Tooniline liikumatus (thanatoos): loomade ja inimeste kaitsereaktsioon
Tooniline liikumatus (thanatoos) – loomade ja inimeste kaitsereaktsioon: põhjused, ellujäämisstrateegiad, traumajärgne avaldumine ja uusimad uurimused.
Tooniline liikumatus on loomadel ja mõnikord ka inimestel tekkinud lühiajaline, automaatne liikumatus- ja reaktsioonide pärssimise seisund, mida sageli nimetatakse ka thanatoosiks ehk „surnuks mängimiseks“. Seda nähtust on püütud kirjeldada kui kaitse- või päästereaktsiooni: keha langeb madalpingeolekusse, lihastoonus väheneb ja loom muutub näiliselt reageerimatuks. Mõnes mõttes sarnaneb see halvatuse kliinilistele nähtudele, kuid tooniline liikumatus on tavaliselt ajutine ja tingitud eri närvireaktsioonidest.
Kuidas tooniline liikumatus tekib ja miks?
Tooniline liikumatus ei ole teadlik otsus, vaid automaatne neurofüsioloogiline reaktsioon, mis võib käivituda äärmusliku stressi, ohutajuse või teatud sensorülese mõju korral. See seisund võib hõlmata:
- liigsete liigutuste peatamist ja lihastoonuse langust,
- aeglast hingamist ja südame löögisageduse muutusi,
Evolutsiooniliselt võib tooniline liikumatus aidata saagil ellu jääda, sest mõnel kiskjal on vähem huvi surnud saagi vastu või peatub rünnak, kui saak ei näita elu märke. Samuti võib see aidata saagil sulanduda ümbrusse ning vähendada kiskja tähelepanu, nagu on kirjeldatud mõnede liikide puhul.
Näited loomariigis
Toonilist liikumatuses on kirjeldatud paljudel rühmadel — selgrootutest kuni imetajateni. Näited ja uuritud viisid selle esilekutsumiseks on:
- Haide puhul võib mõnedes liigid toonilist liikumatust tekitada, kui neid pöörata kõhuli või muul viisil mõjutada, mis viib ajutise lakkamise ja passiivsuse seisundisse.
- Uurijad on näidanud, et mõnede homaari karbi teatud osa silitamine või ärritamine võib käivitada vastava liigese- ja lihasrefleksi, mis väljendub liikumisvõimetuse meenutavas käitumises.
- Talupidamisel ja käitumisuuringutes on tuntud võte, kus kana tähelepanu suunatakse maapinnal olevale joonele või lina kattele, mille järel linnu keha lõõgastub ja see võib paigale „külmuda“ — seda nähtust kasutatakse ka linnu käsitlemisel.
- Põhjuslikult võib tooniline liikumatus ilmneda siis, kui loom püüab vältida või heidutada kiskjaid — näiteks järeleaitaja, kes mängib surnut, et vältida täiendavat rünnakut.
- Paljud väikesed imetajad ja linnud muutuvad liikumatuks siis, kui tunnevad end kiskja poolt ohustatuna; see aitab mõnel juhul tähelepanu hajutada või ründaja huvi vähendada.
Inimeste puhul: traumareaktsioonid ja erinevus psühhiaatrilistest seisunditest
On kirjeldusi, mille kohaselt sarnane tooniline liikumatus võib ilmneda ka inimestel, kes on kogenud äärmist või eluohtlikku traumat, näiteks vägistamise või muu seksuaalse või füüsilise rünnaku ajal. Selline „külmumine“ on osa inimeste loomulikust stressireaktsioonide spektrist (freeze response) ja võib kaasneda dissotsiatsiooni ning kogemusega, et inimene ei suuda liikuda ega reageerida.
Tuleb rõhutada, et inimeste traumareaktsioonid ja meeleoluhäired on keerukad ning vajavad hoolivat käsitlemist. Kui liikumatuseks eksisteerib püsiv meditsiiniline või psühhiaatriline probleem, tuleb kaaluda spetsialisti sekkumist.
Erinevus katatoonilise seisundi ja toonilise liikumatuse vahel
Katatoonia on inimestel kirjeldatud tõsisem ja võib olla poolpüsivam psühhiaatriline seisund, mis võib hõlmata tugevaid motorilisi häireid, pikaajalist liikumatusseisundit, vastuvõtlikkust käsule või vastupanu liigutustele. Tooniline liikumatus on tavaliselt ajutine, äkiline ja seotud otseselt äärmise stressi või ohu tajuga ning ei tähenda automaatselt kroonilist psühhiaatrilist haigust.
Praktilised ja eetilised kaalutlused
Uuringutes ja loomade käsitlemisel tuleb arvestada, et tooniline liikumatus ei ole vabatahtlik ega meeldiv seisund — seetõttu on oluline järgida head loomapidamis- ja uurimistava ning vältida tarbetut stressi. Inimeste trauma korral on vajalik trauma-informeeritud abi: toetav suhtumine, ohutuse tagamine, psühholoogiline tugi ja vajadusel meditsiiniline hindamine.
Kokkuvõte: tooniline liikumatus/thanatoos on laialt levinud loomne kaitse- või päästereaktsioon, mis võib mõnel juhul aidata ellu jääda, kuid on ajutine ja sageli seotud tugeva stressi või hirmuga. Inimeste puhul võib sarnane „külmumine“ olla osa traumareaktsioonist, kuid see erineb sellistest püsivamatest psühhiaatrilistest seisunditest nagu katatoonia.
Rohumadu tagurpidi, kes mängib surnuks.
Sharks
Mõned haid võib panna toonusesse seisundisse. Hai jääb sellesse halvatusse seisundisse keskmiselt viieteistkümneks minutiks, enne kui ta taastub. Teadlased on kasutanud seda nähtust hai käitumise uurimiseks. Keemiliste hai tõrjevahendite mõju on uuritud, et testida nende tõhusust ja kitsendada annuste suurust, kontsentratsiooni ja ärkamise aega.
Mõned haid lähevad toonilise liikumatuse seisundisse, kui neid tagurpidi pööratakse. 3-4 meetri pikkuste tiigrihaide puhul võib toonilise liikumatuse saavutada, kui asetada käed kergelt looma nina külgedele, mis on ligikaudu silmade ümbruse piirkonnas. Teadlased usuvad, et tooniline liikumatus võib haide puhul olla seotud paaritumisega, sest emased haid tunduvad sellele rohkem reageerivat kui isased. Toonilise liikumatuse ajal sirutatakse seljauime(d) ning nii hingamine kui ka lihaskontraktsioonid muutuvad ühtlasemaks ja lõdvestuvad.
Valge hai ei reageeri nii hästi kui teised liigid, kui on püütud kasutada toonilist liikumatust. Ühel huvitaval juhul nägid silmanäitajad California ranniku lähedal, kuidas emaskala hoidis haid tagurpidi, et tekitada toonilist liikumatust. See hoidis haid paigal viisteist minutit, mille tagajärjel hai lämbus surnuks. See oli esimene registreeritud silmanäitaja juhtum, kus mõni muu liik kui inimene röövis looduses suurt valget haid. Teine juhtum, kus orkaanid tekitasid kaladele tahtlikult toonilist liikumatusolekut, on nähtud Uus-Meremaal stingrays'i puhul. Sellisel juhul keeravad orkaanid end enne rünnakut tagurpidi, püüavad rannakalad oma suhu, seejärel parandavad end kiiresti, pöörates omakorda rannakalad ümber, tekitades toonilise liikumatuse, muutes kalad abituks ja kergeks söögiks.
Kana hüpnotiseerimine
Kana saab "hüpnotiseerida" ehk panna transsi, hoides selle pead vastu maad ja tõmmates kepi või sõrmega mööda maad joone, mis algab nokast ja ulatub otse kana ette. Kui kana on sel viisil hüpnotiseeritud, jääb ta kuskil 15 sekundist kuni 30 minutini liikumatuks, jätkates joone vahtimist. Üks teooria on, et transistentsi põhjustab hirm, mis on tõenäoliselt kaitsemehhanism, mille eesmärk on teeselda surma, kuigi üsna halvasti.
Esimene teadaolev kirjalik viide sellele meetodile pärineb 1646. aastast, Athanasius Kircheri Mirabile Experimentum de Imaginatione Gallinae'st Roomas.
Meetodid
Teine hüpnoositehnika on hoida kana näoga ülespoole, seljaga maapinnal, ja seejärel viia sõrm kana kuklaluudest allapoole kuni veidi ventilatsioonitoru kohale. Kanade jalad on avatud, mis hõlbustab ravimite manustamist jalgade lestade jms vastu. Käte plaksutamine või kana õrnalt lükkamine äratab ta üles.
Samuti saab kana hüpnotiseerida, jäljendades seda, kuidas see magab - pea tiiva all. Selle meetodi puhul hoidke lindu kindlalt kinni, asetades tema pea tiiva alla, seejärel kiigutage kana ettevaatlikult edasi-tagasi ja asetage ta väga ettevaatlikult maapinnale. See peaks jääma samasse asendisse umbes 30 sekundiks. H. B. Gibson ütleb oma raamatus "Hypnosis: its nature and therapeutic uses", et rekordiline aeg, mille jooksul kana püsib hüpnoosis, on 3 tundi ja 47 minutit.
Forellide kihutamine
Forelli kimbutamine on kunst, mille käigus hõõrutakse forelli kõhu allosa sõrmedega. Kui seda tehakse õigesti, läheb forell umbes minuti pärast transsis olekusse ja saab seejärel hõlpsasti lähimale kuivale maale visata.
Tooniline liikumatus kui teaduslik vahend
Toonilise liikumatuse katse põhjendus seisneb selles, et katsetaja simuleerib kiskjat ja kutsub sellega esile kiskja vastase reaktsiooni - "surma teesklemine". Põhimõte on, et saakloom "teeskleb" olevat surnud, et saaks põgeneda, kui kiskja lõdvestab oma kontsentratsiooni. Surma teesklevad linnud kasutavad sageli ära põgenemisvõimalusi; vuttide tooniline liikumatus vähendab tõenäosust, et kassid röövivad neid linde.
Toonilise liikumatuse esilekutsumiseks fikseeritakse loom ettevaatlikult küljele või seljale asetatuna mõneks ajaks, nt 15 sekundiks. Seda tehakse kas kindlal, tasasel pinnal või mõnikord spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud V- või U-kujulises kinnipidamishällis. Näriliste puhul kutsutakse reaktsioon mõnikord esile kaela juures naha täiendava pigistamise või klambri kinnitamisega. Teadlased registreerivad käitumisviise, näiteks loomade paigalepaneku (15 sekundi pikkused kinnipidamisperioodid) arvu, mis on vajalik looma paigalepanekuks, esimeste suuremate liigutuste (sageli jalgade tsüklilised liigutused), esimeste pea- või silmaliigutuste ja liikumatuse kestuse (mida mõnikord nimetatakse "õigeks ajaks") latentsust.
Toonilise liikumatuse abil on näidatud, et puuris olevad kanad on hirmulisemad kui puuris olevad kanad. Puuripuuride ülemisel korrusel olevad kanad on kartlikumad kui madalamatel korrustel olevad kanad. Käsitsi kantavad kanad on hirmulisemad kui mehaanilisel konveieril kantavad kanad. Pikemat aega transporditud kanad on hirmulisemad kui lühemat aega transporditud kanad.
Toonilist liikumisvõimetust kui teaduslikku vahendit on kasutatud ka hiirte, gerilaste, merisigade, rottide, küülikute, sigade ja ahvide puhul.
Küsimused ja vastused
K: Mis on toongyong?
V: Tooniline liikumatus on loomade loomulik halvatuse seisund, millesse nad satuvad, mida sageli nimetatakse loomade hüpnoosiks.
K: Mis on toonilise liikumatuse funktsioon?
V: Toonilise liikumatuse funktsioon ei ole kindel, kuid see võib olla seotud teatavate loomade, näiteks haide ja imetajate paaritumisega. See võib olla ka viis, kuidas vältida või heidutada kiskjaid (surnuks mängimist nimetatakse thanatoosiks). Tooniline liikumatus mängib rolli ellujäämisel, kui see aitab kütitud loomal sulanduda ümbritsevasse keskkonda.
K: Kuidas saab loomadel toonilist liikumatust esile kutsuda?
V: Toonilist liikumatust saab esile kutsuda ilma loomale nähtavat stressi tekitamata. Näiteks silitades homaari karpide teatavat piirkonda või suunates kana tähelepanu maas asuvale linale.
K: Mis on thanatoos?
V: Thanatoos on surnuks mängimise seisund, mille loomad võtavad omaks, et vältida või heidutada kiskjaid.
K: Kas tooniline liikumatus on eranditult loomadele omane?
V: Ei, on öeldud, et tooniline liikumatus esineb ka inimestel, keda on tabanud intensiivne trauma, näiteks vägistamine või seksuaalne rünnak.
K: Mis on katatoonia?
V: Katatoonia on tõsine psühhiaatriline seisund, millega sageli kaasneb liikumatuse seisund.
K: Kas tooniline liikumatus võib põhjustada loomadele stressi?
V: Toonilist liikumatust võib esile kutsuda ilma loomale ilmset stressi tekitamata.
Otsige