Kari (loomade rühm ja kollektiivne käitumine)

Kari: loomade rühm ja kollektiivne käitumine — põhjalik ülevaade karjadest, karjapidamisest, individuaalsest ja koordineeritud käitumisest ning nende ökoloogilisest tähendusest.

Karja on suur loomade rühm, mida kasutatakse eelkõige imetajate, eriti sarviliste loomade puhul. Terminit "karja" kasutatakse ka laiemalt kirjeldamaks kollektiivset käitumist, näiteks loomade kollektiivset käitumist, kus üksikisikud tegutsevad samasuunaliselt või koos, sageli ilma jätkusuutliku planeerimise või keeruka koordineerimiseta. Sarnaseid kooslusi teistes liikides kirjeldatakse mõnikord teistsuguste nimedega, kuid igapäevases kõnepruugis kasutatakse karja mõistet mitmesuguste rühmade kohta.

Mõisted ja kasutus

Karja mõiste ei ole rangelt määratletud ja sõltub kontekstist. Näiteks suurt linnurühma nimetatakse tavaliselt kari (see võib viidata ka teatavatele imetajatele) ja suurt lihasööjate rühma nimetatakse tavaliselt kari. Lisaks sellele võib erijuhtude puhul kasutada spetsiaalseid kollektiivseid nimisõnu: näiteks haneid, kes ei lenda, nimetatakse mõnikord kari, kui nad ei ole lendamas. Bioloogias ja käitumisökoloogias kasutatakse sageli siiski üldist terminit "kari" kõigi selliste koosluste kirjeldamiseks.

Käitumuslikud mehhanismid

Kui loomade ühendust kirjeldatakse kui "karja", tähendab see, et rühm kipub tegutsema koos — näiteks liiguvad paljud isendid ühel ajal sama suuna poole. See ei ole tingimata tulemus teadlikust planeerimisest või seatud rollidest; sageli valib iga üksikisik käitumise, mis järgib enamuse teguviisi, kas järeljälgimise kaudu või seetõttu, et kõik reageerivad samadele välistele tingimustele (näiteks kiskjate lähenemine, toidu olemasolu või ilmastikutingimused). Karjategevust mõjutavad lihtsad reeglid nagu lähima naabri lähedal püsimine, kiiruse ja suuna kohandamine ning hoiatussignaalidele vastamine.

Erinevus koordineeritud rühmitustest

Karja võib vastandada koordineeritud rühmale, kus indiviididel on eristunud rollid ja tegevus on jagatud (näiteks juhtimine, kaitse või toiduotsing). Paljud inimrühmitused — nagu sõjaväeüksused või spordimeeskonnad — näitavad selget koordineerimist ja rollide eristamist. Samuti esineb sellist koordineeritust mõnedes loomades: näiteks eusotsiaalsete putukate rühmad, mida koordineeritakse feromoonide ja muude loomsete kommunikatsioonivormide kaudu, toimivad sageli väga organiseeritult jaotatud ülesannetega. Seevastu mõned inimgrupid ja loomarühmad võivad käituda pigem nagu hajutatud karjad, kus juhtimine on hajutatud ja käitumine tekib individuaalsete reaktsioonide summana.

Miks loomad kogunevad karjadeks — eelised ja puudused

• Eelised: karjas elamine suurendab ohutust (kiskjate avastamise tõenäosus suureneb, "dilutsiooniefekt" vähendab iga üksiklooma nakatumisriski), parandab toidu leidmist ja liikumist suurte vahemaade ületamisel ning aitab säilitada soojust või vähendada energiakulu tihedamas kooselus.
• Kulud: suur rühm võib tähendada suuremat konkurentsi toidu eest, suurenenud haiguste ja parasiitide levikut ning vajadust jagada piiratud ressursse. Samuti võib tihe ligiolu takistada paindlikku käitumist ja väiksemad isendid võivad saada ebasoodsama positsiooni.

Juhtimine ja otsuste tegemine karjas

Karjades võivad tekkida ajutised või püsivad juhid — näiteks mõni isend võib initsieerida liikumist või suunata rühma parema toidu- või veekoguni. Otsuseid tehakse sageli konsensuslikult või lihtsate heuristikate abil (näiteks järgmine liitumisel liikuda selle suunas, kuhu enim isendeid läheb). Uurimused näitavad, et erinevate liikide karjad kasutavad mitmesuguseid mehhanisme, alates hajutatud informatsioonist kuni ühe või mõne "informeeritud" isendi mõju suurendamiseni.

Inimeste roll ja karjapidamine

Rõhutada tuleb, et karja võib viidata ka inimestele või neile, kes selliseid rühmi hooldavad ja eest hoolitsevad. Näiteks karjused (karjakorraldajad) juhivad ja kaitsevad lammaste ja teiste koduloomade rühmi; traditsioonilises talupidamises ja karjakasvatuses on inimene sageli rühma juht ja otsustaja, mis muudab karja käitumise ja struktuuri võrreldes metsiku karjaga.

Uuringud ja rakendused

Kollektiivse käitumise uuringud annavad teadmisi nii bioloogiast kui ka rakendustest robotite koordineerimisel, inimeste liiklus- ja turvajuhtimisel ning looduskaitses. Matemaatilised mudelid ja arvutuslikud simulatsioonid aitavad mõista, kuidas lihtsad isereguleerivad reeglid viivad kompleksse rühmadünaamikani.

Kokkuvõte

Karja mõiste hõlmab mitmesuguseid loomade rühmi ja kollektiivset käitumist, kus individuaalsed valikud ja lihtsad reeglid viivad organiseerunud või nii-öelda hajutatud rühmakäitumiseni. Karjad annavad kaitset, parandavad toiduotsingut ja aitavad rühmadel toime tulla muutuvate tingimustega, kuid toovad kaasa ka konkurentsi ja haiguste leviku riski. Mõistmine, kuidas ja miks loomad karjudeks koonduvad, on oluline nii ökoloogia, loomakasvatuse kui ka tehnoloogia arenduse seisukohalt.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kari?

K: Milliseid teisi mõisteid kasutatakse teiste loomaliikide sarnase käitumise kohta?

K: Mille poolest erineb mõiste "kari" kooskõlastatud rühmadest?

K: Kas on näiteid, kus inimrühmad käituvad rohkem nagu karjad?

K: Kas karjakasvatus on näide loomade kollektiivsest käitumisest?

K: Kas peale feromoonide on olemas ka muid loomadevahelisi suhtlusviise?

Otsing