Sipsikud (Mantodea) — palvetavad putukad: määratlus, liigid ja levik

Sipsikud (Mantodea) — avasta palvetavad mantlid: määratlus, üle 2300 liigi, käitumine ja levik parasvöötmes ning troopikas.

Sipsik (klass Mantodea) on putukaliik, keda tavaliselt nimetatakse palvetavaks mantliidiks ehk lühidalt mantideks. Nimi tuleneb nende iseloomulikust asendist: kaks esimest jalalõiku on volditud risti nagu palveasendis, mis on kohastunud saaklooma püüdmiseks.

Rühma kuulub üle 2000 liigi (tavapäraselt mainitakse umbes 2 300–2 400 liiki). Nad esinevad laialdaselt nii parasvöötme kui ka troopilistes elupaikades, põldudel, aedades, metsaservadel ja põõsastikes. Enamik liike kuulub perekonda Mantidae, kuid Mantodea sisaldab mitmeid perekondi ja eriilmelisi liike.

Morfoloogia ja eristatavad tunnused

• Keha ja suurus: sipsikud on enamasti 1–15 cm pikkused, olenevalt liigist.
• Pea ja nägemine: kolmnurkne pea, mis suudab pöörata ligikaudu 180°, kaks suuri kombineeritud silma ja tihti lisaks kolm lihtsilmast (otsellit).
• Etujalad: raptoriaalsed (saakut haaravad) jalad, millel on okkad ja tugev lihaskond kiireks haaramiseks.
• Protoraks: pikenenud rinnakolmas osa, mis võimaldab suuri pöörduvaid liigutusi.
• Lestad ja tiivad: mõnel liigilt on tiivad hästi arenenud, teistel vähesed või neid pole; värvus ja muster sageli sobituvad tausta või õitega.

Käitumine ja toitumine

Sipsikud on peamiselt kiskjad ja enamik liike on istu-ja-oota tüüpi kütid (ambush predators). Nad toituvad peamiselt teistest putukatest — kärbestest, liblikatest, kirbudest, vahel ka väikestest konnadest või isegi erakordselt suurtest liikidest väikestest lindudest. Tänu suurele nägemisele ja kiiretele etujalgadele püüavad nad saagi kiiresti kinni.

Paljud liigid kasutavad varitsust ja kamuflaaži: roheline või pruun keha, leheke või õielehtedeks meenutav kuju (näiteks troopilised õie-mandid), mis võimaldab sulanduda taimestikku ja meelitada saaki.

Reproduktiivbioloogia ja elutsükkel

• Paljunemine: isaslased ja emasloomad paarituvad, kuid kuuldav behave — tuntud on seksuaalse kannibalismi juhtumid, kus emasloom sööb isast enne või pärast paaritumist; see ei ole kõigi liikide puhul tavaline, kuid esineb mitmetel.
• Munakotid (ootheca): emane muneb munakoti, mis on vahataoline vahtmass, mis kõvenedes kaitseb mune; kotid kinnitatakse vartele, lehele või muule alusele.
• Noorukid: sipsikud on hemimetaboolsed — puudub nukkestaadium. Koortunud noorukid (nimfidsed) näevad välja nagu väikesed täiskasvanud ja lähevad läbi mitme värvuse ning suuruse vahetuse kuni täiskasvanuks saamiseni.

Levik ja elupaigad

Sipsikud elavad peaaegu kogu maailmas, välja arvatud väga külmad polaaralad. Nad on levinud Aasias, Aafrikas, Euroopas, Austraalias ja Põhja- ning Lõuna-Ameerikas. Euroopas kasutatakse sageli nimetust „palvesammal” ühe liigi kohta: Mantis religiosa. Mõnikord aetakse sipsikuid segamini faasmiididega (kepikõndijad), kuid need kuuluvad erinevatesse seltsi- ja sugukondadesse.

Taksonoomia ja sugulus

Sipsikute lähimad sugulased kuuluvad ordenisse Blattodea — kakad ja termiidid. Need kaks rühma koos moodustavad suurema ühisjõu ehk ülijärjekorra Dictyoptera. Mantodea jaguneb mitmeks perekonnaks (nt Mantidae jt) ja sadadeks perekondadeks ja liikideks.

Roll ökosüsteemis ja inimsuhted

Sipsikud aitavad kontrollida kahjurite arvu ja on kasulikud aedades, kuna söövad näiteks sääski, ritsikaid ja muid putukaid. Samas ei toimu neid tavaliselt massiliselt kahjurite pidurdamiseks nagu teisi röövputukaid. Mõned liigid on populaarsed putukahuviliste seas majapidamispetsidena ja teaduslikeks vaatlusteks.

Kaitse ja ohud

Kuigi paljud liigid on laialt levinud ja stabiilsed, mõjutavad kohalikke populatsioone elupaikade kadu, pestitsiidid ja kliimamuutused. Mõned eriliselt kohandunud või piiratud levikuga liigid võivad olla ohustatud. Hoolikas aednik käitub nende suhtes säästlikult ja väldib liigset mürgitamist.

Huvi ja tähelepanekud

• Sipsik on huvitav uurimusobjekt nägemise, käitumise ja kiskluse kohta.
• Nende kamuflaaž ja mõnel liigil esinev õiemimikri on väga selged näited evolutsioonilisest kohastumisest.
• Kui leiate aias või looduses sipsiku, vaadake seda rahulikult — nad on enamasti inimesele kahjutud ja pigem kasulikud.

Need põhijooned annavad ülevaate sipsikutest (Mantodea): nende ehitusest, elust, levikust ja rollist looduses. Kui soovite teada midagi konkreetsemat mingi liigi või käitumise kohta, võin lisada täpsemaid näiteid ja pilte.

Elu harjumus

Mantid on tuntud oma jahimeeste võimete poolest. Nad on kiskjad ja nende toit koosneb tavaliselt elusatest putukatest, sealhulgas kärbestest ja kärbestest. Suurematest liikidest on teada, et nad toituvad väikestest sisalikest, konnadest, lindudest, maodest ja isegi närilistest.

Enamik sipelgaid on varitsevad röövloomad, kes ootavad, kuni saakloom liiga lähedale satub. Seejärel ründab santis märkimisväärse kiirusega. Mõned maa- ja kooreliikide liigid jälitavad oma saaki aga üsna kiiresti.

Saakloomad püütakse kinni ja hoitakse kindlalt kinni haaravate, piikiliste esijalgadega ("raptoriaalsed" jalad); esimene rindkere segment, prothorax, on tavaliselt piklik ja paindlikult liigendatud, võimaldades esijäsemete suuremat liikumisulatust, samal ajal kui ülejäänud keha jääb enam-vähem liikumatuks.

Ka pea liikumine on märkimisväärselt paindlik. Mõnel liigil annab see peaaegu 300-kraadise liikumisulatuse. See võimaldab suurt nägemisulatust (nende ühendsilmadel on suur binokulaarne vaateväli), ilma et nad peaksid ülejäänud keha liigutama. Kuna nende jahipidamine tugineb suuresti nägemisele, on nad peamiselt päevased, kuid paljud liigid lendavad öösel, mil on väiksem tõenäosus, et nad satuvad lindude kätte.

Sipsikud on meistrid kamuflaažis ja enamik liike kasutab kaitsevärvi, et sulanduda lehestiku või aluspinnase sisse. See aitab neil endil vältida kiskjaid ja paremini oma ohvreid kinni püüda. Nad mitte ainult ei sulandu lehestikuga, vaid imiteerivad seda, kujutades endast kas elavaid või kuivanud lehti, pulkasid, puukoort, rohtu, lilli või isegi kive. Mõned liigid Aafrikas ja Austraalias suudavad pärast tulekahju tagajärjel toimuvat moltatsiooni muutuda mustaks, et sulanduda tulekahju poolt hävitatud maastikuga (tulekahjumelanism).

Sipelgad hammustavad, kuid neil ei ole mürki ja nad ei ole inimestele ohtlikud. Nad ei ole keemiliselt kaitstud; peaaegu kõik suured röövloomad söövad mantise, kui nad suudavad seda märgata. Tegelikult on sipelgad üksteise suhtes üldiselt üsna agressiivsed ja enamik liike on võimaluse korral kergesti kannibalistlikud.

Eesmiste jalgade muudatused

Otsing