Jõehobu (Hippopotamus amphibius) — elupaik, käitumine ja ohustatus

Jõehobu (Hippopotamus amphibius) — põhjalik ülevaade elupaigast, käitumisest ja ohustatusest: elupaikade kadu, salaküttimine, populatsioonid ja kaitsevõimalused.

Jõehobu (Hippopotamus amphibius) ehk hipo (vanakreeka keeles "jõehobune" (Ιπποπόταμος)) on Aafrikas elav suur imetaja, kes eelkõige sööb taimi. See on üks kahest tänapäeval elusolevast jõehobuste perekonna liigist; teine on kääbusjõehobu.

Elupaik ja levik

Jõehobud elavad peamiselt jõgede, järvede ja märgalade läheduses Sahara-taguses Aafrikas. Nad eelistavad madalat, aeglaselt voolavat vett, kus saavad päeva jooksul jahedas olla ning rühmadena puhata. Inimese ja maa kasutuse muutumine — märgalade kuivendamine, jõeveetaseme langus ja intensiivne karjakasvatus — on vähendanud neile sobivaid elupaiku.

Välimus ja füsioloogia

Jõehobu keha on tugeva, tünnikujulise kuju ja peaaegu karvatu nahaga. Tal on väga suur suu ja vägevad hambad — eriti kihvad (suurused võivad olla muljetavaldavad) — ning lühikesed, jässakad jalad. Täiskasvanu kaalub tavaliselt umbes 1½ kuni 3 tonni, mistõttu on ta suuruselt ja raskuselt üks maismaaimetajatest. Kuigi jalad on lühikesed, suudab jõehobu lühikestel distantsidel joosta suhteliselt kiiresti (mõned mõõtmised kuni umbes 30 km/h).

Naha all on paks rasvakiht ja eriline limataoline eritise — sageli punakaoranž — mis aitab vältida päikesepõletust ja omab antibakteriaalset toimet. Jalataldad on veidi sõralised ja kipuvad olema osaliselt ujuvusega kohandunud; sõrmede vahel on kerge varvastevaheline membraan.

Käitumine ja toitumine

Jõehobud on poolveekogulised: nad veedavad päeva suure osa ajast vees või mudas, kus jahedus ja niiskus aitavad regulaarselt keha temperatuuri kontrollida. Öösel, sageli hämaruses, tulevad nad maismaale karjatama — toituvad peamiselt rohust ja muuist madalatest taimedest. Nad võivad liikuda mitu kilomeetrit ruttu toituvatelt aladelt tagasi veekogule.

Sotsiaalselt elavad jõehobud sageli rühmades (inglise keeles "pod", "herd" või "bloat"), mida juhib territoriaalne isane. Rühmad koosnevad tavaliselt mitmest emasloomast, noortest ja mõnikord ühest või mitmest isasest; suurused varieeruvad, kuid rühma liikide arv võib olla 5–30 või rohkem, sõltuvalt toituvusest ja elupaiga tingimustest. Isased kaitsevad oma territooriumi vees ning tähistavad seda sageli väljaheidetega, mille nad sabaga laiali pritsivad.

Jõehobud on tuntud oma territoriaalse käitumise ja agressiivsuse poolest — eelkõige kui inimene või loom satub nende ja vee vahelisse tsooni. Seetõttu on neid sageli nimetatud üheks ohtlikumaks loomaks Aafrikas.

Paljundamine ja eluiga

Paljunemine toimub maismaal või veepiirkondade lähedal; emakloomadel on rasedusaeg ligikaudu 8 kuud. Pojad sünnivad tavaliselt vees või veepiiri lähedal ja võivad juba varakult õppida ujuma; vastsündinud kaaluvad tavaliselt paarikümnest kuni mõnekümne kilogrammini (sõltuvalt allikast). Emad hoiavad oma poegi rangelt ja poeg võib imetada nii vees kui maismaal. Jõehobud võivad looduses elada 40 aastat või rohkem; vangistuses võivad nad elada veelgi kauem.

Ohustatus ja inimtegevus

IUCN hindab Hippopotamus amphibius kaitseolekut kui ohustatud (Vulnerable) — ohud tulenevad peamiselt elupaikade kadumisest, veekogude muutumisest ja inimese ning rõhuva küttimise tagajärjel. Mindud seisundis on hinnangud populatsioonide suurusele erinevad, kuid Sahara-taguses Aafrikas elab üldiselt hinnanguliselt umbes 125 000 kuni 150 000 jõehobu. Riikide lõikes on suuri populatsioone näiteks Sambias (umbes 40 000) ja Tansaanias (umbes 20 000–30 000).

Lisaks salakütile, kes jahti peavad nii liha kui ka lõualuidest ja kihvadest pärineva "ivory" pärast, põhjustavad konfliktid inimestega sageli jõehobude hävimist: nad võivad rikkuda põllu- ja kariloomapidamist, mis viib karistava lõpusammuni. Kaitsemeetmed hõlmavad elupaikade kaitset, inimeste ja jõehobude kokkupõrgete vähendamist ning seaduslikku kontrolli küttimise üle.

Kokkuvõte ja ohutusnõuanded

• Ära kunagi lähe lähedale jõehobule, eriti kui asute vee ja maismaa piiril — nad kaitsevad jõuliselt enda territooriumi ja poegi.
• Hoidu sattumast kahe vahel (näiteks autost maha minnes) jõehobu ja vee vahel.
• Tutvustage kohalikke kogukondi konfliktide ennetamise viisidega, nagu ööajal kariloomade kaitse ja põldude piiramine.

Jõehobu on tähtis osa Aafrika ökosüsteemidest: ta mõjutab rohumaade ja veekogude dünaamikat ning on kultuuriliselt ja ökoloogiliselt väärtuslik liik, keda on vaja hoida ja kaitsta nii looduses kui ka inimeste kõrval elades.

Kirjeldus

Jõehobu on maailma suuruselt neljas imetajatest (vaala, elevandi ja ninasarviku järel). Egiptuse jõehobu on teistest väiksem. Nad võivad elada nii vees kui ka maismaal. Nad võivad kõndida või isegi joosta mööda jõepõhja.

Kuna jõehobud on nii suured, on neid looduses raske kaaluda. Enamik täiskasvanud isaseid jõehobusid kaalub 1 500-1 800 kg. Emased jõehobud on väiksemad ja kaaluvad tavaliselt 1 300-1 500 kg. Vanemad isased võivad saada veelgi suuremaks. Nad kaaluvad vähemalt 3200 kg ja mõnikord isegi 4500 kg.

Isased jõehobud näivad kasvavat kogu oma elu jooksul. Emased jõehobud muutuvad aga kõige raskemaks, kui nad on umbes 25-aastased.

Jõehobudel on suur ja raske keha, tumehall nahk ja lühikesed jalad. Jõehobu peamine kaitsevahend on tema äärmiselt tugev suu. Nad võivad kasvada 15 jala pikkuseks ja kaaluda 3000 kilo.

Jõehobu Lissaboni loomaaias


Joonis jõehobu skeletist


Jõehobu suu sees

Jõehobud ja inimesed

Agressioon

Jõehobud on väga agressiivsed inimeste suhtes, keda nad tavaliselt ründavad nii paatides kui ka maismaal ilma nähtava provokatsioonita. See jõehobu agressiivsus on põhjustatud sellest, et inimesed tulevad oma lastele liiga lähedale. Jõehobud kaitsevad oma poegi väga ja nad kardavad sageli, et inimesed kujutavad oma poegadele suurt ohtu. Neid peetakse laialdaselt üheks kõige ohtlikumaks suurloomaks Aafrikas.

Arheoloogia

Varaseimad tõendid selle kohta, et inimesed tegelesid jõehobudega, pärinevad umbes 160 000 aasta tagustest lahtilõikamisjälgedest jõehobu luudel Bouri formatsiooni juures. Hilisemad kaljumaalingud ja gravüürid, millel on kujutatud jõehobude küttimist. Neid on leitud Kesk-Sahara mägedest 4000-5000 aasta tagusest ajast Djaneti lähedalt. Ka muistsed egiptlased teadsid jõehobudest palju. Nad teadsid, et jõehobu on metsik ja metsik loom, kes elab Niiluses. Egiptuse mütoloogias oli Tawaretil, raseduse ja sünnituse kaitsmise jumalannal, jõehobu pea. See tulenes sellest, et iidsed egiptlased nägid, kui kaitsvad emased jõehobud võisid olla oma poegade suhtes.

Faksianskulptuur Egiptuse Uuest Kuningriigist, 18./19. dünastia, umbes 1500-1300 eKr, kui jõehobud olid Niiluse ääres veel laialt levinud.


Lõõgastumine Londoni loomaaias 1852. aastal

Küsimused ja vastused

K: Mis on jõehobu teaduslik nimi?

K: Mitu liiki jõehobu perekonnast on veel elus?

K: Milline on kaalult kolmas suurim maismaaloom?

K: Kas jõehobu on poolveekoguja?

K: Milline näeb jõehobu välja?

K: Kui kiiresti võib jõehobu joosta?

K: Kui palju on Sahara-taguses Aafrikas hinnanguliselt veel looduslikke jõehobusid?

Otsing