Seepia – merejalgsed molluskid: kirjeldus, toitumine, elupaik ja eluiga

Seepia on merejalgsed molluskid. Nad kuuluvad samasse klassi kui kalmaarid, kaheksajalgsed ja nautilused.

Seepial on sisemine kest (mida nimetatakse seebikarbiks), suured silmad, kaheksa kätt ja kaks peenelt hammastatud imemisvahenditega varustatud lonksu, millega nad haaravad oma saaki.

Seepiad söövad väikesi molluskid, krabid, krevetid, kalad ja teised seepiad. Erinevad haid ja kalad toituvad neist. Nad elavad umbes 1-2 aastat.

Kujundus ja ehitus

Seepia keha on lai ja lapik, külgedel jookseb lainetav uimeriba, mis aitab täpselt manööverdada. Kiireks põgenemiseks kasutab seepia reaktiivliikumist: ta imeb vett mantliõõnde ja paiskab selle läbi lehtri välja.

Sisemine “seebikarp” ehk seepialuu on kerge, poorne kaltsiumkarbonaadist plaat, mille kambritega seepia reguleerib oma ujuvust. Seepialuid uhutakse sageli randadele ning neid kasutatakse ka linnusöödas kaltsiumiallikana.

Nahk ja värvimuutus: nahas asuvad värvirakud (kromatoforid) ja peegeldusrakud, mis võimaldavad hetkega muuta värvi ja mustrit. Lisaks saab seepia tõsta ja langetada naha nupsusid, et matkida liiva, vetikate või kivide tekstuuri.

Silmad on keeruka ehitusega, töötavad hästi hämaras ning eristavad kontraste; seepia suudab tajuda ka valguse polarisatsiooni, mis aitab saaki märgata ja omavahel suhelda.

Toitumine ja jaht

Seepiad on valdavalt hämarikus ja öösel tegutsevad varitsuskütid. Nad lähenevad märkamatult ja sirutavad välkkiirelt välja kaks pikemat haardejalga, mille otstes on imikud peene hambastusega servadega. Saak tuuakse suu juurde, kus tugev noka-taoline lõualuu purustab koorikloomade kitiinkesta, ning radula aitab tükeldada.

• Tüüpiline saak: väikesed molluskid, krabid, krevetid, kalad ja mõnikord ka teised seepiad.
• Jahivõtted: kiire rünnak varjust, saagi uinutamine süljes leiduvate omadustega ning kohene värvimuutus, mis peidab kiskjat või segadusse ajab saagi.

Elupaik ja levik

Seepiad elavad peamiselt madalates rannikumere vetes, kus on liivast või mudast põhja, mereheina- ja vetikametsi ning rahulikke lahesopppe. Päeval puhkavad või peituvad, öösel liiguvad toitu otsima. Enamik liike püsib 10–200 m sügavusel, kuid osa laskub ka sügavamale.

Neid leidub nii parasvöötmes kui troopikas, muu hulgas Atlandi idaosas ja Vahemeres (näiteks harilik seepia) ning laialdaselt Indo-Vaikse ookeani piirkonnas. Paljud populatsioonid teevad hooajalisi rändeid kudemispaikadesse ranna lähistele.

Paljunemine ja eluiga

Sigimishooajal näitavad isased kontrastseid “sebramustreid” ja teevad keerukaid liigutusi, et kaaslast meelitada. Isane annab emasele spermapakikese, mille emane kinnitab suudme lähedusse; seejärel asetab emane viljastatud munad vetikatele, kividele või tehisobjektidele. Munad meenutavad väikseid tumedaid “viinamarjakobaraid”.

Koorunud noorloomad on kohe iseseisvad ning sarnanevad pisikeste täiskasvanutega. Enamik seepiiaid elab 1–2 aastat ja sureb pärast kudemist; suuremad liigid võivad elada veidi kauem, kuid elutsükkel on siiski lühike ja kiire.

Kiskjad ja kaitsevõtted

• Kiskjad: suured kalad, haid, delfiinid, hülged ja merelinnud.
• Kaitse: äärmiselt kiire kamuflaaž, keha lamedaks surumine ja põhjamustri “kopeerimine”, tindi paiskamine vee sisse, mis loob tumeda pilve või “valepreemi”, ning äkkpõgenemine reaktiivliikumisega.

Käitumine ja võimekus

Seepiad on tähelepanuväärselt intelligentsed: nad õpivad kiiresti, lahendavad lihtsaid ülesandeid ja kasutavad keerukaid värvi- ning kehahoiakumustreid suhtluseks. Terav nägemine ja peen motoorika teevad neist täpseid jahimehi.

Suhe inimesega

• Kulinaaria: seepiat süüakse Vahemere maades ja Aasias; tinti kasutatakse roogades ning ajalooliselt pruuni värvipigmendina (sepia toon kunstis).
• Seebikarp: randadelt kogutuna on see populaarne linnusööda lisand ja käsitöönduses vormimaterjal.
• Ohutegurid: traalpüük ja merekeskkonna seisundi halvenemine võivad kohalikku arvukust vähendada; ookeanide soojenemine ja hapestumine mõjutavad seepialuu moodustumist ja ujuvust.

Kokkuvõte: seepiad on lühiealised, kuid erakordselt kohastunud ja nutikad merejalgsed molluskid, kelle ellujäämist toetavad ülihea kamuflaaž, täpne liikumine ja tõhusad jahivõtted.

Anatoomia

Cuttlebone

Seepial on sisemine seepia, mis koosneb kaltsiumkarbonaadist. See on poorne, täis väikseid auke, seepia ujuvus võib muutuda, võimaldades seepial minna madalamale või kõrgemale, muutes gaasi ja vedeliku kogust oma kambrites. Igal liigil on oma kuju, suurus ja harjade või tekstuuri muster. Juveeli- ja hõbeseppade poolt kasutatakse kammkarbonaadi luid väikeste esemete valamiseks. Tänapäeval on nad ilmselt paremini tuntud kui materjal, mida antakse lemmiklindudele kaltsiumiallikana. Seepia luid leidub ainult seepiatel ja see on üks tunnusjoontest, mis eristab neid kalmaaridest ja teistest molluskitest.

Muutuv värvus

Seepiaid nimetatakse mõnikord mere kameeleoniks, sest nad suudavad oma naha värvi muuta. Nende nahk võib vilgutada värvilist mustrit, et suhelda teiste seepiaalidega ja varjata end kiskjate eest. Selle värvimuutmise funktsiooni tekitavad punaste, kollaste, pruunide ja mustade pigmentidega kromatofooride rühmad, mis asuvad peegeldavate iridofooride ja leukofooride kihi kohal. Need kõik asuvad seepia nahas ja töötavad koos, et muuta selle värvi. Neid spetsiaalseid pigmendirakke on kuni 200 ruutmillimeetri kohta.

Pigmenditud kromatofooridel on pigmendikott ja suur membraan, mis on kokkuvolditud, kui see on tagasi tõmmatud. Külgedel on 6-20 väikest lihasrakku, mis võivad kokku tõmbuda, et suruda elastne kott vastu nahka kettaks.

Iridofoorid on kitiinist või valgest valmistatud plaadid, mis suudavad valgust peegeldada. Nad on vastutavad metallilise sinise, rohelise, kuldse ja hõbedase värvuse eest, mida seepia puhul sageli võib näha. Kõiki neid rakke saab kasutada kombinatsioonides. Lisaks sellele, et seepia suudab mõjutada oma nahast peegelduva valguse värvi, suudab taudikarp ka valguse polarisatsiooni mõjutada, mida saab kasutada signaaliks teistele loomadele, kes tajuvad polarisatsiooni.

Silmad

Seepia silmad on loomariigis ühed kõige arenenumad. Peajalgsete silmade areng erineb põhimõtteliselt selgroogsete, näiteks inimese omast, kuid nende tööpõhimõte on üsna sarnane. Peajalgsete ja selgroogsete silmade sarnasus on näide konvergentsest evolutsioonist. Kuigi nad ei näe värve, suudavad nad tajuda valguse polarisatsiooni, mis parandab nende kontrasti nägemise võimet. Nende võrkkestal on kaks kontsentreeritud sensorirakkude laiku (nn fovea), millest üks on mõeldud rohkem ettepoole ja teine rohkem tahapoole vaatamiseks. Selle asemel, et ümber kujundada läätsed, nagu seda tehakse inimestel, tõmbavad nad selle asemel kogu silma ümber, et muuta fookust.

Veri

Sepia veri on ebatavalise rohesinise varjundiga, sest see kasutab hapniku transportimiseks vaske sisaldavat valku hemotsüaniini, mitte punast rauda sisaldavat valku hemoglobiini, mida leidub selgroogsetel loomadel. See on sarnane lülijalgsete verega. Hemotsüaniin ei kanna hapnikku nii hästi kui hemoglobiin. Verd pumbatakse kolme eraldi "südame" abil. Neist kahte kasutatakse vere pumpamiseks seepia küülikupaaridesse (üks süda igale küülikule) ja kolmandat kasutatakse vere pumpamiseks ülejäänud kehas.

Pfeffer's Flamboyant Cuttlefish, Sipadan, Malaisia

Küsimused ja vastused

K: Mis on seepia?

K: Mida söövad seepiad?

K: Mida söövad seepiad?

K: Kui kaua seepia elab?

K: Mis on kammkarpkala?

K: Mitu kätt ja kui palju on seepia käsi ja longe?

K: Millised teised loomad kuuluvad samasse klassi kui seepia?

Otsing