Megabat ehk Vana Maailma viljaloomade nahkhiired — määratlus ja omadused

Megabatte nimetatakse ka Vana Maailma viljaloomade nahkhiirteks. Nad kuuluvad nahkhiirte (Chiroptera) sugukonna Pteropodidae hulka ning traditsiooniliselt on neid koondatud alamseltsi Megachiroptera. Tänapäevased taksonoomilised uuringud on selles osas keerukamad, kuid igapäevases kasutuses kasutatakse sageli just nimetust „megabatid” või „viljaloomade nahkhiired”.

Mõõtmed ja väljanägemine

Megabatid varieeruvad suuruse poolest väikestest kuni üsna suurteni. Mõned liigid on väikesed ja karglevad, suuremad liigid — eriti perekond Pteropus (tuntud ka kui flying foxes) — võivad kaaluda üle kilo ja omada kuni umbes 1–1,5 m laiust tiivalaba. Neile on iseloomulikud suured silmad ja hästi arenenud lõhnataju, mis aitavad toitu otsida, ning sageli lühike karvane nägu meenutab väikest koera või rebase nägu, mistõttu neid mõnikord kutsutakse ka lendavateks rebasteks.

Levik ja elupaigad

Need lendavad imetajad elavad peamiselt troopilistes ja subtroopilistes piirkondades: Aafrikas, Aasias, Austraalias ja Vaikse ookeani ning India ookeani saartel. Kuigi mõnikord võidakse mainida ka Euroopat, on megabattide looduslik levila mandri-Euroopas väga piiratud või puudub — euroopalikumad kohad on pigem saared ja soojemad rannikualad. Kokku on perekonnas Pteropodidae tänapäevaste hinnangute järgi ligikaudu u 200 liiki, kelle elupaigad ulatuvad tihedatest vihmametsadest ka poolkuivematele metsataladeni.

Toitumine ja ökoloogiline roll

Enamik megabatte on peamiselt viljatoidulised — nad söövad puuvilju, marju ja mõnel liigili ka nektarit ning õisi. Seetõttu on nad olulised taime tolmeldajad ja seemnete levitajad; paljude troopiliste puude ja põõsaste levik sõltubki osaliselt nende tegevusest. Mõned liigid osalevad ka põllumajanduse tolmeldamises ja aitavad säilitada metsade taastumist, muutes nad ökosüsteemidele väärtuslikuks.

Käitumine ja aistingsüsteemid

Erinevalt paljudest väiksematest mikro-nahkhiirtest ei kasuta enamik megabatte aktiivset kõnepõhist ehk stereoecholokatsiooni nagu mikrochiropterad. Neil on hästi arenenud nägemine ja lõhnataju, mis võimaldavad orienteeruda pimedas ja leida õitsevaid või vilju kandvaid taimi. Ainult mõnedel sugukondadel (näiteks Rousettus) on hääle- või keeletrapi abil teatud tüüpi klikkidel põhinev kõnepeegeldus.

Megabatid kogunevad sageli suurtesse kolooniatesse (mõnikord nimetatud ka „laagriteks”), kus nad peavad päeval puhkepause, rippudes harvalt või tihedalt koos oksal. Nad on enamasti öised või hajutatud aktiivsusega — paljud liigud lendavad ja toituvad peamiselt öösel.

Paljunemine ja eluiga

Paljudel megabattidel on üksikud järglased (tavaliselt üks poeg) aastas või ühe sigimisperioodi jooksul. Emad toidavad ja kaitsevad pojakesi kuni need on piisavalt tugevad iseseisvaks lendamiseks. Suuremad liigid võivad elada mitmeid aastaid, mitmel juhul üle 10–20 aasta looduses, sobival kaitsel ja toidukõlbulikus keskkonnas ka kauem.

Kaitse ja ohud

Kuigi mõned megabattide liigid on laialt levinud ja kohanemisvõimelised, seisavad paljud silmitsi ohustustega nagu elupaikade kadu (metsade raie, agro-ühiskondlikud muutused), jahipidamine ja kokkupuuted inimtegevusega. Paljud liigid on rahvusvaheliselt kaitse all ja mõned on ohustatud või väljasuremise äärel. Samuti uuritakse nende liigilisi rolli haiguste levikus ja võimalikku kokkupuudet inimestega; teadlased rõhutavad vajadust metsade säilitamiseks ja vastutustundlikuks käitumiseks inimtegevuse piiramisel.

Kokkuvõte: Megabatte ehk Vana Maailma viljaloomade nahkhiired (Pteropodidae) on suured, visuaalsele ja lõhnatajumisele toetuvad nahkhiired, kes mängivad olulist rolli troopiliste metsade ökoloogias kui tolmeldajad ja seemnete levitajad. Nende mitmekesisus ja bioloogilised eripärad teevad neist olulised liigid nii looduskaitse kui ka põllumajanduse seisukohalt.

Otsing