Röövritsikalised
Sipsik (klass Mantodea) on putukaliik. Neid tuntakse tavaliselt palvetava mantliidi nime all, kuna nad võtavad palvetavaks kujuks.
Rühma kuulub umbes 2300 liiki. Nad esinevad parasvöötme ja troopilistes elupaikades. Enamik neist kuulub perekonda Mantidae ja neid nimetatakse mantideks.
Euroopas viitab nimetus "palvesammal" ainult ühele liigile, Mantis religiosa. Mõnikord aetakse nad segamini faasmiididega (kepikõndijad).
Sipsikute lähimad sugulased on Blattodea (kakad ja termiidid), ja need kaks rühma koos moodustavad ülijärjekorra Dictyoptera.
Sugukonnal Choeradodis on külgmiselt laiendatud rindkere: maskeerimine lehemimikri abil.
Sipsiku (Archimantis latistyla) näo lähivõttepilt, millel on näha tema ühendsilmad ja suulõiked. Ühendsilma struktuur tekitab illusiooni väikesest pupillist.
Elu harjumus
Mantid on tuntud oma jahimeeste võimete poolest. Nad on kiskjad ja nende toit koosneb tavaliselt elusatest putukatest, sealhulgas kärbestest ja kärbestest. Suurematest liikidest on teada, et nad toituvad väikestest sisalikest, konnadest, lindudest, maodest ja isegi närilistest.
Enamik sipelgaid on varitsevad röövloomad, kes ootavad, kuni saakloom liiga lähedale satub. Seejärel ründab santis märkimisväärse kiirusega. Mõned maa- ja kooreliikide liigid jälitavad oma saaki aga üsna kiiresti.
Saakloomad püütakse kinni ja hoitakse kindlalt kinni haaravate, piikiliste esijalgadega ("raptoriaalsed" jalad); esimene rindkere segment, prothorax, on tavaliselt piklik ja paindlikult liigendatud, võimaldades esijäsemete suuremat liikumisulatust, samal ajal kui ülejäänud keha jääb enam-vähem liikumatuks.
Ka pea liikumine on märkimisväärselt paindlik. Mõnel liigil annab see peaaegu 300-kraadise liikumisulatuse. See võimaldab suurt nägemisulatust (nende ühendsilmadel on suur binokulaarne vaateväli), ilma et nad peaksid ülejäänud keha liigutama. Kuna nende jahipidamine tugineb suuresti nägemisele, on nad peamiselt päevased, kuid paljud liigid lendavad öösel, mil on väiksem tõenäosus, et nad satuvad lindude kätte.
Sipsikud on meistrid kamuflaažis ja enamik liike kasutab kaitsevärvi, et sulanduda lehestiku või aluspinnase sisse. See aitab neil endil vältida kiskjaid ja paremini oma ohvreid kinni püüda. Nad mitte ainult ei sulandu lehestikuga, vaid imiteerivad seda, kujutades endast kas elavaid või kuivanud lehti, pulkasid, puukoort, rohtu, lilli või isegi kive. Mõned liigid Aafrikas ja Austraalias suudavad pärast tulekahju tagajärjel toimuvat moltatsiooni muutuda mustaks, et sulanduda tulekahju poolt hävitatud maastikuga (tulekahjumelanism).
Sipelgad hammustavad, kuid neil ei ole mürki ja nad ei ole inimestele ohtlikud. Nad ei ole keemiliselt kaitstud; peaaegu kõik suured röövloomad söövad mantise, kui nad suudavad seda märgata. Tegelikult on sipelgad üksteise suhtes üldiselt üsna agressiivsed ja enamik liike on võimaluse korral kergesti kannibalistlikud.
Eesmiste jalgade muudatused
