma proboscis't, on see kokku keritud pähe. Kui ta tahab toituda, võib ta sipelga lahti kerida.

Liblikate antenne kasutatakse lõhna ja tasakaalu saavutamiseks. Enamiku liblikate antenn on otsast nuiaga. Mõnel liblikal (näiteks kiibitsatel) on antenni otsas klobiniku asemel konks.

Thorax

Rindkere on keha teine osa. See koosneb kolmest segmendist. Jalad ja tiivad on ühendatud rindkere külge.

Liblikate jalad on loodud kõndimiseks, asjadest kinni hoidmiseks ja maitsmiseks. Jalgu on kolm paari. Jalal on neli peamist osa. Need on trohanter, reieluu, sääreluu ja jalg. Iga jala lõpus on paar küüniseid. Nymphalidae perekonda kuuluvatel liblikatel on väga lühikesed esijalad. Nad hoiavad oma esijalgu keha lähedal. Seetõttu tundub, et neil on ainult kaks paari jalgu. Mõnedel liikidel on sääreluu peal liikuv kehaosa, mida kasutatakse antennide puhastamiseks.

Liblikal on kaks paari tiibu. Mõlemal tiival on õõnsad torud, mida nimetatakse veenideks. Liblikate värvid ja mustrid on valmistatud pisikestest soomustest. Kilbid kattuvad üksteisega. Need on ühendatud tiibadega. Kui liblikat käega katsuda, võivad pisikesed soomused maha hõõruda.

Kõhu

Kõhu on kolmas kehaosa. See koosneb kümnest segmendist. Kõhu on palju pehmem kui pea ja rindkere. Kõhu lõpus asuvad suguelundid. Isasloomadel on paar klambreid. Neid kasutatakse paaritumise ajal emasloomast kinnipidamiseks. Emasloomal on munade munemiseks valmistatud toru.

Liblikaspea

Silmapunkt liblika tiibadel

Elutsükkel

Liblikad läbivad täieliku metamorfoosi. See tähendab, et liblika elus on neli osa. Esimene osa on muna. Teine osa on roomik (mõnikord nimetatakse seda ka vastsiks). Kolmas osa on kukeseen (mida mõnikord nimetatakse ka nukuks). Neljas osa on täiskasvanu (mõnikord nimetatakse imago).

Muna

Emane liblikas muneb oma munad roomiku toidutaimele või selle lähedale (toidutaim on taim, millest toitub roomik). Emane valib munemise koha, kasutades selleks lõhna, maitset, puudutust ja nägemist. Enamik liike muneb ainult ühe muna toidutaimele. Teised munevad toidutaimele viiest kuni üle 100 munast koosnevad rühmad. Enamik liike muneb oma munad toidutaime lehtedele. Teised munevad neid toidutaime õitele, varre, koorele või viljadele.

Munad on mitmesuguse kuju ja värvusega. Nad võivad olla ümmargused või ovaalsed ja lamedad. Mõne liigi puhul on munakoor ribiline. Liblikamunade kõige levinumad värvid on kollane ja roheline. Munad muutuvad vahetult enne koorumist tumedaks. Samuti kulub mõnel liblikal munast väljumiseks päev, teistel võib kuluda kuid.

Caterpillar

Liblikate roomikud võivad erineda suuruse, värvi ja kuju poolest. Neil võivad olla ogad, harjased või pehmed kehapikendused. Kõigil roomikutel on 13 kehasegmenti. Esimesed kolm segmenti moodustavad rindkere. Rindkerel on kolm paari jalgu. Neid jalgu nimetatakse tõelisteks jalgadeks. Ülejäänud 10 segmenti moodustavad kõhu. Kõhul on viis paari pehmeid jalgu, mida nimetatakse projalgadeks. Eesjalgadel on iga jala otsas pisikesed konksud. Neid kasutatakse esemetest kinnipidamiseks. Konksusid nimetatakse kruubideks.

Roomiku nahk ei kasva. Kui roomik kasvab oma naha sees, muutub nahk liiga tihedaks. Selleks, et roomik saaks suuremaks kasvada, heidab ta oma liiga tiheda naha maha. Pärast vana naha väljalangemist tekib uus, suurem nahk. Seda nimetatakse muskeldumiseks. Roomik mähiseb neli kuni viis korda, enne kui ta muutub nukuks. Iga mulgustumise vahelist osa nimetatakse instariks.

Kõik roomikud suudavad teha siidi. Siidi valmistatakse süljenäärmetest. Siid algab süljenäärmetes oleva vedelikuna. Roomik tõmbab siidi välja väikeseks niidiks. Siid kõveneb kohe, kui see puutub kokku õhuga. Roomajad kasutavad siidi pesade ehk kookonite valmistamiseks.

Enamik roomikuid toitub taimede või puude lehtedest. Enamik roomikute liike toitub ainult piiratud arvust teatud taimeliikidest. Kui roomik ei leia toidutaimi, sureb ta nälga.

Mõnda liigi (perekond Lycaenidae) roomikuid hooldavad sipelgad. Roomikutel on spetsiaalsed näärmed, mis toodavad magusat vedelikku, mida nimetatakse mesimagusaks. Sipelgatele meeldib mesimagus. Vastutasuks mesimagude eest kaitsevad sipelgad roomikuid kiskjate eest. Samuti on roomikutel spetsiaalsed kehaosad, mis teevad hääli. Roomik teeb kehaosadega hääli ja "kutsub" sipelgaid, kui roomik on röövloomade rünnaku all. Sipelgad kuulevad helisid ja tulevad roomikut kaitsma.

Miletinae alamperekonna roomikud söövad putukaid, mis kuuluvad sugukonda Hemiptera . Siia kuuluvad näiteks kahjurid, jahukärbsed, leheputukad ja puukärbsed. ^p356

Papilionidae perekonna roomikutel on eriline organ. Seda organit nimetatakse osmeetriks. See on paha lõhnaga näärme, mis on madu keele kujuline. Seda hoitakse pea sisekülje taga. Kui kiskja püüab roomikut ära süüa, laseb roomik osmeteriumi välja. See peletab kiskjad eemale. ^p161

Pupa

Pupp (mitmuses pupp) moodustub pärast viimast muttimist. Roomik leiab spetsiaalse koha, kus ta nukkuma hakkab (pupate tähendab puperdama, et ta muutub nukuks). Seedetrakt tühjeneb. Roomik heidab oma naha. Nüüd on nukk paljastatud. Roomiku koed lagunevad ja ehitatakse ümber liblika kudedeks.

Puppel ei saa liikuda. See kinnitub kõhu otsas olevate pisikeste konksudega mingi eseme külge. Need konksud moodustavad nn kremastri. Pupil on palju pisikesi auke. Need võimaldavad hingamisgaaside liikumist nukku sisse ja välja.

Paljusid nukke on kiskjatel lihtne rünnata. Mõned roomikud (perekond Hesperiidae ja alamperekonnad Parnassiinae ja Satyrinae) valmistavad siidist ja lehtedest varjualuseid, et kaitsta end, kui nad muutuvad nukukesteks. Neid varjualuseid nimetatakse kookoniteks. Enamikul liblikapoegadel ei ole kookonit, et end kaitsta. Selle asemel on nukud pruunid või rohelised, et end lehtede ja okste vahel varjata. Kookoniteta nukke kutsutakse kuklasteks või kuklasteks.

Ritsika (Ariadne merione) muna

Hariliku türnpuu (Junonia coenia) roomikud. Pange tähele varieerumist

Vana Maailma peibutussaba (Papilio machaon) roomik, mis näitab oma osmeetriumi.

Vanamaailma peibutussaba (Papilio machaon) kukeseened

Survival

Mõned liblikad võivad elupaikade kadumise tõttu olla hädas. Metsade ja rohumaade hävitamise tõttu ei ole mõnel liblikaliigil enam kohta, kus toituda ja muneda. Et aidata, istutavad mõned inimesed liblikate aeda lilledega, kus on palju nektarit, millest liblikad saavad toituda. Mõned inimesed hoiavad ka taimi, millele liblikad munevad, ja naudivad seda, kui nad vaatavad, kuidas roomikud kooruvad välja ja toituvad taimest. Keemilised pihustid, mida kasutatakse kahjurite eemalhoidmiseks aiataimedest, tapavad ka liblikaid.

Mõned värvilised liblikad

Kollane jezebel

Sinine paanika

Roheline juuksekarva

Pärsia lahe fritillary

Sara longwing

Jamfly

Camberwelli ilu

Ühine sinivärviline sõrmkäpp

Ühine miimika

Kahvatu rohu sinine

Ühine neljarõngas

Lääne sinine safiir

Must peibutussaba

Diaethria eluina

Tavaline rohi kollane

Malaia pitsilind

Inachis io

Parnassius phoebus

Papilio helenus

Papilio machaon

Monarhide liblikate galerii

Suletud tiibadega monarhliblikas, kes toitub aialille nektarist.

Emane liblikas munemas "Luigetaimele".

Monarhide liblika roomik

Monarhide liblika kimalas

Seotud leheküljed

Küsimused ja vastused

K: Mis on liblikas?

V: Liblikas on liblikate sugukonda kuuluv putukas, mis tavaliselt lendab päeval. Nad on rühmitatud alarühma Rhopalocera ja on tihedalt seotud koikega.

K: Kui kaua on liblikaid olnud?

V: Varaseim avastatud fossiilne liblikas pärineb 200 miljonit aastat tagasi, samas kui varaseimad teadaolevad liblikafossiilid pärinevad 40-50 miljonit aastat tagasi.

K: Kuidas näevad liblikad välja?

V: Liblikatel on neli tiiba, mis on kaetud pisikeste soomustega, ja nende tiibadel on sageli eredavärvilised mustrid. Iga liigi isased ja emased võivad üksteisest välimuselt veidi erineda.

K: Mis on liblikate vaatlemine?

V: Liblikate vaatlemine on populaarne hobi, mille käigus inimesed jälgivad elavaid liblikaid nende loomulikus keskkonnas või hoiavad kogusid püütud surnud liblikatest.

K: Milliseid etappe läbib liblika elutsükkel?

V: Liblikate elutsükkel läbib neli erinevat etappi - muna, vastne (roomik), kukeseen ja täiskasvanud liblikas. Pärast paaritumist munevad emasloomad munad, millest kooruvad vastsed, mis omakorda muutuvad kukeseeneks, enne kui neist saavad täiskasvanud liblikad.

K: Millisesse klassi kuuluvad liblikad?

V: Liblikad kuuluvad koos koikide ja liblikatega putukate seltsi Lepidoptera.

K: Kus saab liblikaid leida?

V: Liblikaid võib nende laia levikuala tõttu leida peaaegu kogu maailmas.

Otsige