Tooniline liikumatus
Tooniline liikumatus on loomade loomulik halvatuse seisund, mida nimetatakse sageli loomade hüpnoosiks. Selle funktsioon ei ole kindel. See võib olla seotud teatavate loomade, näiteks haide, paaritumisega. See võib olla ka viis, kuidas vältida või heidutada kiskjaid (surnuks mängimist nimetatakse thanatoosiks).
Toonilist liikumisvõimetust on kasutatud ka halvatuse puhul, mis sageli muudab loomad, näiteks närilised või linnud, liikumatuks, kui nad tunnevad end kiskja poolt ohustatuna. Tooniline liikumatus mängib rolli ellujäämisel, kui see aitab kütitud loomal sulanduda ümbritsevasse keskkonda.
Toonilist liikumatust saab esile kutsuda ilma loomale nähtavat stressi tekitamata. Näiteks homaari karbi teatava piirkonna silitamine või kana tähelepanu suunamine maapinnal asuvale linale.
On öeldud, et tooniline liikumatus võib esineda ka inimestel, kes on saanud intensiivse trauma, näiteks vägistamise või seksuaalse rünnaku tagajärjel. Katatoonia on inimestel tõsine poolpüsiv psühhiaatriline seisund.
Rohumadu tagurpidi, kes mängib surnuks.
Sharks
Mõned haid võib panna toonusesse seisundisse. Hai jääb sellesse halvatusse seisundisse keskmiselt viieteistkümneks minutiks, enne kui ta taastub. Teadlased on kasutanud seda nähtust hai käitumise uurimiseks. Keemiliste hai tõrjevahendite mõju on uuritud, et testida nende tõhusust ja kitsendada annuste suurust, kontsentratsiooni ja ärkamise aega.
Mõned haid lähevad toonilise liikumatuse seisundisse, kui neid tagurpidi pööratakse. 3-4 meetri pikkuste tiigrihaide puhul võib toonilise liikumatuse saavutada, kui asetada käed kergelt looma nina külgedele, mis on ligikaudu silmade ümbruse piirkonnas. Teadlased usuvad, et tooniline liikumatus võib haide puhul olla seotud paaritumisega, sest emased haid tunduvad sellele rohkem reageerivat kui isased. Toonilise liikumatuse ajal sirutatakse seljauime(d) ning nii hingamine kui ka lihaskontraktsioonid muutuvad ühtlasemaks ja lõdvestuvad.
Valge hai ei reageeri nii hästi kui teised liigid, kui on püütud kasutada toonilist liikumatust. Ühel huvitaval juhul nägid silmanäitajad California ranniku lähedal, kuidas emaskala hoidis haid tagurpidi, et tekitada toonilist liikumatust. See hoidis haid paigal viisteist minutit, mille tagajärjel hai lämbus surnuks. See oli esimene registreeritud silmanäitaja juhtum, kus mõni muu liik kui inimene röövis looduses suurt valget haid. Teine juhtum, kus orkaanid tekitasid kaladele tahtlikult toonilist liikumatusolekut, on nähtud Uus-Meremaal stingrays'i puhul. Sellisel juhul keeravad orkaanid end enne rünnakut tagurpidi, püüavad rannakalad oma suhu, seejärel parandavad end kiiresti, pöörates omakorda rannakalad ümber, tekitades toonilise liikumatuse, muutes kalad abituks ja kergeks söögiks.
Kana hüpnotiseerimine
Kana saab "hüpnotiseerida" ehk panna transsi, hoides selle pead vastu maad ja tõmmates kepi või sõrmega mööda maad joone, mis algab nokast ja ulatub otse kana ette. Kui kana on sel viisil hüpnotiseeritud, jääb ta kuskil 15 sekundist kuni 30 minutini liikumatuks, jätkates joone vahtimist. Üks teooria on, et transistentsi põhjustab hirm, mis on tõenäoliselt kaitsemehhanism, mille eesmärk on teeselda surma, kuigi üsna halvasti.
Esimene teadaolev kirjalik viide sellele meetodile pärineb 1646. aastast, Athanasius Kircheri Mirabile Experimentum de Imaginatione Gallinae'st Roomas.
Meetodid
Teine hüpnoositehnika on hoida kana näoga ülespoole, seljaga maapinnal, ja seejärel viia sõrm kana kuklaluudest allapoole kuni veidi ventilatsioonitoru kohale. Kanade jalad on avatud, mis hõlbustab ravimite manustamist jalgade lestade jms vastu. Käte plaksutamine või kana õrnalt lükkamine äratab ta üles.
Samuti saab kana hüpnotiseerida, jäljendades seda, kuidas see magab - pea tiiva all. Selle meetodi puhul hoidke lindu kindlalt kinni, asetades tema pea tiiva alla, seejärel kiigutage kana ettevaatlikult edasi-tagasi ja asetage ta väga ettevaatlikult maapinnale. See peaks jääma samasse asendisse umbes 30 sekundiks. H. B. Gibson ütleb oma raamatus "Hypnosis: its nature and therapeutic uses", et rekordiline aeg, mille jooksul kana püsib hüpnoosis, on 3 tundi ja 47 minutit.
Forellide kihutamine
Forelli kimbutamine on kunst, mille käigus hõõrutakse forelli kõhu allosa sõrmedega. Kui seda tehakse õigesti, läheb forell umbes minuti pärast transsis olekusse ja saab seejärel hõlpsasti lähimale kuivale maale visata.
Tooniline liikumatus kui teaduslik vahend
Toonilise liikumatuse katse põhjendus seisneb selles, et katsetaja simuleerib kiskjat ja kutsub sellega esile kiskja vastase reaktsiooni - "surma teesklemine". Põhimõte on, et saakloom "teeskleb" olevat surnud, et saaks põgeneda, kui kiskja lõdvestab oma kontsentratsiooni. Surma teesklevad linnud kasutavad sageli ära põgenemisvõimalusi; vuttide tooniline liikumatus vähendab tõenäosust, et kassid röövivad neid linde.
Toonilise liikumatuse esilekutsumiseks fikseeritakse loom ettevaatlikult küljele või seljale asetatuna mõneks ajaks, nt 15 sekundiks. Seda tehakse kas kindlal, tasasel pinnal või mõnikord spetsiaalselt selleks otstarbeks valmistatud V- või U-kujulises kinnipidamishällis. Näriliste puhul kutsutakse reaktsioon mõnikord esile kaela juures naha täiendava pigistamise või klambri kinnitamisega. Teadlased registreerivad käitumisviise, näiteks loomade paigalepaneku (15 sekundi pikkused kinnipidamisperioodid) arvu, mis on vajalik looma paigalepanekuks, esimeste suuremate liigutuste (sageli jalgade tsüklilised liigutused), esimeste pea- või silmaliigutuste ja liikumatuse kestuse (mida mõnikord nimetatakse "õigeks ajaks") latentsust.
Toonilise liikumatuse abil on näidatud, et puuris olevad kanad on hirmulisemad kui puuris olevad kanad. Puuripuuride ülemisel korrusel olevad kanad on kartlikumad kui madalamatel korrustel olevad kanad. Käsitsi kantavad kanad on hirmulisemad kui mehaanilisel konveieril kantavad kanad. Pikemat aega transporditud kanad on hirmulisemad kui lühemat aega transporditud kanad.
Toonilist liikumisvõimetust kui teaduslikku vahendit on kasutatud ka hiirte, gerilaste, merisigade, rottide, küülikute, sigade ja ahvide puhul.
Küsimused ja vastused
K: Mis on toongyong?
V: Tooniline liikumatus on loomade loomulik halvatuse seisund, millesse nad satuvad, mida sageli nimetatakse loomade hüpnoosiks.
K: Mis on toonilise liikumatuse funktsioon?
V: Toonilise liikumatuse funktsioon ei ole kindel, kuid see võib olla seotud teatavate loomade, näiteks haide ja imetajate paaritumisega. See võib olla ka viis, kuidas vältida või heidutada kiskjaid (surnuks mängimist nimetatakse thanatoosiks). Tooniline liikumatus mängib rolli ellujäämisel, kui see aitab kütitud loomal sulanduda ümbritsevasse keskkonda.
K: Kuidas saab loomadel toonilist liikumatust esile kutsuda?
V: Toonilist liikumatust saab esile kutsuda ilma loomale nähtavat stressi tekitamata. Näiteks silitades homaari karpide teatavat piirkonda või suunates kana tähelepanu maas asuvale linale.
K: Mis on thanatoos?
V: Thanatoos on surnuks mängimise seisund, mille loomad võtavad omaks, et vältida või heidutada kiskjaid.
K: Kas tooniline liikumatus on eranditult loomadele omane?
V: Ei, on öeldud, et tooniline liikumatus esineb ka inimestel, keda on tabanud intensiivne trauma, näiteks vägistamine või seksuaalne rünnak.
K: Mis on katatoonia?
V: Katatoonia on tõsine psühhiaatriline seisund, millega sageli kaasneb liikumatuse seisund.
K: Kas tooniline liikumatus võib põhjustada loomadele stressi?
V: Toonilist liikumatust võib esile kutsuda ilma loomale ilmset stressi tekitamata.
