Kepikärbsed on putukad, mis kuuluvad sugukonda Phasmatodea (või Phasmida).
Kogu ordu on maskeeritud kas pulkadeks või lehtedeks. Leheputukad kuuluvad üldiselt perekonda Phylliidae. Neid leidub Lõuna- ja Kagu-Aasias kuni Uus-Meremaani.
Kirjeldatud on üle 3000 liigi.
Nimi Phasmatodea pärineb vanakreeka keelest φάσμα phasma, mis tähendab ilmingut või fantoomi. Kepikõndija viitab ka kõndimiskepile.
Üldkirjeldus
Kepikõndijad on peamiselt leht- või pulgaile meenutava kujuga putukad, kelle kehad on sageli pikad ja saledad (pulga-kujuline) või lamedad ja laia-lehed kujuga (lehe-kujuline). Mõned liigid on vaid mõne millimeetri pikkused, teised võivad täiskasvanutena ulatuda üle 30 cm koos välja sirutatud jalgadega. Tiivad võivad esineda nii sugupoolte vahel kui ka liigi sees: mõned liigid on tiibadega, teistel on tiivad lühemad või puuduvad.
Paljudel liikidel on tugev sooline dimorfism: emased on tavaliselt suuremad ja jämedamad, isased väiksemad ning rohkem liikuvad. Kepikõndijad liiguvad aeglaselt ja eelistavad varjulisi, taimerohkeid elupaiku. Rünnaku korral võivad nad kasutada maskeerimist, "kivistumise" poosi, kehavärvuse muutmist, kehaplokiga raputamist või jala autotoomiat (jala maha heitmist) kui kaitsereaktsiooni.
Elutsükkel ja paljunemine
Kepikõndijad läbivad ebatäieliku (hemimetaboolse) arengutsükli: muna → nümf → täiskasvanu. Munad võivad meenutada väikseid seemneid või prahikilde, mis aitab neid maskeerida. Nümfid meenutavad väikseid täiskasvanuid ja roomavad ning toituvad samadest taimedest, millelt emadki.
Mõned liigid paljunevad klassikalise sugulise viljastamise teel, kuid mitmete liikide hulgas on levinud partenogenees (emastel on võime sünnitada ilma isaseta), mis võimaldab populatsiooni tekkimist ka väheste isenditega.
Toitumine ja ökoloogiline roll
Kepikõndijad on taime- ehk herbivoorid: nad toituvad peamiselt lehtedest ja noortest võrsetest. Paljud liigid on röövile immunity jaoks spetsialiseerunud üksikutele taimerühmadele, mõned suudavad pidada toitumist mitmel erineval taimesordil. Nende söömine mõjutab taimede lehemasside ringlust ja nad võivad olla olulised toiduahela liikmed paljude röövloomade jaoks.
Levik ja elupaigad
Kuigi suurim liigirikkus esineb troopilistes ja subtroopilistes piirkondades (eriti Kagu-Aasias ja Okeaanias), leidub kepikõndijaid ka parasvöötmes. Mõned liigid elavad metsades, teised põõsastikes või rohumaastikes; oluliseks on taimkate, mis pakub toitu ja peitekohti. Kohati on liigid lokaalselt endeemilised ja piiratud konkreetsete saarte või metsakompleksidega.
Taksonoomia ja liikide arv
Phasmatodea taksonoomia on mitmete muudatuste all, kuna uute liikide avastamine ja molekulaaranalüüsid toovad esile seniste rühmituste ümbermõtestamist. Praeguste hinnangute järgi on kirjeldatud üle 3000 liigi, kuid tegelik liikide arv võib olla suurem, eriti raskesti ligipääsetavates troopilistes alades.
Kaitse ja inimeste suhted
Mõned kepikõndijad on looduses haruldased ja ohustatud elupaikade hävimise tõttu. Samas on mitmed liigid populaarsed lemmikloomad — neid kasvatatakse ja jälgitakse kodustes kollektsioonides, kuna nad on suhteliselt lihtsasti pidatavad ja huvitava käitumisega. Kohati võivad nad taimedele kahjustusi põhjustada ja mõnes põllumajanduslikus kontekstis olla kahjuriteks.
Lisaks kasutatakse kepikõndijaid teadusuuringutes, et uurida kamuflaaži, paljunemist (sh partenogeneesi) ja liikumise biomehaanikat.
Huvi- ja faktinupud
- Maskeerimine: nende varjund ja kuju on sageli arenenud nii, et putukas sulandub ümbritseva taimestiku hulka.
- Ennustatav eluiga: sõltuvalt liigist võib eluiga täiskasvanuna ulatuda mitmest kuust üle aasta.
- Munade eripära: mõned liigid paigutavad munad maapinnale või kinnitavad taimele; munade kujul ja pinnateksel on sageli kaitsev tähendus.
Kui soovite teada konkreetsemate liikide kohta (näiteks levikut Eestis või lähiregioonides), saab täpsema info tuua konkreetsete liikide nimede alusel.
