Enamiku loomade jaoks on kaitse röövloomade vastu eluliselt tähtis. Söömine ei ole ainus oht elule: surmaga võivad lõppeda ka parasiidid ja haigused. Kuid loomi, eriti väikesi loomi, süüakse sageli.

Kuna elu on seotud paljunemisega, siis valitakse välja kõik, mis hoiab olendi elus piisavalt kaua, et ta saaks paljuneda. Järgmine põlvkond saab alguse eelmise põlvkonna viljastatud munadest.

Seega ei ole üllatav, et loomad on välja töötanud mitmesuguseid kaitsevahendeid röövimiste vastu. Mõned neist kaitsemeetmetest kehtivad ka taimede puhul: taimede hävitamine võib olla väga kahjulik ja vähendada taimede viljakust. Paljudel taimedel on mingi kaitse taimekiskjate vastu.

Kaitseadaptatsioonide põhitüübid

  • Morfoloogilised kaitsed — kehaehitus või osad, mis füüsiliselt takistavad ründajaid: karvane või kestlik koor, okkad ja piigid (näiteks võsaroosid, okkalised liigid), paks nahk või kilp (kilpkonnad), teravad hambad ja küünised.
  • Keemilised kaitsed — toitainete või saagi maitse või toksilisus: putukate mürgid (näiteks tetrodotoksiin mõnel kalal), taimede sekundaarühendid nagu alkaloidid, tüüklid ja tanniinid, mis muudavad taime toitainete kättesaadavuse halvemaks või põhjustavad mürgitust.
  • Käitumuslikud kaitsed — käitumisviisid, mis vähendavad ohtu: varjumine, öine eluviis, rühmitumine ja hoiatushäälitsused, mängimine surnuks (opossumid), kiirabi kiired põgenemised, sihtmärkide ümbersuunamine (lähedalasuvad sabad) ja vääriti esitlemine (näiteks torupiltnikud).
  • Füsioloogilised kaitsed — sisemised protsessid, nagu tugev immuunsüsteem parasiitide vastu, võime taastada vigastusi või regeneratsioon ning seedesüsteemide kohastumine mürgiste toitude talumiseks.
  • Kamuflaaž ja mimikri — nähtavuse vähendamine või segamine: värvuspimedus ja muster, mis sulandub keskkonda (nt looduslikud pruunid ja rohelised toonid), samuti Batesi- ja Müller‑mimikri, kus ohtlikud või maitsetud liigid meenutavad üksteist või ohutuid liike, et petta röövloomi.

Näiteid ja täpsem kirjeldus

  • Karvased ja okkalised kaitsed: siilid rulluvad palliks, et kaitsta kõhtu; porcupine’id (okasloomad) kasutavad okkaid rünnaku peatamiseks.
  • Värvid ja hoiatusvärvid: kirjud värvid hoiavad ära ründamise — näiteks mürgised liblikad koguvad taimemürke ja on eredavärvilised, et röövloomad mäletaksid neid kui maitsetuid.
  • Kemikaalide tootmine taimedel: nettles (nõgesed) sisaldavad nõelteravaid karvu, mis süstivad valu tekitavaid ühendeid; mõnel taimedel (nt tubakas) on kõrge nikotiinisisaldus, mis toimib insektitsiidina.
  • Kooperatiivsed kaitsed: mõned taimed palvetavad või meelitavad kaitseande (nt ahvid või putukad), kus putukad elavad taime peal ja kaitsevad teda herbivooride eest (küsimuseline näide: akatsia ja sipelgad).
  • Strateegiline ajastus: taimed võivad ajastada lehtede või õitsemise toimumist nii, et koidikud ja kiskjad ei ühti; mõnel liigil esineb ka massiline seemnete tootmine (masting), mis ületab tõenäoliselt kiskjate tarbimisvõime.

Evolutsioonilised suhted ja tasakaalud

Kaitseadaptatsioonid ei teki ilma kuludeta. Energiat ja ressursse kulub okaste, mürkide või paksu koore tootmiseks ning käitumuslike kaitsestrateegiate (näiteks rühmades elamine) pidamiseks. Samuti arenevad röövloomad edasi — paremad saagiotsijaosad, detoksifitseerimisvõime või uued ründetehnikad — mis käivitab vastastikuse evolutsiooni ehk relvastusevõistluse.

Inimtegurid ja kaasaegsed ohud

Inimtegevus mõjutab kaitsemehhanisme mitmel moel: elupaikade hävitamine võib sundida liike loobuma varjatud elupaikadest; kliimamuutus võib muuta fenoloogiat ja põhjustada ajastuse sobimatust kiskjate ja saagi vahel; invasiivsed liigid võivad ületada kohalikud kaitsed. Samuti võivad pestitsiidid vähendada taimede ja putukate omavahelist tasakaalu, muutes kaitsemehhanismid ebaefektiivsemaks.

Kokkuvõte

Kaitseadaptatsioonid on mitmekesised ja parandavad organismide ellujäämisvõimalusi. Need hõlmavad nii füüsilisi, keemilisi kui ka käitumuslikke lahendusi ning on pidevas vastastikuses mõjus röövloomade ja saagi vahel. Mõistmine, kuidas need mehhanismid toimivad ja kuidas inimesed neid mõjutavad, aitab paremini planeerida looduskaitset ja säilitada ökosüsteemide toimimist.