Käsitiivalised

Taksonoomia

• Ordu Chiroptera
• Megabatsiad (Megachiroptera)
• Mikronahkhiired (Microchiroptera)

Erinevate nahkhiirte rühmade fülogeneetiliste suhete üle on palju vaieldud. Traditsiooniline jaotus Megachiroptera ja Microchiroptera vahel peegeldab seisukohta, et need nahkhiirte rühmad on pikka aega üksteisest sõltumatult arenenud ühisest esivanemast, kes oli juba lennuvõimeline.

Hüpotees oli, et lendamine on imetajatel arenenud ainult üks kord. Enamik molekulaarbioloogilisi tõendeid toetab seisukohta, et nahkhiired moodustavad ühe või monofüleetilise rühma.

Paleontoloogia

Kivistunud nahkhiired

Nahkhiirte kivistunud jäänuseid on vähe, sest nahkhiired on maismaaloomad ja kergekujulised. Ameerika Ühendriikides Wyomingis asuvas 52 miljoni aasta vanuses Green Riveri formatsioonis leiti 2003. aastal eotseeni nahkhiir Onychonycteris. See võis küll lennata, kuid hästi säilinud skelett näitas, et sisekõrva sisekõrv ei suutnud saavutada tänapäeva nahkhiirte suurt kuulmisvõimet. See oli tõendiks, et lendamine arenes nahkhiirtel välja enne kajaotsingulahendust. Meeskonna sõnul puudusid kõrvade ja kurgu omadused mitte ainult tänapäeval, vaid ka teistel teadaolevatel fossiilsetel liikidel esinevatel nahkhiirtel. Teiste eotseeni nahkhiirte, Icaronycterise, Archaeonycterise, Palaeochiropteryxi, Hassianycterise ja Australonycterise fossiilsed jäänused näitavad sarnast segu basaalsetest ja tuletatud tunnustest, nagu mosaiikne evolutsioon eeldab.

Kõigil eotseeni nahkhiirtel oli pikk saba. Seda tunnust on leitud ka varajastel lendavatel putukatel karbonis, varajastel lenduritel ning Archaeopteryxil ja teistel dinolindudel. Saba aitas hoida nende lendu stabiilsena, mis tähendab, et nad püsisid kursil ja ei paiskunud palju ringi. Kiireks sööstmiseks on vaja erilisi arenenud ajusid ja reflekse, mida hilisematel nahkhiirtel, lindudel ja pterosaurustel oli, kuid varastel lendajatel ei olnud. Ebastabiilse lennu kontrollimiseks on vaja rohkem ajusid kui stabiilseks lennuks. Seda, et varastel nahkhiirtel oli pikk saba, ennustas John Maynard Smith juba enne, kui leiti ühtegi fossiilset varajast nahkhiirt.

Onychonycteris oli pikemate tagajalgade ja lühemate tagajalgadega, mis sarnanesid okste all rippuvate imetajate, näiteks laiskloomade ja gibbonite omadele. Sellel peopesasuurusel nahkhiirel olid laiad ja lühikesed tiivad, mis viitab sellele, et ta ei suutnud lennata nii kiiresti ega kaugele kui hilisemad nahkhiireliigid. Selle asemel, et lennates pidevalt tiibu lüüa, vaheldusid Onychonycteris tõenäoliselt õhus olles tiibade löömine ja libisemine. Sellised füüsilised omadused viitavad sellele, et see nahkhiir ei lennanud nii palju kui tänapäeva nahkhiired, vaid lendas pigem puu otsast puu otsa ja veetis suurema osa oma ärkvelolekust ronides või puuokstel rippudes.

Kohandused

Echolokatsioon

Huvitav on see, et kuigi nahkhiired näevad silmadega, kasutavad nad pimedas nägemiseks ka kõrvu. Selle tõttu suudavad nad lennata väga pimedates kohtades, kuhu ükski silm ei näe. Seda tajumisviisi nimetatakse kaikulokatsiooniks. Echolokatsioon tähendab, et nad kasutavad kaja, et leida, kus asjad on.

Kaja on nagu sonar, mida allveelaevad ja laevad kasutavad veealuste asjade leidmiseks. See toimib järgmiselt: kui nahkhiir lendab, teeb ta palju helisid. Meie ei kuule neid helisid (need on liiga kõrged), kuid nahkhiired kuulevad neid. Bioloogidel on vahendid nende salvestamiseks ja seejärel madalama sagedusega taasesitamiseks, et inimesed saaksid neid kuulda.

Kui nahkhiir teeb oma hääli, liiguvad helilained nahkhiirest eemale. Kui nad tabavad midagi, põrkuvad nad tagasi nahkhiirele (seda põrkumist nimetatakse kaikuks.) Kui midagi ei põrku tagasi, teab nahkhiir, et ees ei ole midagi. Nad kasutavad seda kajaotsingut, et püüda oma toitu, näiteks liblikaid või liblikaid. Kui nahkhiir alustab oma öist uurimisretke, saadab ta tavaliselt umbes 10 kõnet sekundis. Kaja järgi teavad nad, mis on ees. Kui nad saavad kaja millestki heast söödavast, suurenevad kõned kuni 200 kõnni sekundis. Seda helide suurenemist nimetatakse söömishäälitsuseks. Nahkhiir teeb toitumissuminat, et tajuda kõiki kiireid liigutusi putukal, mida ta püüab.

Nahkhiirele tagasipöörduva kaja kuulmine ja mõistmine nõuab erilisi struktuure nahkhiire ajus. Seetõttu uurivad paljud teadlased, arstid ja isegi USA armee hoolikalt nahkhiiri. USA armee kulutab igal aastal sadu tuhandeid dollareid, et uurida nahkhiirte kajaotsingut.

Nahkhiirtel on ka üsna hea nägemine ja nad näevad oma saaki ja seda, kuhu need lendavad, kui ei ole liiga pime. On palju lugusid sellest, et nahkhiired lendavad otse inimestele otsa, kuid see ei vasta tõele. Nad näevad valguses väga hästi ja pimedas näevad nad palju paremini kui meie. Nii et väljend "pime nagu nahkhiir" ei ole väga teaduslik.

Nahkhiirte tiivad

Nahkhiired lendavad kätega. Tegelikult tähendab nahkhiirte klassi nimi Chiropetera kreeka keeles "käte tiivad".

Nahkhiirte ja lindude tiivad on erinevad. Lindudel ei ole oma tiibades pikki sõrmikujulisi luid nagu nahkhiirtel. Linnud ei saa iga oma sõrme liigutada, kuid nahkhiired saavad seda teha. Selle tõttu saavad nahkhiired lennates muuta oma suunda või lennata mis tahes mustris: see teeb nende toidu püüdmise lihtsamaks. Nahkhiir lendab justkui "ujudes" läbi õhu - surudes mõlemad tiivad alla ja tagasi.

Linnu tiibadel on palju sulgi, samas kui nahkhiire tiib koosneb peamiselt venivast, õhukesest nahast, mida nimetatakse patagiumiks. See õhuke nahakile ulatub iga sõrmeluu vahele, ühendub nahkhiire pahkluudega ja nahkhiire sabaga (kui tal on). Kui nahkhiir ei lenda, paneb ta tiivad keha kõrvale kokku.

Nahkhiirtel on üks küünis (mida mõnikord nimetatakse ka nahkhiirte pöidlaga), mis paistab tiiva ülaosast välja. Nad kasutavad oma "pöialt" ronimiseks ja roomamiseks. Huvitaval kombel kasutavad nahkhiired oma pöidlaid ka kõrvade puhastamiseks.

Nahkhiirte tiivad on väga manööverdusvõimelised (nad suudavad hästi suunda muuta) - tegelikult rohkem kui lindudel -, kuid neil ei ole suurt tõstejõudu. Seetõttu peavad nahkhiired tavaliselt ronima puu otsa või hüppama õhku, et saada hoogu, enne kui nad hakkavad tiibu lehvitama.

Toiduained

Megabatsid söövad puuvilju, nektarit või õietolmu. Nad tolmeldavad õisi ja mõnikord levitavad seemneid. Paljud troopilised taimed sõltuvad täielikult nahkhiirtest.

Enamik nahkhiirte (7 liiki 10-st) on putuktoidulised, st nad söövad putukaid. Mõned mikronahkhiired söövad väikseid selgroogseid loomi (väikesed imetajad või kalad), verd või isegi teisi nahkhiiri. On ainult mõned vampiirnahkhiirte liigid, mis söövad veiste verd.

Puhkeasend

Enamik nahkhiiri puhkab, magab ja talvitub tagurpidi asendis. Nad ripuvad jalgadega okste või kivide külge. Selleks on neil jalgade kõõlustel lukustusmehhanism, mis takistab nende libisemist. Selle eelis on see, et nende energiakulu rippumisel on oluliselt väiksem. Kui kõõlused on lukustatud, saavad nende jalgade ja jalgade lihased lõdvestuda. Isegi surnud nahkhiired jäävad rippuma.

Ebatavalised nahkhiired

• Puuviljaloomad (Pteropodidae) on suurimad nahkhiired. Nad söövad puuvilju ja näevad hästi. Neid on 166 liiki, mis kõik elavad Vanas Maailmas.

• Vampiirnahkhiired elavad Ladina-Ameerikas. Nad on kuulsad selle poolest, et joovad ainult verd.

• Suur nokk-nahkhiir elab Euroopas, Lääne-Aasias ja Põhja-Aafrikas ning jahib linde.

• Lõuna-Ameerikas elav suur buldogi nahkhiir libiseb madalal vee kohal ja haarab oma küünistega väikseid kalu.

• Taist pärit kimalasnahkhiir on maailma väikseim nahkhiir ja ühtlasi üks maailma väikseimatest imetajatest. Täiskasvanud nahkhiirte pikkus on 29-33 mm ja kaal 2 grammi.

• Suurim teadaolev nahkhiir on hiiglaslik kuldkrooniline lendav rebane. Selle tiibade siruulatus on 1,5 m ja kaal umbes 1,2 kg.

• Jõulusaare piipistrelle on nahkhiir, mille väljasuremise aeg ei ole teada.

Nahkhiired ja inimesed

Ühendkuningriigis on kõik nahkhiired seadusega kaitstud ja isegi nahkhiire või selle pesapaiga häirimise eest võib määrata suure trahvi.

Austinis, Texases elab suvel Põhja-Ameerika suurim linnade nahkhiirte koloonia (Congress Avenue silla all), hinnanguliselt 1 500 000 Mehhiko vabasaba-nahkhiirt, kes söövad igal ööl hinnanguliselt 10-30 tonni putukaid ja meelitavad igal aastal 100 000 turisti.

Sarawakis, Malaisias on nahkhiired kaitsealused liigid, kuid kohalikud kogukonnad söövad suuri nahkhiiri ja suurt nektarilesta.

Nahkhiired folklooris ja ilukirjanduses

Läänes seostatakse nahkhiiri vampiiridega, kes väidetavalt suudavad muutuda nahkhiirteks. Nahkhiired on ka kummituste, surma ja haiguste sümboliks. Mõnes Euroopa riigis, näiteks Poolas, peetakse nahkhiiri aga õnnelikuks.

Nahkhiirt kasutavad ilukirjanduses nii kurjategijad nagu Dracula kui ka kangelased nagu Batman. Kenneth Oppel on kirjutanud romaanisarja, alustades "Silverwingiga", kus nahkhiired on head tegelased.

Galerii