Merikurgid – okasnahksete klass, bioloogia, anatoomia ja liigid

Merikurgid on okasnahksete klass, Holothuroidea. Neil on piklik, torujas keha ja nahkjas, sageli limane kattelahus. Merikurgid elavad peamiselt ookeani põhjas ja mererandade liival või mudasel põhjapinnal, kuid leidub ka süvameres ja mõningaid vaba vees, pelaagilisi liike. Enamik merikurke on arolooma ehk põhja lähedal elavad setesööjad või filtritoidulised liigid. Merikurke on umbes 1500 liiki, nende mitmekesisus on suur nii kuju, suuruse kui elupaiga poolest. Merikurgil on ainulaadne hingamissüsteem ja tõhus kaitse röövloomade vastu; paljusid liike kogutakse ja kasutatakse inimtoiduks, eriti Hiinas ja teistes Aasia riikides.

Nagu kõigil okasnahksetel, on ka merikurgidel vahetult naha all endoskelett, mis koosneb tavaliselt sidekoe abil ühendatud üksikutest ossikulaaridest. Need ossikulid (väikesed luutaolised struktuurid) võivad mõnel liigil olla laienenud lamedateks plaatideks või okasteks, mis moodustavad pindmise kaitse. Pelaagilistel liikidel skelett puudub või on see väga nõrk, sest vaba vees liikumiseks ei ole jäik struktuur vajalik.

Anatoomia ja füsioloogia

• Kehaehitus: merikurgi keha jaguneb selgelt pea- ja sabataoliseks osaks ilma selgelt piiritletud pea kohalolekuta; suu asub keha ühes otsas ja saba vastasküljel on pärak (kloakaava).
• Veavigastussüsteem: nagu teistel okasnahksetel, on merikurgil hüdrosüsteem ehk veavaskulaarne süsteem, mis juhib podia (nõrgad liikumisel kasutatavad jalad) tööd ja osaleb hingamises.
• Hingamine: paljudel liikidel on eraldi hingamispuud ehk „respiratoorsed puud“ (hingamispuu), mis on läbi kloaka ühendatud väliskeskkonnaga ja võimaldavad gaasivahetust.
• Tunnetus- ja toitmisorganid: suu ümber olevad harjased või hari-tüüpi tentaklid koguvad toiduosakesi või toituvad setetest.

Toitumine ja ökoloogiline roll

Enamik merikurkidest on detriit- või setesööjad: nad neelavad substraati (liiva, muda), filtreerivad sealt välja orgaanilise aine ja väljutavad puhastatud sette. Mõned liigid on filtritoidulised ja teised toituvad peamiselt planktonist. Merikurgid mängivad olulist rolli ookeani toitainete ringluses ja bioturbatsioonis (põhjamaterjali segamine), parandades setete õhutust ja mõjutades mikrobioloogilisi protsesse.

Paljunemine ja taastumine

• Suguline paljunemine: enamik liike on erisoolised (isasti ja emased), vabastavad gametid vette, kus toimub väline viljastumine. Vastsed võivad minna läbi planktonaalse arengu või areneda otse.
• Asugune paljunemine ja regeneratsioon: paljud merikurgid suudavad taastada kehast puuduvaid osi; mõnel liigist toimub ka kaheks lõhustumise teel paljunemine (fissioon).

Kaitsemehhanismid

Merikurgid kasutavad mitmeid vastupanu- ja päästemehhanisme: mõned liigid võivad ägeda ohu korral heita välja osa siseorganeid (evisceration) — need elundid kas kasvavad hiljem tagasi või aitavad röövlooma segi ajada. Kindlatel liikidel on spetsiaalsed Cuvier’i torukesed, mis pakuvad kleepuvat ja mõnel juhul mürgist takistust. Lisaks võivad mõned merikurgid sisaldada toksilisi ühendeid (nt holoturiiditoksiinid), mis muudavad nad vähem söödavaks.

Levik ja elupaigad

Merikurgid on kosmopoliitsed — neid leidub kõikides ookeanides, alates madalast rannaveest kuni süvamere süvani. Mõned liigid eelistavad kivist või korallrahude pinda, teised elavad liival või mudasel põhjal. Pelaagilised liigid on haruldasemad, kuid näitavad, kuidas Holothuroidea on elupaikade osas mitmekesine.

Majanduslik ja kultuuriline tähtsus

Merikurgid on toiduks olulised eriti Ida-Aasias — neid tuntakse trepangi või bêche-de-mer'ina ja neid hinnatakse delikatessina ja traditsioonilise meditsiini koostisosana. Selle tõttu on mitmed liigid intensiivse korje tõttu surve all ning on arendatud nii püügi- kui ka akvakultuurimeetmeid nende säästlikuks kasutamiseks. Samuti uuritakse merikurkide kasutamist biotehnoloogias ja ravimite arenduses nende unikaalsete biokeemiliste ühendite tõttu.

Tuntud liigid ja uurimisvaldkonnad

Populaarsed perekonnad ja liigid, mida sageli mainitakse, on Holothuria, Cucumaria, Stichopus ja Apostichopus (nt Apostichopus japonicus), kuid kokku on taksonoomia mitmetes rühmades veel aktiivse teadusuuringu objekt. Uuringud keskenduvad nende elupaika- ja toitumise mõjule meresüsteemidele, regeneratsiooni mehhanismidele ja võimalustele akvakultuuris.

Merikurgid on seega huvitav ja ökoloogiliselt tähtis okasnahksete grupp, kelle anatoomia, kaitsestrateegiad ja majanduslik kasutus teevad neist paljude teadusharude ning mereelujõu majandamise jaoks olulise uurimisobjekti.

Ülevaade

Merikurgid suhtlevad omavahel, saates vee kaudu hormoonsignaale.

Nende loomade tähelepanuväärne omadus on kollageen, mis moodustab nende kehaseina. Seda saab soovi korral lõdvendada ja pinguldada. Kui loom tahab end läbi väikese lõhe sisse suruda, võib ta kollageeniühendused lahti teha ja ruumi sisse valada. Et end nendes lõhedes turvaliselt hoida, haarab merikurgi kõik oma kollageeni kiud kokku, et oma keha uuesti kõvaks muuta.

Loomadel on sisemine hingamispuu, mis ujub sisemises veeõõnsuses. Tagaosas pumbatakse vett kloaagist sisse ja välja, nii et gaasivahetus toimub soolestikus oleva hingamispuudega. ^p80

Kaitse

Mõned korallrahu merikurki liigid kaitsevad end, paiskates välja kleepuvaid cuvierian torusid, et takistada võimalikke röövloomi. Need torukesed kinnituvad soolestiku hingamispuu külge. Hirmutamisel võivad need kurkid torukesi välja ajada kloaagi seina rebenemise kaudu. See pritsib kleepuvaid niite üle kogu röövlile. Asendustorud kasvavad tagasi pooleteise kuni viie nädalaga, sõltuvalt liigist. Nende torukeste vabanemisega võib kaasneda ka mürgise kemikaali, holoturiini eraldumine, millel on seebiga sarnased omadused. See kemikaal võib tappa iga läheduses oleva looma ja on veel üks viis, kuidas need paiksed loomad saavad end kaitsta. Teised kurgid, kellel see vahend puudub, võivad oma soolestiku seina lõhkuda ning oma soolestiku ja hingamispuu välja paisata. Nad taastavad need hiljem. Seda kogenud zooloogid usuvad, et see on muljetavaldav heidutusvahend. "Seda jama, mida üks indiviid suudab tekitada, peab nägema, et seda uskuda."^p81 .

Nende kaitsevõimaluste olemasolu seletab, miks holotuurlased suutsid oma esivanemate tugeva luustikuga hakkama saada.

Söötmine

Suu ümber on alati olemas tugevalt modifitseeritud torujalad. Need on hargnenud ja sissetõmmatavad telgitagused, mis on palju suuremad kui tavalised torujalad. Merikurgil on sõltuvalt liigist kümme kuni kolmkümmend sellist teleskoobi. Suu ja söögitoru ümber on suuremate ossikate ring, mille külge on kinnitatud torujalgade lihased. Oma kleepuvate tentaklitega kogub loom detriiti ja väikeorganisme.

Merekurk, Kookose saar, Hawaii


Seychellide merikurgil paiskab enesekaitseks pärakust välja kleepuvaid niite.

Küsimused ja vastused

K: Mis on merikurgid?

K: Milline on merikurgi keha?

K: Kus elavad merikurgid?

K: Mida enamik merikurke sööb?

K: Mitu liiki merikurke on olemas?

K: Kas merikurgidel on mingeid unikaalseid tunnuseid?

K: Milleks kasutavad hiinlased merikurke?

Otsing