Iguanodon on alumisest kriidiajastust pärit dinosauruste perekond Euroopas, Põhja-Ameerikas, Aafrikas ja Aasias. See elas umbes 125–126 miljonit aastat tagasi (mya) varases alumises kriidikivimis. Fossiilid näitavad, et perekond kuulus rühma, mida üldiselt nimetatakse iguanodontideks või laiema tähendusega iguanodontoidsideks — suurte, robustsete ja peamiselt taimtoiduliste dinosauruste hulka.
1822. aastal avastatud ja kolm aastat hiljem inglise geoloog Gideon Mantelli poolt kirjeldatud Iguanodon oli Megalosauruse järel teine ametlikult nimetatud dinosaurus. Koos Megalosauruse ja Hylaeosaurusega oli ta üks kolmest perekonnast, mida algselt kasutati Dinosauria määratlemiseks. Algsed leiud olid fragmentaarsed (hammaste ja mõned luunosad), mistõttu varased rekonstruktsioonid olid ebatäpsed — näiteks arvati mõnda aega ekslikult, et ta kannab ninal põhimõtteliselt "sarve". Suurema läbimurde tõi 1878. aasta Belgia Bernissarti kaevandusest pärit suure hulga peaaegu täielike skeletite leid, mida Louis Dollo vormistas ja mis aitasid oluliselt õige anatoomia selgitamisel.
Morfoloogia ja suurus
Iguanodon oli suur ja mahukas taimtoiduline loom. Täiskasvanud isendid ulatusid ligikaudu 8–10 meetri pikkuseks ja võisid kaaluda mõne tonni (tavapärased hinnangud ulatuvad umbes 3–5 tonnini sõltuvalt liigist ja isendi suurusest). Keha oli robustne, tugevate jäsemete ja pika sabaga, mis tõenäoliselt aitas tasakaalu hoida. Pea oli suhteliselt väike, hammasrida koosnes paljudest lehttaolise kujuga hammaste ridadest, mis olid kohandunud taimse toidu lõikamiseks ja purustamiseks.
Iseloomulikud tunnused on hulgas kuulsaks saanud pöiatik (suured kolmnurksed "küünised" või piigid sõrme lähedal) — tänapäevase tõlgenduse järgi asub see ikkagi pöidlal ja töötas kaitse- või võitluseesmärgil ning võib-olla ka toidu käitlemisel. Varased valed rekonstruktsioonid pidasid seda ninasarnaseks sarveks, kuid Bernissarti leidude põhjal pandi see paika sõrme juurde. Jäsemed olid kombineeritult kohandatud nii neljajooksuliseks liikumiseks kui ka vajadusel kahele jalale tõusmiseks; see viitab paindlikule liikumisviisile (facultative bipedalism).
Toitumine ja elupaik
Iguanodon oli lehttaimede sööja. Hambad ja lõualuu konstruktsioon võimaldasid toitu tehokalt hakata ja osaliselt purustada; arvatavasti töötasid suus ka pehmed koed (sarnane põsesulgud) toidu hoidmiseks ja neelamiseks. Söömisstrateegia võis hõlmata madala või keskmise kõrgusega taimestiku närimist — põõsastest ja madalamatest puistutest saadava toidu tarbimist. Omandatud hambaid asendati uute hammastega kogu elu jooksul, mis on tüüpiline mitmele taimtoidulisele dinosauruserühmale.
Leitud fossiilsed kooslused, näiteks Bernissartis, viitavad, et Iguanodon võis elada rühmades või karjades — suured kogunemised näitavad sotsiaalset käitumist, mis aitas kaitsta noori ja suurendas toiduotsimise efektiivsust. Samas on paljud käitumuslikud järeldused hüpoteesid, mida kinnitavad fossiilsed andmed ja võrdlus lähedaste sugulastega.
Taksonoomia ja liigitus
Iguanodon sugukonna taksonoomia on läbi aastakümnete olnud keeruline ja pidevas muutumises. Ajalukku on jäänud palju liike, mida ühel või teisel ajal nimetati Iguanodoniks, kuid paljud neist on hiljem ümber liigitatud või peetud eriliikideks teiste sugukondade sees. Tänapäeva paleontoloogias on kõige laialdasemalt aktsepteeritud liigid hoolikalt defineeritud; mitmed varasemad "catch-all" liiginimed jagati laiali ja uued perekonnanimed (näiteks Mantellisaurus, Barilium, Hypselospinus jt) said oma staatuse, kui täpsemad restaureerimised ja võrdlevad analüüsid seda nõudsid.
Ajalooline tähtsus ja kultuuriline mõju
Iguanodonil kui ühel esimestest teaduslikult kirjeldatud dinosaurustest on väike, kuid märkimisväärne koht avalikkuse ettekujutuses dinosaurustest. 19. sajandi keskel tekkisid mitmed kuulsad monumentaalsed rekonstruktsioonid (nt Crystal Palace täismõõdus skulptuurid), mis kujundasid publiku arusaama dinosaurustest. Need varased kujutised olid sageli ebatäpsed — näiteks paigutati pöiatik ekslikult ninale — kuni suuremate, paremini säilinud skeletileidudeni ja teaduslike uuendusteni, mis võimaldasid täpsemaid rekonstruktsioone. Louis Dollo ja teised paleontoloogid aitasid Bernissarti skeletid õigetesse asenditesse paigutada, parandades sedasi arusaama elusolendi väljanägemisest.
Teaduslik arusaam Iguanodonist on aja jooksul arenenud. Fossiilidest on saadud uut teavet ja tehnoloogiad (nt kompuutertomograafia, biomehaanilised mudelid) on võimaldanud paremini mõista liikumist, toitumist ja sotsiaalset elu. Uued leiud ja uuendatud taksonoomilised analüüsid muudavad pidevalt meie arusaama selle perekonna liigilisest mitmekesisusest ja filogeneetilisest positsioonist.
Kokkuvõte: Iguanodon on oluline varajane näide suurematest iguanodontidest — robustne taimtoiduline dinosaurus, mille avastused aitasid kujundada paleontoloogia kui teadusharu arengut. Kuigi algsed rekonstruktsioonid olid ebatäpsed, on tänu rikkalikele leidudele ja pidevale uurimistööle tänapäevased pildid palju täpsemad. Uuringud jätkuvad ning iga uus leid võib muuta üksikasju selle põneva liigi bioloogias ja käitumises.
