Monarhliblikas

Kirjeldus

Caterpillar

Monarhide roomikul on kollased, mustad ja valged triibud. Pea on samuti kollase ja musta triibuga. Kehal on neli musta pikendust, kaks kummaski otsas. Need näevad välja nagu antennid. Roomik on kuni 5 cm pikkune.

Täiskasvanud

Monarhliblika tiibade siruulatus on 8,9-10,2 sentimeetrit (3,5-10,2 tolli).

Tiibade ülemine külg on oranži värvi, mustade servade ja soontega. Mustades tiibade servades on valged laigud. Isasloomal on alumisel tiival üks laik. See laik eraldab lõhna, mis meelitab emasloomi ligi. Sarnane on ka viceroya-liblikas (Limenitis archippus). Tal on täiendav must riba üle alumise tiiva. Tiibade alumine külg on pruunikas-oranži värvi ja mustade veenidega. Tiibade servad on mustad, millel on valged laigud.

Monarhide valget vormi on nähtud Austraalias, Uus-Meremaal, Indoneesias ja Ameerika Ühendriikides. Seda on nähtud juba 1896. aastal. Lepidopteroloogid nimetasid seda nivosus'iks (lepidopteroloog on inimene, kes uurib liblikaid ja koikesi). Ta on hallikasvalge kõikidel tiibade aladel, mis tavaliselt on oranžid. Valge vorm moodustab umbes 1% või vähem kõigist monarhidest, välja arvatud Oahul, Hawaiil, kus see on hoidnud populatsiooni kuni 10%. Ühe liigi kahe või enama vormi olemasolu samas piirkonnas on üsna tavaline ja seda nimetatakse polümorfismiks.

Levik ja levik

Põhja-Ameerikas leidub monarhi Kanada lõunaosast kuni Lõuna-Ameerika põhjaosani. Mõnikord rändab ta Lääne-Euroopasse, mõnikord isegi Kreekasse. Euroopasse jõuab ta USA laevade kaudu. Ta võib Euroopasse rändada ka lennates, kui ilmastiku- ja tuuleolud on sobivad. Seda on leitud ka Bermudadel, Hawaiil, Solomoonidel, Uus-Kaledoonias, Uus-Meremaal, Austraalias, Uus-Guineas, Tseilonil, Indias, Assooridel ja Kanaari saartel.

Migratsioon

Monarhliblikad on tuntud oma pika iga-aastase rände poolest. Põhja-Ameerikas teevad nad suuri rändeid lõuna suunas alates augustist kuni esimeste külmadeni. Kevadel toimub ränne põhja poole. Ükski isend ei tee kogu ümbermaailmareisi. Naised monarhid munevad nende rännakute ajal järgmise põlvkonna jaoks.

Oktoobri lõpuks rändavad Kallimägedest ida pool asuvad monarhid Mehhikosse. Paljud tuhanded Suurte järvede piirkonnast tulevad läbi Point Pelee rahvuspargi. Nad rändavad Mehhiko Michoacáni ja Mehhiko osariikides asuvasse Mariposa Monarca biosfääri kaitsealale. Enamik monarhidest, kes asuvad Kallimäestest lääne pool, ei rända Mehhikosse. Selle asemel talvituvad (veedavad talve) nad paljudes kohtades Kesk- ja Lõuna-Californias.

Mehhikos kogunevad monarhid väga suurel hulgal puhkama. Nad istuvad sobivatel puudel ja põõsastel, klammerdudes (hoides tugevalt kinni) oma jalgadega. Nad klammerduvad üksteise külge, moodustades üha uusi ja uusi kihte, kus monarhid talvituvad. Selle avastas Fred Urquhart Toronto ülikoolist, kes uuris monarhilõikesi ligi nelikümmend aastat. Ta teadis, et monarhid rändavad, sest ta ei näinud neid enam pärast teatavat aega aastas. Ta pani igale leitud monarhile sildi. Sellel sildil oli tema nimi, aadress ja palve saata talle liblikas, kui see leitakse.

Mõni kuu hiljem hakkasid inimesed kogu Põhja-Ameerikast ja Mehhikost talle tema märgistatud liblikaid tagastama. Mehhiko oli kõige lõunapoolsem piirkond, kust ta oli saanud liblikaid, nii et ta hakkas sinna reisima, et otsida monarhisid. Aastaid reisis ta Mehhikosse. Seal ronis ta läbi džunglite, kõndis läbi metsade ja vestles leitud inimestega. Lõpuks kuulis ta, et Mehhiko linnast lääne pool on koht, kus inimesed olid näinud palju monarhideid kõik koos. Pärast pikki otsinguid leidis ta lõpuks miljonid monarhiliblikad, mis katavad selle piirkonna iga osa.

Kevadise rände ajal võib Kaljumägedest ida poole jääv populatsioon ulatuda kuni Texase ja Oklahomani. Teine, kolmas ja neljas põlvkond pöördub kevadel tagasi oma põhjapoolsetesse paikadesse Ameerika Ühendriikides ja Kanadas.

Elupaik

Monarši võib leida paljudes erinevates elupaikades. Kui ta pesitseb, leidub ta elupaikades, kus leidub lüpsirohtu (üks taimeliik). Mõned sellised elupaigad on põllud, niidud, preeriad, linnapargid, aiad ja teede ääres asuvad pargid või nende läheduses asuvad pargid. Rände ajal võib monarhi leida peaaegu igas elupaigas. Ta talvitub Californias männi-, küpressi- ja eukalüptimetsades. Mehhikos talvitub ta kuuse- ja männimetsades.

Suur osa monarhide pesitsuspiirkonnast ei ole enam hea. Mõnes osariigis ja provintsis peetakse piimapõõsast umbrohuks. Nendes kohtades tapetakse piimapaju, et kariloomad seda ei sööks ja ei haigestuks. Lisaks sellele hävitavad herbitsiidide kasutamine, eriti geneetiliselt muundatud herbitsiidiresistentsete taimede puhul, lüpsirohu. Kui lüpsirohutaimi on vähem, ei ole monarhil enam nii palju elupaiku, kus ta saaks paljuneda.

Elupaikade hävimine on olnud murettekitav, kuna iga-aastase rände käigus Mehhiko metsades asuvasse talvekodusse jõudnud monarhiliblikate arv langes 2013. aastal vähemalt kahe aastakümne madalaimale tasemele, mis on peamiselt tingitud äärmuslikest ilmastikutingimustest ja muutunud põllumajandustavadest Põhja-Ameerikas. Mehhiko mets, mida liblikad kunagi hõivasid kuni 50 aakrit (200 000 m²), kahanes 2012. aasta detsembris toimunud iga-aastase loenduse käigus 2,94 aakrini (11 900 m). ²

Monarhide rändetee


Monarhid Pacific Grove'is, Californias

Elutsükkel

Monarhiliblikas läbib täieliku metamorfoosi.

Muna

Emane muneb oma munad ükshaaval. Need munetakse roomiku toidutaime lehtede alumisele küljele. Munad on helekollased. Värskelt munetud munad on kreemjasvalged. Kolme kuni nelja päeva pärast muutuvad nad tumehalliks. Muna kaalub tavaliselt umbes 0,54 milligrammi. See on umbes 1,2 millimeetri pikkune. Selle läbimõõt on umbes 0,87 millimeetrit (keskmiselt 55 muna puhul).

Caterpillar

Toidupesa koorub munast välja. Noor roomik on halli-musta värvi ja musta peaga. Pärast esimest moltatsiooni (naha väljalangemine) on roomik kollaste, mustade ja valgete triipudega. Pea on samuti kollase ja musta triibuga. Kehal on neli musta pikendust, kaks kummaski otsas. Need näevad välja nagu antennid. Roomik saavutab 5 sentimeetri pikkuse. Roomik sööb toidutaime lehti ja õisi. Ta ei tee pesasid ega varjualuseid. Ta kasvab väga kiiresti ja selle tõttu moltiseerib ta neli kuni viis korda.

Chrysalis

Pärast seda, kui roomik on viimast korda sulanud, moodustab ta kimalase. Kimalas ei ole sama mis kookon. Monarhide roomik kinnitab oma tagumise otsa (tagakeha) toe külge ja ripub allapoole J-tähe kujuliselt. Raasiku keha sisemus hakkab muutuma ja ta lõhub oma naha, et moodustada sinirohelist kukeseeni. Sinakasrohelisel kukeseenel on ülemise osa lähedal must ja helekuldne riba. Allpool on teised kuldsed laigud. Pärast mitu nädalat kestnud kimalasena viibimist tuleb täiskasvanud liblikas lõpuks välja liblikana.

Välimuselt sarnased liigid

Vikerkaar (Limenitis archippus) on sarnane, kuid väiksem kui monarh. Tal on alumise tiiva kohal täiendav must riba, mida monarhil ei ole.

Kuninganna (Danaus gilippus) on oranži asemel tumepunakaspruun. Tal ei ole musti soone. Tiiva ülemisel submarginaalsel (tiiva serva lähedal) alal on valged laigud. Need laigud on nii peal- kui ka allservas.

Sõdur (Danaus eresimus) on samuti oranži asemel tumepunakaspruun. Tal on õhukesed, mustad veenid. Alumise tiiva alumisel küljel on tume keskkoht. Tumeda keskkoha ümber on helepruunid, ruudukujulised laigud.

Mimikri

Monarhid on halva maitsega ja mürgised, sest nad sisaldavad kemikaali, mida nimetatakse kardenoliidiks (südameglükosiid). See kemikaal aeglustab selgroogsete loomade südame löögisagedust. Monarhide roomikud saavad seda kemikaali, kui nad toituvad lüpsirohust.

Kui monarhist saab liblikas, ei söö ta enam lüpsirohtu, kuid kemikaal on tal endiselt kehas. Liblikas näitab oma eredalt oranžide ja mustade tiibadega, et neid ei ole hea süüa. See on hoiatav värvus. Lind võib üritada monarhist süüa, kuid pärast söömist muutub ta haigeks ja oksendab. Pärast seda kogemust õpib lind, et ta ei tohi süüa teist monarhist ja ka ühtegi muud sarnast liblikat. Vikerliblikas on monarhile sarnase välimusega, kuid tema kehas ei ole piimalehma mürki. Linnud, kes on saanud halva kogemuse monarhide söömisest, ei söö tavaliselt viceroy't. See on näide Mülleri mimikriast.

Vasakul olev liblikas on monarh. Paremal olev liblikas on vikerkärbes. Nad näevad üksteisele väga sarnased välja. See on näide Mülleri miimikriast.

Ohud

Röövloomad

Mehhikos talvituvad monarhid on tihtipeale söönud mustpea-liblikad. Need linnud on glükosiidi suhtes immuunsed. Teised linnud, nagu oriulid ja jaanalinnud, on õppinud sööma ainult rinnalihaseid ja kõhu sees olevaid kehaosi. Nendes kehaosades on vähem mürki kui ülejäänud kehas. Mõned hiired on samuti immuunsed suurte mürgikoguste suhtes. Aja jooksul muutuvad talvituvad monarhid vähem mürgiseks. See muudab nad tõenäolisemaks, et kiskjad neid söövad. Mehhikos söövad umbes 14% talvituvatest monarhidest linnud ja hiired.

Oahul, Hawaiil, on Monarchi valge vorm. Selle põhjuseks on see, et sisse on toodud kaks linnuliiki. Need kaks lindu on tuntud kui punavõõrik-bulber ja punavõõrik-bulber. Nad on asustatud 1965. ja 1966. aastal. Nad on nüüd kõige tavalisemad putuktoidulised linnud. Nad on tõenäoliselt ainsad linnud, kes söövad nii suuri putukaid kui monarhid. Hawaii monarhidel on madal südameglükosiidide tase, kuid linnud võivad olla selle kemikaali suhtes immuunsed. Need kaks linnuliiki söövad roomikuid ja mõnikord ka kukeseeni. Nad otsivad neid piimapõõsaste okstelt ja lehtede altpoolt. Linnud söövad ka puhkavaid täiskasvanuid ja munevaid emaseid isendeid. Lendavaid monarhilinde söövad nad harvemini. Valgel kujul on suurem tõenäosus elada kui oranžil. Valge vorm ei vasta lindude otsingupildile normaalsest monarhist, mistõttu seda ei sööda. Sellist kaitsevõimet tuntakse kui apostelvalikut. Valge vorm on ka maskeeritud laikudes, mis paistavad läbi lehtede rühmade valguse.

Parasiidid

Parasiitide hulka kuuluvad tachiniidilised kärbsed Sturmia convergens ja Lesperia archippivora. Liblikad, mille sees on Lesperia archippivora mardikad, lõpetavad oma viimase mollituse. Seejärel ripuvad nad tagurpidi horisontaalsel pinnal. Nad surevad enne, kui nad muutuvad kukeseeneks. Sel ajal tuleb roomikust välja üks valge uss. Seejärel moodustab uss seejärel maas pruuni nukukese.

Bakter Micrococcus flacidifex danai nakatab ka roomikut ja põhjustab "musta surma". Vahetult enne kukeseeneks muutumist leiab roomik horisontaalse pinna. Nad surevad paar tundi hiljem. Keha muutub varsti pärast seda mustaks. Bakter Pseudomonas aeruginosa põhjustab nõrgestatud putukate nakatumist. See on laboratooriumides kasvatatud putukate tavaline surmapõhjus.

Valge vorm Monarch Hawaiil

Suhted inimestega

Monarh on Alabama, Idaho, Illinoisi, Minnesota ja Texase riigi putukas. Ta on Vermontis ja Lääne-Virginias riigi liblikas. Ta nimetati 1990. aastal Ameerika Ühendriikide riiklikuks putukaks. Ta nimetati koos mesilase (Apis mellifera) kandidaadiks. Õigusakt ei läinud siiski läbi.

Paljudele inimestele meeldib monarhide meelitamiseks kasvatada liblikaaias taime Asclepias physocarpa. Teistele meeldib neid kasvatada lõbuks või hariduslikel eesmärkidel. Rändavate monarhide jaoks on tehtud pühapaiku. Pühapaigad asuvad monarhide lemmik talvituspaikades. Need ränded võivad luua palju turismitulu.

Paljud koolid naudivad ka monarhide eest hoolitsemist. Nad alustavad roomikutest. Kui roomikud on küpsed liblikateks, lastakse nad seejärel loodusesse vabaks.

Mõnedel organisatsioonidel, näiteks Cape May Bird Observatory'l, on monarhide märgistamise programmid. Sildid pannakse liblika tiibadele. Etikettidel on teave. See aitab teadlastel jälgida monarhide rände ajal. Samuti aitab see teadlastel uurida radu, mida monarhid oma rände ajal läbivad.

Monarh isane koos sildiga

Täiskasvanud toidu allikad

Täiskasvanud monarhid on nähtud mitmetel erinevatel nektaritaimedel. Siin on nimekiri mõnest neist:

Isased võtavad vett ja mineraale ka niiskest pinnasest ja väikestest märjadest kividest. Seda tuntakse kui pudi-padi. Samuti on nähtud, et monarh on pudenenud kõnniteel oleval õliplekil.

Toidutaimed

Siin on loetelu taimedest, mida monarhide roomik sööb: